„Klassipilt ei kao kuhugi,” kinnitab OÜ Koolipilt fotograaf Kalju Parm. „Klassipilte on tehtud sellest ajast peale, kui fotograafia tekkis, ja tehakse edasi. Võib julgelt öelda, et klassipilt on osake kooli ajaloost.”

Kooliaasta algus ja lõpp on koolifotograafi jaoks kõige kiirem aeg, räägib 43 aastat fotograafi ametit pidanud Kalju Parm, kes selgi aastal on juba mitmes koolis 1. septembril aktuse- ja klassipilte teinud. Kuigi pildi tegemine on praegusel ajal imelihtne, eelistavad koolid kutsuda olulisi sündmusi jäädvustama professionaalse fotograafi, et hea tulemus oleks garanteeritud.

Kuuenda kategooria eksam

Haapsalus kasvanud ja koolis käinud Kalju Parm teadis enda sõnul juba üheksandas klassis, et valib fotograafi ameti. „Sel ajal oli populaarne ajakiri Noorus, kus ilmusid väga huvitavad fotod, arvatavasti sealt ma selle pisiku saingi. 1973. aastal lõpetasin Haapsalu 1. keskkooli ja tahtsin tulla õppima Tallinna 2. tehnikakooli, mis sel ajal ainsana fotokoolitust pakkus, Leningradi ega Moskvasse ma minna ei tahtnud,” jutustab Kalju Parm. „Kooli ma siiski ei pääsenud, kuna mul polnud Tallinnas elamist. Novembris leidsin endale elukoha ja tulin teeninduskombinaati Ühendus fotograafide juurde õpilaseks, minu õpetaja oli Kalle Mirka. Alguses töötasin laborandina, varsti pandi mind välifotograafiks. Töökoht oli täiesti kesklinnas, Pärnu maantee 19, kust oli hea väljakutsetel käia. Tol ajal oli teeninduspindu kesklinnas väga palju, nagu ka fotoateljeesid, mida praegu polegi. 1975. aastal, kui valmis Tallinna teenindusmaja, kolisime fotolaboriga sinna seitsmendale korrusele ja olime seal 1998. aastani, kui teenindusmaja suleti, kokku 23 aastat. Tolleaegne tsehhijuhataja Jüri Sergo oli tehnikakoolis ka õppejõud, õppisingi töö käigus ja tegin ära kuuenda kategooria eksami, mis oli värvifotograafi maksimumkategooria. Aga juba sel ajal, kui olin alles õpilase staatuses, saadeti minu juurde tehnikakooli fotoõpilasi õppima. Eks kool annabki ühtmoodi, praktika teistmoodi hariduse.”

Tonnide viisi fotosid

„Tööd oli teenindusfotograafidel sel ajal tohutult, olime praktiliselt monopoolses seisundis, teine oli teeninduskombinaat Harju, foto alal rohkem polnudki,” meenutab Kalju Parm. „Kõige suuremad tellijad olid ettevõtted ja asutused, kellel oli vaja näidata, mida nad toodavad ja millega tegelevad, ainuüksi autahvlifotosid sai tehtud hunnikute viisi. Käisime pildistamas töökollektiive, kaasa arvatud valitsus- ja parteitegelased. Väga palju tellimusi tuli koolidelt ja lasteaedadelt. Arvan, et olen aastate jooksul valmis teinud mitu tonni pilte, sest oli perioode, kui 12-tunnised tööpäevad olid tavalised ja käisin ka nädalavahetustel tööl. Tervist kahjustava töö eest oli ette nähtud ka tasuta piim.

Vanasti tuli algusest lõpuni kõik ise teha, alates pimikus filmi aparaati kerimisest ja lõpetades värviproovide tegemisega. Käsitööd oli palju ning tehnilised võimalused-vahendid oluliselt kehvemad kui praegu. Praegu on võimalik ka pimedas pilti teha, aga tollal oli saada väga väikese tundlikkusega filme, nagu GOST 65, 130 ja 250, millega oli võimalik ainult kindlates kohtades pildistada või siis pidi oma valgustus kaasas olema. Kasutasime Lutši välku või plekist tehtud kausikujulist reflektorit ehk panni, kuhu oli kinnitatud kolm 500-vatist lampi, mis kokku andsid võimsuseks 1500 vatti.

Pilt pidi alati välja tulema

Meeles on, kuidas me 1975. aastal koos Juhan Laigoga, kes muide oli ENSV teeneline teenindustöötaja, Toompeal medaliga lõpetanud koolilõpetajaid pildistamas käisime. Ministrite nõukogu asjade valitsus oli organiseerinud selle tarvis kokkukeevitatud trepistiku, mis veeti veoautoga kohale ja pandi üles, et kõik 300 noort ära mahuksid. Laigo tegi pilte suure plaatkaameraga, sellisega, kus fotograaf peadpidi musta riide alla puges. Mina olin abifotograafina kaasas ja pildistasin igaks juhuks oma kaameraga kõrvalt, sest alati võis viperusi juhtuda.

Meile õpetati, et fotokunstniku peale ei pahanda keegi, kui tal pilt ei õnnestu, aga teenindusfotograafil peab pilt alati välja tulema. Foto ei pidanud olema kunstiliselt meisterlik, küll aga kvaliteetne. Kuna alati tuli kindla peale välja minna, kasutasime teatud võtteid ja stampe. Hoolimata sellest, et kontroll oli kõva, oli eriti vene ajal filmipraaki päris palju. Eks fotograafidel tuli ka eksimusi ette. Mul juhtus ükskord perekonnaseisuametis, et aparaadis polnudki filmi sees. Õnneks avastasin selle viimasel hetkel ja kutsusin pruutpaari õuest auto juurest tagasi uuesti allkirju andma. Teine juhus oli ühes koolis klassipilti tehes. Minuga oli kaasas fotoõpilane, kes samal ajal, kui ma pildistasin, mulle kassette ette laadis. Ta pani kogemata aparaati filmi, mille olin juba täis pildistanud. Pildistasingi ühe filmi peale kaks korda ja ehkki tulemus oli kahtlemata kunstipärane, polnud tellija rahul ning mul tuli uued fotod teha.

Nalja- , portree-, sõbrapildid

1995. aastal kolleegiga kahasse loodud kahemehefirma Koolifoto OÜ ongi spetsialiseerunud peamiselt koolipiltide tegemisele, räägib Kalju Parm. „Klassipildid on ajast aega olnud üsna sarnased – esimene rida istub, tagumised seisavad, õpetaja on keskel. Kui vanasti peamiselt sellises stiilis pilte tehtigi, siis viimastel aastatel on populaarsemad naljapildid, portree- ja sõbrapildid, aga ka klassis tehtud tunnipildid. Üksvahe telliti palju ka väikesi portreekleepse, mida sai sõbrale märkmikusse ja salmikusse kleepida. Alati on klassipilte tehtud õues. Tallinna balletikooli õpilastest tegin palju aastaid tagasi pildi kooli teise korruse hoovipoolsest aknast, selleks tuli liiklus tänaval natukeseks ajaks seisma panna. Viis-kuus aastat tagasi, kui üritasime sama korrata, see enam ei õnnestunud, turistide gruppe ja autosid oli nii palju juurde tulnud.

Tehnikat on mul kooli pildistama minnes alati kaasas üksjagu: foon mõõtudega kolm korda seitse meetrit, statiivid nii fooni kui ka kaamera jaoks, vähemalt viis välklampi – käin kolm korda auto vahet, et kõik vajalik sisse kanda. Spetsiaalselt selleks ostsingi endale auto, muidu saan kõik oma asjad jalgrattaga korda aetud.

Sageli pakub kool ise pildiidee välja ja mina ütlen, kas see on tehniliselt võimalik. Kui saan aru, et head tulemust ei tule, püüan valikut omalt poolt suunata. Seda tuleb teha diskreetselt ja diplomaatiliselt, kõige tähtsam on ju, et klient rahule jääks.”

Vaadake siia, lind lendab!

Väljendeid, nagu „lind lendab”, „hernesupp”, „apelsin”, „juust” või „cheese” kasutavad kõik fotograafid, piltnik peab ju suutma tähelepanu endale tõmmata, jutustab Kalju Parm. „Kõrvaltvaatajale võib mõnikord paista, nagu oleksin laval ja annaksin etendust. Esimese asjana tulebki saada lastega kontakt ja luua pildistamiseks sobiv meeleolu. Liiga tõsiste nägudega inimestest pole mõtet pilti teha. Juhtub sedagi, et lapsed on liiga ülemeelikud. Kui nad on pika päeva tundides istunud ja kooliaulasse tuuakse, hakkavad eriti poisid jooksma ja mürama, nii et õpetajadki ei saa nendega hakkama. Siis pean mina kui meesterahvas neid rahustama ja korrale kutsuma, et saaks pildi tehtud.

Teen alati vähemalt kolm-neli võtet, aga ikka tuleb ette, et 30–40 pildilolijast on kellelgi kas silmad kinni või suu lahti. Praegusel ajal peetakse seda praagiks, omal ajal oli see paratamatus, sest tulemust nägi alles siis, kui film oli ilmutatud ja fotod valmis. Samas saab digifotosid parandada ja viimistleda. Siis tulebki võtta teise pildi pealt nägu ja eelmise vastu välja vahetada.

Enamasti on kõik lapsed ja nende vanemad klassipiltidega rahule jäänud, ainult ühe emaga tuli ütlemist seepärast, et tema pojal olid pildi peal põsed ringijooksmisest lapilised ja kraenurk polnud nii ilusti, kui oleks pidanud. Ema nurises, et ma pole osanud poisi riietust üle vaadata. Õpetajate piltide puhul kipub ka just fotograaf süüdi olema, kui nad pildil nii noored ja ilusad välja ei näe, kui tahaksid. Usun, et paljud koolid valivadki pildistamiseks esimese koolipäeva põhjusel, et siis on kõik kenasti pidulikud ja sätitud.”

Osake kooli ajaloost

Kalju Parm ütleb, et 43 aastaga on ta jõudnud suuremale osale Tallinna koolidest tiiru peale teha ning selle aja jooksul on kujunenud välja koolid, kellega tal on tekkinud tihe koostöö. „On kaks kooli, kus olen aastakümneid kõiki esimesi koolipäevi ja lõpuaktusi pildistanud, ja tegin seda ka tänavu – need on Tallinna Kesklinna vene gümnaasium ja Tallinna Mustamäe gümnaasium. Aastaid on mind kutsutud ka Mustamäe gümnaasiumi lähistel asuvasse Rõõmupesa lasteaeda, nii olen saanud pildistada paljusid lapsi lasteaias, koolis, põhikooli ja gümnaasiumi lõpuaktustel. Selline järjepidevus on tore. Lapsed kasvavad ja muutuvad iga aastaga ning klassipiltidelt on enda ja oma kaaslaste kasvamist huvitav jälgida. Olen kindel, et koolifoto oli, on ja jääb, see on ju osake kooli ajaloost.”

Klassikalise klassipildi kõrval on üha populaarsemad naljapildid, portree- ja sõbrapildid, aga ka klassis tehtud tunnipildid. Fotod: Kalju Parm