Minu lapsepõlvekodu oli Läti piiri ääres Harglas, kus ma elasin 14. eluaastani. Isa ja ema olid mõlemad kirikuõpetajad ja nende ameti tõttu tuli meil päris sageli kolida, nii et olen koolis käinud ka Rakveres, Jõhvis, Otepääl.

Hargla kirikumõisas oli meil avar ja kaunis kodu, kus oli üksteist tuba, suur saal, korralik raamatukogu. Ema oli maanaiste seltsi esinaine ja ühiskondlikult väga aktiivne, niisamuti isa, ning meie kodus toimusid pidevalt kontserdid, näitused, kokkusaamised, üritused – sellest kujunes omamoodi alevi kultuurikeskus. Meie, lapsed, olime kõikidesse neisse tegemistesse kaasatud: kuulasime ja panime tähele, terve see keskkond avaldas meile mõju. Hiljem olen mõelnud, et minu muusika juurde jõudmine oli loomulik ja ootuspärane, sest mu lapsepõlv oli muusikat täis. Isa mängis viiulit ja ema klaverit, ema läks veel 50-aastasena orelimängu õppima. Kogu pere oli musikaalne. Lapsepõlvele mõeldes meenuvadki mulle eelkõige muusika ning armastus ja üksteisest hoolimine. Meie peres ei kurjustatud ega riieldud lastega. Me pole omavahel elu jooksul mitte kordagi tülitsenud. Meiega koos elasid ka vanaema ja vanaisa. Vanaema oli see, kes meile õhtuti magamamineku eel lugusid vestis ning kirikulaule ja rahvalaule laulis.

Üks eredalt meelde jäänud mälestuspilt lapsepõlvest on venna sünd 1941. aastal, kui ma olin viieaastane. Meid oli peres kolm tütart, mina kõige noorem, aga loomulikult soovisid vanemad väga ka poega. Ühel päeval ütles vanaema meile, et nüüd saate endale õekese või vennakese, minge aeda ja korjake lilli. See soe ja ilus juulikuu päev on mul meeles mitte ainult pildiliselt, vaid mulle meenuvad ka lõhnad – niidetud heina, võilillede ja kurekellade lõhn, neid kasvas meie õuel hästi palju. Aias oli ka kurepesa ja kurg parajasti pesas. Meie õdedega teadsime, et kurg toobki lapsi, ja vaatasime muudkui pesa poole, millal ta lapsega tuppa lendab. Otsustasime vaheldumisi valvata, üks meist jälgis kogu aeg kurepesa, teised korjasid lilli. Ühel hetkel hüüdis vanaema rõõmsalt, et lapsukesed, tulge nüüd vaatama, teile sündis vennake. Me ei tormanud kohe tuppa, vaid hakkasime omavahel arutama, kuidas see saab võimalik olla, kurg oli ju kogu aeg pesas.

Viimaks läksime siiski tuppa ja nägime ema süles imearmsat pisikest poissi, oma venda. Meil oli peres traditsioon, et kõigepealt mängis isa lapse sündimise auks viiulit, siis laulsime ning isa õnnistas pisikest ja kõiki omakseid. Tähelepanuväärne oli, et 8. juulil 1941, kui vennas sündis, ei olnud Eestis parasjagu ei Saksa ega Vene vägesid ja Hargla vallamaja lipuvardas lehvis sinimustvalge lipp. Ema pidas seda väga tähenduslikuks, et poeg sündis Eesti lipu all.

Keskkooli ajast, kui elasin juba Otepääl, on mul meeles üks kirikukontsert. Otepääl puhkas sel ajal palju kuulsaid muusikuid Moskvast, Leningradist, Kiievist. Igal neljapäeval toimus kirikus kontsert, kus nad esinesid, kirik oli siis alati rahvast täis. Ükskord hakkas kontserdi lõpus kõvasti müristama ja äikesevihma sadama, kirikus võimendusid need helid veelgi. Kuna vihm ei tahtnud lõppeda ja rahvas ei saanud välja minna, hakkas üks Kiievist pärit viiulikunstnik mängima ja palus minul end orelil saata. Nooti mul polnud, pidin improviseerima, aga see tuli hästi välja. Viiulimäng, äikesemürin ja vihmasadu lõid müstilise õhkkonna ning elamus oli kõigi jaoks võimas ja imeline.

Muusikakoolis ei ole ma käinud rohkem kui ühe aasta Rakveres. Kuna kolisime ühest paigast teise, polnud selleks võimalust. Olin 14-aastane, teistest palju vanem, häbi oli noorematega koos tundides käia, tegingi siis kaks kursust korraga. Oma esimese akadeemilise muusikahariduse sain alles Tallinna pedagoogilises instituudis muusika ja kehalise kasvatuse õpetajaks õppides.

Teadsin lapsest peale, et tahan õpetajaks saada, aga kui Tartu ülikoolis avati bibliograafia eriala, mõtlesin, et see võiks mulle hästi sobida, ja otsustasin minna. Tegin sisseastumiseksamid viitele ning Otepääle tagasi jõudes jagasin oma rõõmu sissesaamise üle. Seepeale sõitis üks kohalik parteilane Tartusse selgitama, et kirikutegelaste tütart ei tohi ülikooli vastu võtta. Ja ei võetudki.

Tagantjärele mõeldes oli see saatus. Läksin Tallinna õpetajaks õppima. Esimene töökoht Tapiku algkoolis Jõgevamaal, kuhu mind suunati ja kus oli tol ajal minu mäletamist mööda umbes sada õpilast, pani mind tõsiselt proovile. Andsin kõigile õpilastele muusika, kehalise kasvatuse ja saksa keele tunde, lisaks juhendasin näiteringi, rahvatantsuringi ja külakoori.

Mõne aja pärast viis elu mind Tartusse. Kui mul laps sündis ja talle polnud võimalik lasteaiakohta saada, läksin lasteaeda muusikaõpetajaks ja jäingi, see amet hakkas mulle meeldima.

Olen veendunud, et iga lapse saab laulma õpetada. Musikaalsus on taeva antud anne, mis ei tähenda, et seda ei saaks arendada, mõne lapse puhul võtab see lihtsalt rohkem aega. Kõik lapsed sünnivad musikaalsetena, aga lähevad miskipärast lukku. Näiteks siis, kui õpetaja ütleb lapsele lasteaias või koolis, et ta ei laulaks või laulaks hästi tasa, nagu mõnikord juhtub. Asi ongi selles, et me ei tunne tihtipeale ära, et laps on võimeline laulma, ja oleme liiga kärsitud. Õpetamine on pikk, kannatust nõudev ja rõõmus töö. Last tuleb väga palju innustada ja kiita, siis on sellel tööl päris kindlasti tulemus.