Eestiski tähistatakse 13. oktoobril taas rahvusvahelist selge keele päeva ja veel 30. septembrini saab aadressil selgesonum.ee esitada kandidaate selge sõnumi auhinnale. Sestap kirjutangi jälle, just nagu möödunud aastal samal ajal, kantseliidist, mille vohamine on üks selgete sõnumite vähesuse peamisi süüdlasi.

Aga et kantseliidimülgas on lausa põhjatu, ei ole mõistagi võimalik hakata siin rookima kõiki selle soppe; võtan sedapuhku ette vaid paberlikku laadi lt-liitelised määrsõnad.

Nimetatud sõnad põlistavad sedasama häda, mis on kantseleiliku keelepruugiga üldiselt: nappust ja selgust nõudvad sõnumid ei saa napid ja selged, vaid kubisevad kõikvõimalikest lohisevatest sõnaussidest ja looklevatest lausemadudest, mis oma tarbetus liiasuses väsitavad ja sõnumi raskemini haaratavaks muudavad. Sedasorti kantseleistiil võib olla taotluslik hämamine, enamasti on aga lihtsalt keelelisest abitusest ja ohtrast halvast eeskujust johtuv ebapraktiline ja ebaesteetiline nähtus.

Võtame laialt levinud paberliku lt-liitelise määrsõna „koheselt”. Maire Raadik, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja, imestas pool aastat tagasi siinsamas Õpetajate Lehes: „Miks on vaja teha määrsõnast „kohe” omadussõna „kohene” ja siis sellest omakorda määrsõna „koheselt”, kui algne määrsõna „kohe” ajab täpselt sellesama asja ära?”

Keelemees Henn Saari on säherduste sõnade kohta öelnud, et need on nagu Tallinnast Vladivostoki kaudu Narvasse minek. Selmet põrutada otse (kasutades kohe sõna „kohe”), tehakse pirakas ring ja kulutatakse rohkem energiat, aga jõutakse viimaks ikka samasse sihtkohta välja („kohe” >
„kohene” > „koheselt” = „kohe”).

Üks sellise arutu eksluse põhjuseid ongi oma tarkuse puudumine ja eeskujude pimesi järgimine. Oinad ees, lambad järel. „Koheselt”, nagu paljud teised kantseleilikud keelendid, on pindunud stamp, mille õigsust teatud ringkondades kahtluse alla ei seata, sest tuhandes varasemas kirjutises „on ju samamoodi”.

Lisaks, tundub mulle, kasutab innukas adressant sõna „koheselt” sageli soovist rõhutada asja pakilisust, kujutledes, et see on kuidagi jõulisem ja resoluutsem kui „kohe”. Noh, kes tõesti tahab osutada millegi edasilükkamatule loomusele ja leiab „kohe” selle jaoks ebapiisava olevat, kasutagu kahtlase väärtusega paberlohe asemel kas või sõna „otsekohe”. Ruumi sellega küll kokku ei hoia, aga vähemasti on tegu ausa, kantseleilikust kopituslõhnast prii sõnaga.

Hästi sagedased on lt-liitelised määrsõnad „aastaringselt”, „ööpäevaringselt”, „igapäevaselt”. Needki on tüüpilised paberliku ületuletamise näited – vorm võtab võimust, aga mõte jääb samaks; inimene püüab öelda rohkem, kui tal tegelikult öelda on.

Ometi ei ole kohta, kus sõnade „aastaringselt”, „ööpäevaringselt”, „igapäevaselt” asemel ei saaks kasutada ladusamaid väljendeid „aasta ringi”, „aasta läbi”, „aasta otsa”, „terve aasta”, „ööpäev läbi”, „kogu ööpäeva”, „iga päev” ja nii edasi. Nõndasamuti võib rohmaka sõna „ööpäevaringne” alati asendada samatähendusliku väljendiga „ööpäevane”.

Paberliku asjaajamise raudvarasse kuuluvad veel lt-liitelised määrsõnad „eelnevalt” (parem on „enne”), „järgnevalt” („pärast”), „enneaegselt” („enneaegu”), „ennetähtaegselt” („enne tähtaega”), „samaaegselt” („samal ajal”), „üheaegselt” („ühel ajal”), „esialgselt” („esialgu”), „esmakordselt” („esimest korda”), „veelkordselt” („veel kord”), „igakülgselt” („igati”), „ligikaudselt” („ligikaudu”), „umbkaudselt” („umbes”, „umbkaudu”), „varasemalt” („varem”), „vastupidiselt” („vastupidi”), „ülearuselt” („ülearu”).

Sama levinud on väljendid stiilis „sõjajärgselt”, mille asemel on parem öelda „sõja järel” või „pärast sõda”, ning „lepingujärgselt”, mida sobib asendama „lepingu järgi”. Vältida tasub ka väljendeid à la „peresiseselt”, eelistades samatähenduslikke „pere sees” ja „peresisesi” või lihtsalt „peres”.

Veel hulga kahtlasi lt-liitelisi määrsõnu leiab Eesti Keele Instituudi keelekorraldaja Sirje Mäearu artiklist „lt-liitelised määrsõnad” (kogumik „Keelenõuanne soovitab 2”, leitav ka internetist). Väärt lektüür kõigile, kes ei taha kogemata Vladivostoki kaudu Narvasse sõita.