Alles hiljuti paistis õpetaja palgatõusuga kõik korras olevat. Õpetaja keskmine palk lähenes kindlalt Eesti keskmisele ja eesmärk oli 120 protsenti keskmisest. Nüüd aga teavitab EHL-i esimees Reemo Voltri avalikkust, et eeloleval aastal hakkab õpetaja palk tõusma taas aeglasemalt kui Eesti keskmine. Mis on põhjus? Toimetus küsis sellele ja ka teistele õpetaja palgaga seotud küsimustele kommentaare haridus- ja teadusminister Maris Laurilt.

KASVUTEMPO. Miks jääb õpetaja palga kasv riigi keskmisest maha?

Põhjused on seotud arengutega, mida valitsus ei saa kontrollida ja mõjutada. Nimelt on palk mujal kasvanud prognoositust oluliselt kiiremini. Kui selle aasta eelarvet tehti, siis prognoosis rahandusministeerium 4,5% palgakasvu, tegelikkuses ulatub see ligi 7%-ni. Siit tekib mahajäämus, mida on järgmisel aastal keeruline tagasi teha. Muidugi otsime võimalusi, aga ega ministeerium või valitsus siin üksi kõike teha saa.

Õpetajad on kategoorias, kellele on tuleva aasta riigieelarves täiendavalt raha eraldatud. Nii et palgafondi kasv koos sotsiaalmaksu määra vähendamisega annab võimaluse suurendada väljamakstavaid palku keskmiselt 4,6%.

Üldjuhul eeldatakse, et palgad saavad riigisektoris suureneda ikkagi ümberkorralduste tulemusel ja lisaraha selleks eelarves ei anta. Eks ka hariduses tuleb jätkata ümberkorraldustega. Nende vajadust näitab kas või tõsiasi, et Eestis läheb kõikidest hariduskuludest õpetajate palkadeks vaid 40%, samas kui OECD riikides keskmiselt 60%.

Muret teeb ka see, et õpetajate keskmine koormus on vaid 80%. Meil on mitmeid väga tublisid omavalitsusi, mis maksavad õpetajatele täiendavalt palka, ning see ei sõltu üldse omavalitsuse jõukusest või suurusest – küsimus on puhtalt prioriteetide seadmises. Samal ajal oli meil 2015. aastal 65 omavalitsust, mis ei kasutanud ära kogu õpetajate palgaks mõeldud raha, seda oli umbes miljon eurot.

KAHEKORDNE KESKMINE. Tallinna reaalkooli õppealajuhataja Martin Saar ütles Paide arvamusfestivalil, et õpetaja ei tee keskmist tööd ega pea seega saama ka keskmist palka. Tema arvates peaks õpetaja saama kaks keskmist palka. Kui realistlik see soov on?

Valitsuse eesmärk on viia lähiaastatel õpetajate keskmine palk 120 protsendini riigi keskmisest. See tähendab, et päris paljud õpetajad peaksid saama ka sellest tasemest kõrgemat palka.

Loomulik, et palgad on diferentseeritud ning kõrgemat palka saavad paremad õpetajad. Ma ei pea realistlikuks olukorda, et kõikide õpetajate keskmine palk on kahekordne riigi keskmine. See on ülimalt kulukas – praeguse palgataseme juures eeldaks see täiendavalt ligi 275 miljonit eurot.

Eesti riik ei ole praegu võimeline sellist kulutust tegema. Aga kui tulevikus tõuseb õpetajate palk kõrgemaks kui 120% keskmisest palgast, siis selle üle saab üksnes rõõmu tunda.

MAJANDUSKASV. Kas peamine lootus on Eesti majanduse kasvul ja maksuraha rohkemal laekumisel?

Kindlasti ka seda. Majanduskasv ja sellega kaasnev suurem maksu­tulu võimaldab suurendada ka õpetajate palkadeks minevat summat. Kuid – nagu eespool osutatud – päris palju tuleb tegeleda ka koolivõrgu korrastamisega ning leida võimalusi suunata rohkem hariduskuludest palkadeks, et sarnaneksime selles rohkem OECD keskmisega. Siin on oluline roll omavalitsustel, kes on koolipidajad ja saavad teha otsuseid, mis tooksid kaasa muutusi. Riigil on siin paljus abistav ja nõuandev roll.

KLASSITÄITUMUS. Õpilaste arvu suurendamine klassis võimaldaks tõsta õpetaja palka. Oleks vaja lihtsalt julgemalt koole liita ja koolibussid käima panna. Kui realistlik see idee tundub?

Variante on mitmesuguseid ja siin ongi koht, kus omavalitsus koolipidajana peab otsustama. Riik on võtnud oma hooleks riigigümnaasiumite loomise ja gümnaasiumihariduse tagamise. Sellega on plaan ka tulevikus edasi minna, loomulikult mitte tormates. Omavalitsused peaksid keskenduma põhikoolidele. OECD riikide võrdluses on Eesti 7.–9. klasside täitumus kõige madalam. OECD ongi soovitanud värskes uuringus meile kooliastmeid sulgeda, ühendada senisest aktiivsemalt lasteaedu ja koole ühtse juhtimise alla. Aga kindlasti on muidki võimalusi.

KONTROLL. Ministeerium on süüdistanud omavalitsusi õpetajate palgaraha muudes valdkondades kasutamises. Et õpetajad saaksid kogu oma palgaraha kätte, on antud omavalitsustele haridusrahas väga täpsed ettekirjutused – mitu eurot peab minema õpetajate palgaks, mitu spordivahendite, mitu pliiatsite jms ostmiseks. Kas selline kontrollisüsteem on efektiivne? Võib-olla annab just suurem finantsvabadus omavalitsustele paremad võimalused oma koole toetada?

Õpetajate palgakasv on valitsuse prioriteet, see aga tähendab, et valitsus ei saa loovutada eesmärgi täitmist kellelegi teisele. Kogemused veel mõne aasta tagusest ajast osutavad sellele, et on palju omavalitsusi, kus ei väärtustata haridust ja õpetajate töö tasustamist. 2010.–2012. aastani õpetajate palk sisuliselt ei tõusnud: ligikaudu 30 miljonit eurot, mis oli mõeldud ja antud omavalitsustele õpetaja palgatõusuks, kasutati muuks otstarbeks. Põhjendusi oli mitmesuguseid. Näiteks väideti, et õpetajad saavad juba piisavalt palka. Eks omavalitsusi on erinevaid. On mitmeid, mis panevad palgatõusu ka oma raha. Kahjuks võivad üksikud kehvad näited kogu pildi ära rikkuda. Just seetõttu muudeti 2013. aastast õpetajate töötasutoetus sihtotstarbeliseks. Tulemus: 2015. aastaks tõusis õpetajate tegelik palk ligikaudu 36%.

Kui õpetajate palgatase jõuab 120 protsendini riigi keskmisest, siis saab kaaluda, kas praegust korda muuta. Kuid see eeldab ka omavalitsuste ja õpetajate esindusühingute reaalseid kokkuleppeid. Praegu puuduvad kahjuks näited, mis annaksid kindluse, et kokkulepped on võimalikud. Näiteks lasteaiaõpetajate töötasu on omavalitsuste tulubaasis ning lasteaiaõpetajad on soovinud üleriigilisi palgakokkuleppeid, kuid selliseid läbirääkimisi pole alustatud.

Muide, tundub, et ikka kipub ringi liikuma pisut utreeritud lugusid: riik ei ole seadnud piiranguid näites toodud kulutustele (spordivahenditele, pliiatsitele).

ÕPPEMEETODID. Tänapäeval on uusi õppemeetodeid, mis võimaldavad teha ühel õpetajal kahe õpetaja töö ja saada siis ka kaks palka. Näiteks vene lasteaedade ja koolide kümblusklassides eesti keele tunde polegi, lihtsalt õpetatakse kõiki õppeaineid eesti keeles. Kas ei peaks forsseeritult selliseid uusi meetodeid rakendama ja selle kaudu palka tõstma?

Mis puutub keelekümblusesse, siis siin annab õpetaja ikka oma ainet, lihtsalt teeb seda eesti keeles. On eesti keele tunnid, matemaatikatunnid ja nii edasi. Õpetajal on küll lisaks ka keele-eesmärgid, kuid sellised on seatud kõikidele õpetajatele, olenemata sellest, mis keeles või mis ainet nad õpetavad.

Eri ainete omavahelise seostamise vajadus ja nõue on ju õppekavades sees. Võib-olla ei ole seda alati veel teadvustatud ja tähele pandud, kuid see nõue on olemas.

Tänapäeval on tõesti meetodeid, mis võimaldavad õppetööd senisest tulemuslikumalt läbi viia. Ka ootused koolile on teisenenud – enam ei oodata puhast akadeemilist õpet, vaid lisaks seda, et õpetamise käigus omandataks ja arendataks ka muid oskusi ja hoiakuid. Ükski õpetaja ei saa teha ära kahe õpetaja tööd, sest inimvõimetel on piirid, kuid kasutades sobivaid, sealjuures uusi meetodeid, saab õpetaja õpetamise käigus anda õpilastele suurema pagasi ellu kaasa.

On ülimalt tore, et järjest enam kasutatakse koolides mitmesuguseid meetodeid, et on olemas väga mitmesugused õpetajakoolituse ja õppematerjalide loomise algatused. Õpilased on erinevad ja see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Ühiskond meie ümber muutub ning seegi mõjutab õpilasi ja õpetajaid. Õpetamise muutumine on paratamatu ja loomulik protsess.

DIGIÕPE. Kui õpetajad ei peaks endale nii palju õppematerjale ise valmistama, eriti elektroonilisi, vaid saaksid oma õpilastele sobivaid materjale võtta internetist nagu näiteks Soome õpetajad, siis jõuaks meie õpetaja anda rohkem tunde ja ka teenida rohkem. Kas seda võiks käsitada palga tõstmise ühe võimalusena?

Digitaalsete õppematerjalide lihtsa kättesaadavuse tagamine on üks oluline elukestva õppe strateegia 2020 eesmärkidest. Riik on planeerinud eurotoetuste abil tellida puuduva digitaalse õppematerjali, et aastaks 2020 oleks üldhariduses võimalik soovi korral õppetööd läbi viia vaid digitaalse õppematerjali toel.

HARIDUSKAPITAL. Professor Ene Grauberg on soovitanud korduvalt seada sisse Eesti hariduskapital, sarnaselt kultuurkapitaliga. Sinna saaksid sissemakseid teha ka suur­annetajad nii kodu- kui ka välismaalt. Hariduskapital oleks koht, kust saaks täiendavat rahastust näiteks koolide haridusuuenduse projektidele. Kuidas kommenteerite?

Kõiki ideid, mis aitavad haridust edendada, tuleb kaaluda. Juba on mitmeid projekte, kus kasutatakse lisaraha. Näiteks eraldavad teised ministeeriumid raha haridusse: loodusteadustele, liiklusõppeks, tervisekoolituseks jne. Erakapitali kaasamise juures tuleb mõelda, kuidas seda teha, kui suured sellised summad võiksid olla, kuidas ja milleks sellist raha kasutada, ja nii edasi.

ANNETUSED. Riigikontroll on mõistnud hukka koole, kus kogutakse süvaõppe andmiseks lapsevanematelt annetusi. (Näiteks keeleõppe täiendavad tunnid väikestes rühmades.) Ometi on see üks võimalus õpetajale rohkem maksta. Miks ei võiks lubada koolidel lapsevanemate annetusi vastu võtta? Näiteks matemaatika, võõrkeele või mõne muu õppeaine riikliku õppekava mahtu ületavate süvaõppe tundide läbiviimiseks?

Kõigepealt: annetus saab olla üksnes vabatahtlik. Kohustuslikud või poolkohustuslikud annetused ei ole annetused. Ükskõik kus ja ükskõik millal.

Teiseks peab üldharidus kõikides munitsipaal- ja riigikoolides olema tasuta ning kindlustama võrdselt hea hariduse, olenemata lapse sotsiaalmajanduslikust taustast või elukohast. Selline „annetuste” kogumine mõningates munitsipaalkoolides õõnestab Eesti haridussüsteemi. Meil peavad olema võrdselt head koolid kõikjal Eestis ja need peavad olema kättesaadavad kõigile lastele, olenemata nende taustast ja päritolust. Siin ei ole mitte mingit vaidluskohta!

Iseasi on, et mõned lapsed võivad vajada täiendavat õpet, sealjuures väga andekad. Aga sellist õpet ei rahastata sund­annetustest.

HUVIHARIDUS. Oma lapse huviringi tundide eest, näiteks muusika, kunsti, tantsu, matemaatika jms süvaõpe, võivad lapsevanemad maksta. Aga kui see huvitund on paigutatud kooli üldisse tunniplaani, siis ei tohi. Riigikontroll on märkinud, et haridus peab olema Eestis õppemaksuta. Sellega välistatakse taas üks võimalus kaasata haridusse eraraha ja tõsta õpetaja palka. Kuidas kommenteerite?

Rõhutan veel kord: üldharidus riigi- ja munitsipaalkoolides on tasuta ja see peab olema kõigile lastele võrdselt hea. Sellele osutab ka Eesti põhiseadus, täpsemalt selle paragrahv 37. Mitte keegi ei keela erakapitali kaasamist. Kui lapsevanemad tõesti soovivad ja neil on võimalik, võivad nad kooli tegevust toetada. Aga riigi- ja munitsipaalkooli õpetajate palk või hariduse sisu ja tase ei saa sõltuda sellest, millised on ühe või teise kooli lapsevanemate sissetulekud. Õpetajate palk on viimastel aastatel tõusnud ja tõuseb ka edaspidi. Lapsevanemad saavad tegelikult oma lapse hariduse ja harituse nimel anda midagi palju olulisemat kui raha: armastades ja toetades oma lapsi ning luues õppimisele suunatud õhkkonna.

ERAKOOLID. Erakool toob ka haridusse lisaraha. Kas Eestis ei võiks olla praegusest rohkem erakoole? Juba praegu on meil erakoole, kus õppemaks on vabatahtlik. Maksavad need, kellel on võimalik. Hollandis on kaks kolmandikku koolidest erakoolid ja see maa on PISA tulemuste tipus. Missugusena näete Eesti erakoolide potentsiaali õpetajate palkade tõstmiseks?

Kõige olulisem on, et kõikjal Eestis oleks kõigil lastel ja noortel võimalik saada nende võimetele vastav haridus. Üldharidust peab olema võimalik saada tasuta! Soovijad võivad õppida erakoolides ning kui on olemas kokkulepped, siis saab erakool olla ka n-ö riikliku koolivõrgu osa ehk õpilane saab seal käia omalt poolt juurde maksmata, saades sama hea hariduse kui riigi- või munitsipaalkoolis.

Erakoolid on Eesti haridussüsteemi mitmekesistanud ning neil on väga selge roll. Nad on pakkunud ja pakuvad valikuvõimalusi alternatiivsete pedagoogiliste käsitluste, aga ka maailmavaate osas.

Peab olema siiski ka realist: Eesti demograafiline areng viitab sellele, et laste arv meil lähiaastail oluliselt ei kasva. Eestis on koolivõrk liialt suur ja seda tuleb hoopis koomale tõmmata. Nii et ma kahtlen, kas meil on võimalik erakoole oluliselt juurde luua.

ÜLIKOOL. Kas ülikoolid ei võiks võtta siiski väikest õppemaksu? Vabanenud raha saaks suunata üldharidus- ja kutsekoolide õpetajate palkadeks. Kas ülikoolid ei võiks endale ise raha teenida – näiteks ettevõtete tellimusi täites?

Kõrgharidus on täielikult tasuta siiski vaid sellele, kes õpib eestikeelsel õppekaval ja täiskoormusega. Osakoormusega või ingliskeelsetel õppekavadel õppimisel saavad kõrgkoolid küsida õppeteenustasu (ehk siis õppemaksu). Ka juhul, kui üliõpilane ei täida semestri jooksul ette nähtud õppekava mahtu, peab ta osaliselt õppekulud hüvitama. Nii et päris tasuta kõrgkoolis õppimine ei ole, tasuta õppimise võimalus on seotud selgete motivaatoritega.

Ülikoolid on üsna autonoomsed, nad võivad teenida tulu mitmesuguseid teenuseid osutades, sealjuures ettevõtete tellimusi täites. Seda ka tehakse, nii teadus-arendustegevuse tellimuste kui ka koolitustega. Niisugust tegevust lausa soositakse.

Ei saa nõustuda sellega, et võtame kõrghariduselt raha ära ja anname selle üldharidus- ja kutsekoolidele. Üheski haridustasemes pole raha liiga palju. Oluline on hoopiski süsteemi efektiivsemaks ja optimaalsemaks muutmine, millest eespool on ka räägitud.