26. augustil tähistati Soomes Latokartano põhikoolis eestikeelse õpetuse 20. sünnipäeva. Eesti-soome kakskeelse õppega tehti Anne Ribelus-Jokela eestvõttel algust 1996. aastal Roihuvuori algkoolis, 2009. aastast on eesti klasside pesa Latokartanos.

Tähtsa päeva puhul tulid kooliperet pidulikule aktusele tervitama Eesti suursaadik Soomes Margus Laidre, kultuurinõunik Anu Kippasto, Tuglase seltsi koolitus- ja lõimumisjuht Järvi Lipasti, Soome-Eesti instituudi juhataja Grete Ahtola, Helsingi Eesti akadeemilise klubi president Tiia Sirviö, Helsingi koolivalitsuse nõunik ja endine Latokartano põhikooli direktor Satu Elo.

Kakskeelsete klasside õppurid maiustasid kringliga, mille oli kingituseks küpsetanud ühe õpilase pere pagaritöökoda. Iga laps sai kingituseks oma kooli kakskeelse õppe kroonikaraamatu. Õhtul oli piknik, kuhu tuli ka endisi õpilasi.

Sel õppeaastal õpib kakskeelse eesti-soome õppe 1.–9. klassis 102 õpilast. Eestikeelseid õpetajaid on neli.

„Alustasime seitsme õpilasega, kümne aasta pärast oli juba 60 last. Rekordarvu saavutasime 2012. aastal 178 õpilasega. Aastast 2013 on õpilaste arv hakanud langema,” lausub Anne Ribelus-Jokela.

Koolitöö käib Soome õppekava järgi, aga 30–40% põhikooliõppest viiakse läbi eesti keeles. Lisaks eesti keele tundidele toimuvad eesti keeles ka muude ainete tunnid. Mõne aine tundides kasutatakse küll soomekeelset õppematerjali, aga asjad arutatakse läbi eesti keeles.

Kuuenda klassini on õpilased eestikeelsetes õpperühmades, õpetaja on eesti keelt emakeelena kõnelev inimene ja suheldakse eesti keeles. „Laulame eesti keeles, kuulame eesti muusikat, loeme raamatuid, vaatame filme. Lapsed käivad palju Eestis sugulastel külas. Soome õpetajatega ja soomekeelsetes tundides suhtlevad lapsed soome keeles. Oleme ju kakskeelsed,” ütleb Ribelus-Jokela ja lisab, et eesti keele säilitamine ei ole õpilaste jaoks probleem, sest kodune suhtluskeskkond on enamikul eestikeelne. Vaadatakse Eesti telekanaleid, loetakse eestikeelseid uudiseid ja käiakse tihti Eestis.

Eesti on lähedal

Kultuurireise Eestisse teevad ka klassid ja kaasa tulevad emad-isadki.

„Lapsed armastavad Eestit ja neile meeldib väga Eestis käia. Eestis on eriti tore sellepärast, et seal veedetakse puhkust,” sõnab Ribelus-Jokela.

Õpetajate hinnangul on lapsed muutunud aastate jooksul avatumaks, vahetumaks ja palju julgemaks, suhtlemine õpetajaga sõbralikumaks ja usaldavamaks.

„Aga eks ikka on neid, kes vajavad julgustamist, ja neid, kel tuleb hoogu maha võtta ning keda õpetada, kuidas mingis olukorras käituda,” märgib Ribelus-Jokela. „Keskendumisraskustega lapsi on rohkem kui varem ja teistega, ka täiskasvanutega arvestamise oskust tuleb palju harjutada. Kannatust peab olema! Seda nii lapsel kui ka täiskasvanul.”

Õpetajate tähelepanekul erinevad teistest need lapsed, kes varem Eestis koolis käinud. Nad on tihtipeale algul liiga terava keelega, ootavad, et neid kontrollitaks, ja tahavad järelkontrolltöid teha.

Suur tugivõrgustik

„Kujundame siis natuke aega süvendatult väärtushinnanguid ja omavastutust. Reeglid on meil ise vastu võetud ja põhjendatud ning täitmiseks,” kinnitab Ribelus-Jokela.

„Muret teeb see, mis rõõmu ei tee,” täheldab ta. „Rõõmu teevad aga toredad õpilased ja vastutustundlikud ning lapse käekäigu vastu huvi tundvad pered, teadmine, et lapsed tahavad kooli tulla, vanemate ja laste usaldus, võimalus pidada välismaal elades oma ametit emakeeles. Olen selle eest tänulik. Muretsemisest ei ole abi.

Elame muutuvas maailmas ja püüame meie ette kerkivaid probleeme ning väljakutseid loovalt lahendada. Ka siis, kui õpilaste arv vähenedes endaga töökorralduse muutuse kaasa toob. Istume maha, arutame ja peame nõu, üksi ja ühes, võimaluste piires. Oleneb probleemist.”

Koolis on õpetajal terve hulk abimehi: kolleegid, lapsevanemad, psühholoog, sotsiaalpedagoog, erivajadustega laste õpetajad, meditsiiniõde ja arst, õppealajuhatajad, direktor, ametiühingu usaldusmees, edasi perenõuandla. Lisaks veel eestikeelne tugivõrgustik, alates Eesti Majast ja lõpetades saatkonna ning Eesti haridusministeeriumiga. Murega ei pea üksi olema ega tohigi üksi jääda.

„Eesti riik toetab kooli eestikeelse õppevaraga, korraldab õpetajatele suviseid täienduskoolituskursusi, on meie tegevusest huvitatud,” on Ribelus-Jokela rahul. „Rahvuskaaslaste programmist on võimalik taotleda projektiraha, et viia läbi eesti keelt arendavaid ja kultuuri tutvustavaid ettevõtmisi. Eestis korraldatakse väliseesti lastele suvelaagreid, milles ka meie õpilased on osalenud.”

 

---

Koos emakeelega õpetame ka vanu häid kombeid

 

Silja Aavik, õpetaja Roihuvuori koolis 1998–2009, Latokartano koolis alates 2009:

Mulle väga meeldib õpetada eesti lapsi! Näib, et lapsedki oskavad hinnata Latokartano kooli pakutavat võimalust õppida välismaal eesti keeles koos sellest tuleneva võimalusega mõista ja olla mõistetud. Kas on see lihtsalt juhus või on mulle sattunud niivõrd hästikasvatatud lapsed, aga igatahes on Soomes töötatud 18 aasta jooksul olnud vaid neli-viis juhust, kus äsja meie kooli õppima asunud murdeeas noormees või neiu on kohelnud oma õpetajat kui vaenlast, kui kedagi teisel pool rindejoont asuvat. Pärast mõningast üksteisega tutvumist ja inimesehakatise kohanemist uue kooli- ja tunnikultuuriga kogeb ta, et ainetunnis antud tagasiside polegi karistusvahend ja pole ka mingit muud põhjust olla õpetajaga vaenujalal, sest tegelikult oleme ju samal poolel. Tavaliselt on sügisesed kohanemisraskused jõuluks ületatud.

Aga nii palju kallistusi, kui eelmisel tööaastal minu pisikesed 1. klassi tüdrukud jagasid, pole ma saanud kõigi varasemate tööaastate jooksul ühtekokku. Embamisest on saanud uus komme, mille minu põlvkond on omaks võtnud mõningase ettevaatusega. Pole imestada, kui muutunud käitumise põhjus on peidus moodsas nutimaailmas, mis on oluliselt vähendanud nii silmast silma suhtlemist kui ka tavalist igapäevast inimestevahelist läbikäimist.

Eesti meedia ei väsi tunnustamast, kui arenenud IT-riik on meie väike kodumaa. Vähem räägitakse aga nutiseadmete kasutamise kõrvalmõjudest, mis avalduvad laste nõrgenenud keskendumisvõimes, väheses lugemuses ja tagasihoidlikus enesejuhtimises.

Meie koolis on 16-kohaline arvutiklass, mitme klassitäie jagu iPade, piisav kogus tunnitööks laenutatavaid sülearvuteid. Minu meelest pole meil tehniliste vahendite kasutamisega liiale mindud, vaid on jäädud talupojatarkuse juurde.

Eesti ja soome algklassilapsed kasutavad nutiseadmeid äärmiselt erinevalt. Kooli algusaastatel tundis õuevahetundides eesti lapsed eksimatult ära, sest nad rippusid telefoni küljes ja helistasid emale, et anda teada, mis koolis oli juhtunud. Harvad polnud olukorrad, kui oma väikest vahetunnipausi pidav õpetaja sai kõne vanemalt, kes soovis õpetaja kohest sekkumist just äsja tema lapsega juhtunud tülisse.

See hämmastab mind senini, et leidub rohkesti lapsi, kes ei suuda oma vahetunnimänge ära mängida ilma abisaamiseks helistamata. Just selles nähtubki lapse nõrk eneseabi – ta ei üritagi probleemi ise lahendada, vaid on päev läbi sõltuvuses telefonist, mis vajadusel lahendab mured.

Eesti ema on ajast aega õpetanud oma lapsed lugema ja viisakalt käituma – sellise tõekspidamise sain mina oma lapsepõlvekodust. Mis võib juhtuda uute põlvkondadega, kui neile unustatakse õpetada tervitamist, tänamist ja palumist, vabandamist? Miks ma saan üllatunud pilgu osaliseks, kui palun lapsel tõsta maast prügi, panna tool oma kohale, kammida ka koolipäeva jooksul oma juukseid? Kas ka need on uue aja kombed – harjumused, et nii-öelda kirjutamata reegleid polegi enam vaja täita?

Kas ja kes tahaks elada maailmas, kus kaaslaseks on vaid vilkuv ekraan, mis sulle kunagi ei naerata, sind ei lohuta, rääkimata soojast kaisutusest? Mina ei taha ja seepärast püüan ikka uuesti leida jaksu ning indu viia koos emakeelse õpetusega lasteni ka vanad head kombed, mis toimiksid sama enesestmõistetava loomulikkusega, nagu töötavad meis suur ja väike vereringe.

Mul on ütlemata hea meel, et Anne Ribelus kutsus mind 1998. aastal Roihuvuori kooli eesti lapsi õpetama. Sellest tööst, mida arvasin jätkuvat vaid 3–4 aastaks, sai minu elutöö, mis on pakkunud mulle vabadust ise planeerida ja teostada oma mõtteid, andnud võimaluse töötada vabana hirmust ja kontrollikartusest ning julgustanud oma arvamust sagedamini esile tooma.

 

Ülle Maasalu, eesti keele õpetaja Latokartanos alates 2008:

Algus oli keeruline. Õppeaasta jooksul tuli lapsi juurde pea igal nädalal. Esialgu olid nad omavahel võõrad ja ka õpetajatel oli tegemist, et igaüht kiiresti tundma õppida. Samuti olid lastele mitmed Soome kooli tavad harjumatud. Näiteks vahetunnid õues.

Minule oli suurim probleem õppevahendite puudumine. Keegi ei osanud arvata, et eesti lapsi nii palju tuleb, ja sellepärast ei olnud varem tellitud soome- ega eestikeelseid õpikuid.

Kuigi alguses tegin kõik õppevahendid ise, saime saatkonna ning Eesti haridus- ja teadusministeeriumi abiga Eesti Instituudist septembris kõik vajalikud õpikud-töövihikud.

Suureks toeks olid ka vanemad. Kuna meil ei olnud koolis veel eestikeelseid lasteraamatuid, palusin neid klassile kinkida. Nii tekkiski meil oma klassi väike raamatukogu.

2010. aastast on Latokartano kool ametlikult kakskeelne õppeasutus ja õpilasel tuleb sooritada testid, mille alusel hinnatakse tema eesti ja soome keele oskust.

Kui algusaastatel olid minu õpilased äsja Soome tulnud ja neil oli soome keelega raskusi, siis nüüd on osa Soomes nii pikka aega elanud, et eesti keele sõnavara ning teadmised Eestimaa kohta on jäänud tagasihoidlikuks. Sellepärast olen nüüd eesti keele tundides põhirõhu asetanud sõnavara arendamisele, õigekirjale ja kultuuriloo õpetamisele.