Orienteeritus läbipõlemisele
Uus õppeaasta on alanud ning küünlad on taas kahest otsast korraga põlema süüdatud – ehk siis, meie võsukesed on koolisaadetud. Enne uue õppeaasta algust on panustatud laste koolirõivastesse ning koolitarvetesse, mis peavad karmis konkurentsis vastu pidama.
Kohalik omavalitsus on orienteeritud koolimaja“karpidele“, sest „karp“ või selle atraktiivne infotehnoloogiline sisu võib ka mõjutada vastavat kooli valima. Osad koolimajad näevad välja nagu spaa- või ärikeskused.
Haridus- ja Teadusministeerium ning Riiklik Eksami- ja kvalifikatsioonikeskus panustavad uutesse riiklikesse õppekavadesse ja ainekavadesse, kusjuures paljnu nn eksperdid pole tundigi klassi ees seisnud ega elusat õpilast, eriti teismelist, lähemalt näinud. Riikliku õppekava ja ainekavade sõnastus võiks kandideerida ilukirjanduse või filosoofia NOBEL-i preemiale. Nimetatud hingeelukaugete kirjatükkide kirjutajad saavad kopsakat palka.
Riik on orienteeritud juba kõlbmatuks kõdunenud haldusterritoriaalsele ning haridusreformile. HTM ja REKK on selgesti orienteeritud akadeemilisele haridusele, mida mõõdavad PISA testid ning riigieksamitulemused.
Üks „pisike“ detail: lapsed, erieas poisid ja tüdrukud on siin vahendiks numbriliselt mõõdetavate ning võrreldavate tulemuste saavutamiseks. Orientatsioon pole lapse füüsilisele, vaimsele ja sotsiaalsele arengule ega tervisele. Selles masinavärgis on igal nähtusel ja protsessil oma hind – kõrgeim hind ehk siis lapse hingeelu ning tervis.
Loosungid on endised: kiiremini, kõrgemale, kaugemale, vastasel juhul pole sind lihtsalt eesti haridussüsteemi jaoks olemas ning süsteem sõidab sinust (loe: lapse hingeelust ja tervisest) teerulliga üle. Lapsest kujundatakse maast madalast sisepõlemismootoriga autot, kui vaid kütust jätkuks.
Meie haridussüsteem on orienteeritud erieas poiste ja tüdrukute läbimõletamisele.
Vastavalt HBSC (2014) uuringu järgi on 11-15-aastaste posite seas levinumaks üle ühe korra nädalas esinenud tervisekaebuste seas ärrituvus ja halb tuju (41%) ning raskused uinumisel (40%), tüdrukute seas kurvameelsus (51%). Depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul esinenud 30% õpilastest 11-15.aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
Tallinna 14-15 aastastest õpilastest on endalt elu võtmise peale mõelnud 12% õpilastest, tõsine plaan enesetapuks on olnud 5% õpilastest (SEYLE 2011). Depressivseid episoode viimase aasta jooksul kogenud õpilaste arv on suurenenud 25%-lt 30%-ni (HBSC 2014).
Kuigi need andmed ei ole ülivärsked, pole kahjuks aastal 2016 olukord parem.
Me ei jõua ära jumaldada Lõuna-Korea õpilaste tublidust ning ülikõrgeid tulemusi PISA testides. Ka sellel on oma hind. „Lõuna-Koreas on maailma kõrgeim enesetappude sagedus ja suitsiidide arv kasvab kõige kiiremini just vanusegrupis 10-19. Hiljutises uuringus ütles 50% riigi teismelistest, et on kaalunud enesetappu. Peamise põhjusena nimetati just survet koolis.“ (allikas: Pealtnägija, 10.02.16)
Meie riik ei vaja vaimselt, emotsionaalselt ning sotsiaalselt invaliidistunuid ning läbipõlenud kodanikke, kes ei suuda toime tulle ei iseenda ega ennast ümbritsevaga. Kallid lapsevanemad ja õpetajad! Märgakem iga väiksematki käitumis- või suhtumishäiret ja –muutust om alastes ja õpilastes. Ärgem piitsutagem neid ei kodus ega koolis- hinnete pärast. Olgu vähemalt õppeaasta esimesed nädalad selleks, kus kuulama laste rõõme ja muresid, ootusi ja lootusi alanud õppeaastaks. Püüdkem samastuda teismelisega, kes hormonaalses segaduses ei tea ise ka, mida ta tahab või mida ta ei taha. Ärgem materdagem, sildistagem ega üldistagem isiksust. Probleem ja selle põhjused tuleb rangelt lahus hoida.
Riik ja KOV peab senisest enam ning tõsiteaduslikke eneseabikoolitusi pakkuma nii vanematele kui ka vanavanematele. Armastuse, tiunnustamise, julgustamise, lohutamise, ärakuulamise, samastumise defitsiit ühiskonnas, sh kodus ja koolis on metsik.
Iga laps väärib igal päeval nii kodus kui koolis vähemalt ühte tunnustust, isegi siis, kui õpitulemused vaatamata pingutustele ei ole eesti ja rahvusvahelises mastaabis konkurentsivõimalised.
„Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled…!“

Ramo Pener, MA pedagoogikas

Ramo kirjutatuga peab kahjuks nõustuma.Ent.. Ramo jätab kahjuks kõrvale, et kool pole siiski lapse ning noore inimese ainus kasvu- ning arengukeskkond.
Enne kooli uksest sisse astumist on laps seitse aastat olnud väljaspool koolimaailma. Millised harjumused, tõekspidamised, karakteri omadused sealt kaasa saadakse..Milliseid kool toetama, millistega võitlema asub, ei sõltu ainult koolist. Suuresti ikka kodust, sellest oma põlvkonna sotsiaalsest ruumist, milles laps elab.

Tubli Marcus!

Lugesin ka artiklit ja mõtlesin, et mina olen imelik!
Enne palgapäeva on tiksunud krediiti miinus 200 ehk kui palk tuleb, läheb -200 kohe maha. Palk kulub pere toidu ja laste koolitamise, riietamise, pisut arstiabi peale. Kahju, et me oleme Eestis nii orjameelsed! HTM kehtestab kaasava hariduse, mis kohustab õpetajat tegema psühholoogi, psühhiaatri jms tööd. Nimetatud spetsialistide järjekorrad on 3-4 kuud! Aga õpetaja peab klassis toime tulema korraga 5 erineva diagnoosiga HEV lapse ja 15 nagunii erineva isiksuse kujundamisega, sest kõik lapsed on väärt erikohtlemist, vastavalt oma temperamendile ja kodusele lastetoale. Kas HTM kehtestas ka lisatasud, lisatöö eest? Kahjuks mitte.
Väike näide ühe maakoha maapoe järjekorras, kus palaval suvepäeval seisid inimesed järjekorras, samal ajal kui müüja tegeles eesti posti teenuse pakkumisega ehk täitis paki saatmise pabereid. Rahulolematu klient käratas, mul sulab jäätis ära enne kui ma selle eest tasuda saan. Müüja vastas: olge rahulikud, varsti tuleb poodi ka perearsti teenus, siis ootate veel kauem! Küsisin müüjalt, et kas te saite ka mingi koolituse või lisatasu postiteenuse osutamise eest? Vastus oli …
Koolis sama: tööd on meil piisavalt, aga tasu osas jääme vastuse võlgu!

Hea, Ramo Pener, ja teised kolleegid!

Kool on vaid ÜKS OSA lapse-alaealise ettevalmistamisel tulevaseks tööeluks. Loodus on seadnud nii, et ettevalmistus algab juba esimestest elunädalatest. See on arengupsühholoogias nö ELEMENTAARNE. Kahjuks poliitikud-ametnikud (ka paljud õpetajad, vanematest rääkimata) seda ei tea ega tunne… Ja nii on juba 20.sajandi teisest poolest (heaolu tõttu) alanud laste ülemäärane poputamine (kodudes enne kooli), aga 21.sajandil kohati käsukorras (!) – nii polegi nad valmis pingutusteks-tööks…
Üle 30 tuhande noore Eestis, kes kusagil ei õpi ega tööta, on tulemus.
Pikemalt-teaduslikumalt lugegem – KOLLEEGID, MIKS ON ÕPETAJATÖÖ ALUSEKS IKKAGI PEDAGOOGIKA JA PSÜHHOLOOGIATEADUS? (Peep Leppik, 2016, vaid 41 lk.).

Kõigele vaatamata – head lähenevat Õpetajate päeva, kolleegid!

Mõte oli selles, et üksikute õppemeetodite kasutamisel ei olegi võimalik koolis toime tulla ja selle järgi õpetaja pädevust hinnata õpetajat heaks, keskmiseks, pelgalt inspireerimisest (vaimustamise abil) ka julgen kahelda edukuses. Ehk tulekski alustada inspiratsiooniga. Nii lihtne ongi minu mõte.

Ilmselgelt olete Teie Õpetaja, kes hoomab õpetajaameti sügavusi ja karisid. Lõpetaksin siinkohal selle vestluse, mis tõi meid nö kohale. Teiega igati nõus. Parimat Teile.