Maarja maa igal pool – nõnda kõlaks veidi vabas tõlgenduses ühe Mihkli kihelkonna talumehe kinnitus 17. sajandi lõpus vastuseks etteheitele pühitsemata maasse matmise kohta. Setod teadsid, et „Maar’amaa vasta võtt, panõ hot mida kuuljalõ üteh hauda”. Ja eks asu Maarja maa peal ka Eesti rahva muuseum, kus avamise ajal sai jalalöögiga virtuaalselt purustada neitsi Maarja kujutise. Kuju kiire taastumine tähendanuks loodetavasti hea võitu kurja üle. Arusaamatuks jääb aga selgi puhul, miks rakendati lapsed kurja teenistusse, seda eriti muuseumi kui haridusasutuse kontekstis: laps lööb jalaga ja ema vaatab rahulikult pealt. Vaevalt andnuks taolise pihtas ja põhjas projekti ülesseadmiseks kohatumat paika välja mõelda kui Eesti rahva muuseum. Maarja osalus eesti elus põhineb siiski põhjatusse paganlusse juurduval kohalikul järjepidevusel.

Reformatsiooniaegsete barbaarsuste tõlgendamisel on täiesti asjatult mindud nii neitsi Maarja kujutise purustamise kui ka jalaga löömise võimalikuks tegemise teed. Pole kuigi mõttekas minna mineviku mõtestamiseks seda jalaga lööma. Justkui oleks muuseumitegijatel vanatarkus meelest läinud. Omal ajal õpetati lapsi, et „Kie kuera lüöb jalaga, sene jalg kasvab hauvast vällä”. Vanasõna selle peale üldse ei tulegi, et inimest võiks jalaga lüüa (vrd: ‘kes isa ehk ema lööb, selle käsi kasvab hauast välja’). Väidetavalt on jalalöögid ERM-is elimineeritud, eksponaat olla kaotanud puutetundlikkuse, aga ei saa kuidagi öelda, et lõpp hea, kõik hea. Tegu on tehtud, olematuks mõelda seda enam ei saa.

Perversne ilu

ERM-i läbimõtlematu afäär toob elavalt silme ette jumalaema kuju puruks paiskamise Läti filmis „Koidik” (Ausma, 2015), mida praegu reklaamitakse üle ilma kui väljapaistvat linateost ja mille n-ö tähelend sai alguse Tallinnast, kui see esilinastati viimasel PÖFF-il ja just Läti rahvuspühal. Nii stiilne, nii stiilne film, ülistati seda. Pavlik Morozov ja leninlik/stalinlik kirikute hävitamine Venemaal on istutatud Läti sõjajärgsesse tegelikkusse. Läti rahvas rüüstavat justkui ise oma pühakoda, korraldades seal jälgi hävitustöö. Film sai meil parima operaatori auhinna, operaatoril õnnestunud žürii kommentaari kohaselt lavastaja „loodud psühhootilist mustvalget maailma kujutada perversse iluga”. Mida see peaks tähendama? Kas saab olla üsna ükskõik, mida filmida, mida demonstreerida, täites väljamõeldud ebategelikkust perversse iluga? Neitsi Maarja kuju põrmupaiskamine on igal juhul märgilise tähendusega, iseäranis Maarjamaa 800 aasta juubeli kontekstis.

Maarja kujutise virtuaalne purustamine Eesti rahva muuseumis on just see koht, kus meenutada veel kord tõdemust, et kui ei ole voorusi, pole põhjust ka väärtustest rääkida. Sest tegelikult ei tea me kunagi täpselt, millest me räägime, kui räägime väärtustest, nagu on sedastanud Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Igaühel oma väärtused, igaühel oma tõde … Kasvatuse kontekstis olekski mõttekas ­eelistada voorusi väärtustele.

Ei midagi erilist

Kuigi Eesti ajaloolastel on kombeks väita, et meie maa pühendamises neitsi Maarjale pole midagi tavapärasest erinevat ja Maarjamaa nimi ei muuda meid mingis mõttes eriliseks ei Euroopas ega maailmas, ei saa piiskop Jourdani sõnul kuidagi öelda, et ühe maa või rahva pühendamine Maarjale oleks olnud väga laialt levinud ja tavaline lugu, rääkimata siis otsesest paralleelist Poja maaga. Vana-Liivimaa kui maa pühendamine Maarjale on siiski olnud üks varasemaid pühendamisi katoliku kiriku ajaloos. Tekib küsimus, miks.

Lennart Meri omaaegset oletust, et Läänemere maade nimetamise taga Ema maaks võib peituda fantastiline kujutelm, nagu puutuksid Kirde-Euroopa alad vahetult kokku Lähis-Idas asuva Poja maa Palestiinaga, tuleb ilmselt lugeda sellesama fantastika valda kuuluvaks. Maarja nimi kandus meie maale üle pigem loomuldasa, kohaliku emajumala ja kristlaste jumalaema sisulise samasuse tõttu. Nõnda et äsades jalaga mineviku pihta, võime kergesti tabada oma ema …

Maaemast Maarjani

Võib koguni tunduda, et mis vahet, kas jumalaema maa või emajumala maa. Meie jumal oli algselt naissoost. Eesti on emajumala maa, jumalate ema maa olnud tõenäoliselt läbi aegade. Eestlaste emajumala kohta on üht-teist ka kirjasõnasse jõudnud. Rooma ajaloolane ja kirjanik Publius Cornelius Tacitus kirjutab teoses „Germania”, 98, et aestide hõimud „austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metsseakujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi”.

Eestlaste jumalate ema mainib Johannes Schefferus („Lapponia”, 1673): seda Kuldnaist (Güldene Weib), keda eestlased ja soomlased kummardasid kui jumalate ema (Götter Mutter) ja jumalat (Jumala oder die Himmlische), kutsuti paganausuliste laplaste hulgas nimega Wirku-Accha ehk Viru-Acka, s.o Virumaa või Liivimaa vanaeit. Veel isegi nii hilisel ajal kui 19. sajandi teisel poolel kirjutab akadeemik Wiedemann, et Maarja maa (Gottes Erdboden; das russische Baltland) on jumala maa.

Tacitus kirjeldas ühtlasi Schleswig-Holsteini ja Jüütimaa lõunaosa asukate omapärast maaema (terra mater) Nerthuse kultust. Nende keskne kultuspaik asunud mingil saladuslikul saarel, mis arheoloog Vello Lõugase järgi saanud olla ainult Saaremaa. Maaema kultuslik asutamine polnud võõras ka meie esivanematele. Näiteks võtnud perenaine jaanitule ääres „söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: „Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!”

Maarjamaa, naistemaa

Fanny de Sivers on tõdenud, et aramea süüria murrakus tähendas mar või mary ‘emand, Lady’, s.o ‘naine’. Aramea keel oli Jeesuse emakeel. Jeesus on seega võimalik et ‘naise poeg’ – võrreldavalt Kalevipojaga, kes Kalevi neitsi poeg (Kalev = kali + v; ‘kali’ on üleilmselt tähendanud ‘naine’). Nostraatiline kali (‘naine; mõrsja’) käibib veel praegugi eesti keeles kujul käli. Ja kuivõrd nii mar/mary kui ka kali on tähendanud naist, võivad ka Maarjamaa ja Kalevala sobituda ühtsesse poolmüütilisse konteksti. Matti Klinge peabki Kalevala asupaigaks Saaremaad ja Lääne-Eestit.

Seega avaneb seoses Maarjamaa nimega veel üks intrigeeriv võimalus: Terra Mariana, Terra Mariae (ld keeles), Māras zeme (läti keeles) paralleeltõlgendus võib olla ka lihtsalt Nais(t)e maa. Kohalikust Naistemaast on teavet jõudnud ka kirjutatud ajalukku, näiteks Tacitus – lõpetanud oma loo aestide hõimudest, kes austavad jumalate ema – võtab kohe järgmises lõigus ette sitooni hõimud, kelle „valitsejaks on naine. Niivõrd allapoole on nad langenud nii vabadusest kui ka isegi orjusest”. Naiste maa nimelisest saarest, mis paiknenud valges meres (vrd Balti meri; läti balts ‘valge’), pajatavad iiri pärimused.

Kreeka meresõitja Pythease merereisi, ca 330 eKr, käsitlenud Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse tõstatas ja tõestas hüpoteesi (1846), et Pytheas purjetas Läänemerel ja tema külastatud ning kreeka ajaloolaste mainitud Basileia saar on Saaremaa. Basileia tõlgendatakse tavapäraselt Kuningasaareks (basileus ‘kuningas’ tähendas kreeka keeles algselt kas küla- või maavanemat). Siiski – Basileia tähendab pigem Kuninganna saart. Nii võib poolmüütilise Kalevala, ­Pythease Basileia, Tacituse naistemaa, iirlaste Naiste maa, kristliku Maarjamaa puhul olla tegu üsna ühe ja sama kohamääratlusega.

Siinkohal tsiteerin hea meelega ühte ilusat eesti muinasjuttu, mida räägiti omal ajal ka Saaremaal: old üks kuningatütar, kes väga kaval vaidlemise piale, nõnna et ükski teda sõnadega põle jõund ää võita. Kui kuningriik temale pärandunud, soand ta aru, „et riigi valitsemine pailu raskem on kui teistega vaielda, ja pidand aru omale ige (õige) miest võtta ja ise riigivalitsusest lahti lüia. Andki käsu välja: „Kõik minu riigi noored mehed tulgu sellek ja sellek pääval minu lossi juure kokku. Kissi mind sõnadega ää võidab, seda võtan meheks ja annan koasavaraks terve kuningriigi. Kissi aga vaidlemises minust võidetud soab, sellele visatakse kapatäis tõrvaga segatud solgivett kaela.””