Läheneb aeg, mil abituriendid lõpetavad keskkooli ja planeerivad astuda kõrgkooli. Muutus on suur ja paljud õpilased ei tea, mis neid seal ees ootab. Seetõttu võivad neid kõrgkooliõpingute alustamisel oodata ees probleemid.

Kõrgkoolide õppemeetodid erinevad keskkooli omadest suuresti. Iseseisva töö maht on seal märgatavalt suurem. Paljud kursused on ehitatud üles nii, et õpilased õpiksid iseseisvalt õppima, kasutama käsiraamatuid ja teatmeteoseid, analüüsima, andma kriitilisi hinnanguid ja kasutama õpitut tekkivate probleemide lahendamisel. Seda juba esimestest kursustest alates.

Võtame näiteks insenerigraafika. Joonestuse standardid on käsiraamatutes kirjas kahes paksus raamatus, mõlemad ca 900 lehekülge. Tekib küsimus, kuidas need paksud raamatud tudengile 2−3 EAP-d andva tundide mahu juures selgeks teha.

See probleem on lahendatud ikka nii, et antakse ülevaade projektsioon-joonestamisest, millele järgneb lihtsamate levinud toodete jooniste valmistamine. Koduste tööde maht on suhteliselt suur ja see tudengitele eriti ei meeldi. Kes pole keskkoolis pliiatsitki käes hoidnud, sel ei teki ka motivatsiooni joonestusvilumusi omandada.

Teisest küljest, ülikoolide administratiivne personal teeb mitmesugustel kooli tutvustavatel üritustel koolile ilusat reklaami, kampaaniaid ja esitlusi, mille tulemusel jääb tulevasele tudengile kõrgkoolis õppimisest mulje kui huvitavast ja lahedast ajaviitest: õppejõud panevad kulbiga tarkust pähe, nii et tudeng ise ei pea vaeva nägema. Noorel tekib õigustatud ootus, et tema ülesanne on vedeleda auditooriumis „diivanil”, kõrvaklapid peas, kuulata mussi ja kui aega on, vaadata tahvli ees väänleva õppejõu lavastatavat etendust. Muidugi ma pisut liialdasin.

Semestri jooksul ongi kõik lõbus ja tore, organiseeritakse igasuguseid simmaneid ja pidusid, koolis käiakse tantsu ja vilega – kuni esimese sessi alguseni, mil algavad arvestused ja eksamid. Nüüd selgub osale esimese kursuse üliõpilastest, et õpitulemusi pole üldse või on need kasinad, ja paratamatult hakatakse põhjuseid otsima.

Muide, tudengil ongi õigus, sest kooli tutvustavatel üritustel ei räägitud midagi iseseisvast tööst ja kurnavast õppimisest. Lihtsameelsed tudengid kogevad teatud ebamugavustunnet, mida nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. Et sellest vabaneda, hakatakse ennast õigustama ja õppejõude süüdistama, mis on täiesti normaalne reaktsioon.

Tahan koputada gümnaasiumide õpetajate südametunnistusele: rääkige kõrgkoole tutvustades õpilastele rohkem tõsise ja süstemaatilise õppimise vajadusest kõrgkoolis, et semestri jooksul ei sunni tudengit keegi taga, kõrgkoolis puudub e-kool, mis informeerib õpilase vanemaid pidevalt õppimise protsessist, teadmiste omandamise kvaliteedist, kooli külastamise sagedusest ja veel paljust muust olulisest.

Adekvaatse info toomine õpilaseni võimaldab vältida vaimse ebamugavustunde tekkimist ja õpimotivatsiooni kadumist, mis võib viia õppimise katkestamiseni ja enesehinnangu langemiseni. Õpilane võib murduda kui isiksus, mis on veelgi hullem.

Soovin kõigile õige ja adekvaatse informatsiooni saamist ja edasiandmist õpilastele. Vähem kontekstist välja rebitud ilustavat reklaami!