Kunstiõpetuse tunnis õpib laps tegutsedes, mitte õpetaja tegutsemist jälgides.

Paljudel meist on oma kunstiõpetuse lugu. Kelle joonistatud öökull ei olnud koolis piisavalt ovaalne, et pälvida head hinnet. Kelle koerapilt sai kehva hinde, sest õpetaja meelest oli kujutatu pigem rebane. Kelle abstraktsionism polnud piisavalt abstraktne. Suurem osa ei saanud aga üldse aru, mida kunstiõpetuses hinnati. Muidugi on ka positiivseid lugusid, kuid praegu tundub, et kunstiõpetuse tund on paljudele lastele siiski pigem traumaatiline kui avardav kogemus. Kuidas mõjub see laste vaimsele tervisele?

Olen 37 aastat vana kolme lapse (sh kahe koolilapse) ema ning töötanud üle kümne aasta koolis kunstiõpetuse õpetaja ja ringijuhina. Praegu juhendan igal nädalal 40 täiskasvanut ja last keraamika- ja maalitundides. Olen õppinud kunstiajalugu, mul on ka pedagoogiline haridus. Olen kirjutanud laste keraamikaõpiku ja hiljuti avasin oma esimese näituse. Olen juhendanud rahvusvahelist õpilaste kunstiprojekti ja osalenud väga paljudel kunstikoolitustel nii Eestis kui ka väljaspool. Seetõttu tundsin, et nende lugude kogunedes pean kuidagi reageerima.

Täiskasvanutel on omad lood

„Issand, kui mu kunstiõpetaja mu joonistust näeks, siis ta sureks! Ta ütles alati, et ma ei oska mitte midagi.” Nii räägivad mu õpilased. Aga mul endalgi on oma lugu. Mind ei võetud kooli kunstiringi, sest käisin ka linna kunstiringis ja õpetaja arvates olin juba teise õpetaja poolt ära rikutud. Olin siis kümneaastane! Tundides sain peamiselt kolmesid, sest „kui sul on nii lollid vanemad õed, siis ei saa sa ise ka eriti normaalne olla”. Küll aga said mu tööd häid hinded siis, kui mu klassikaaslased esitasid neid õpetajale enda omade pähe. Pärast paarikümneaastast põdemist tulin sellest kõigest välja. Paljudel pole nii hästi läinud.

Nüüd oleme 30- ja 40-aastased ja avastame tasapisi eri kunstiringides tegutsedes, et ennast võib väljendada just nii, kuidas lusti on. Kunstiringis enam keegi ei sildista ega anna absoluutseid hinnanguid. Selleni jõudmiseks pidi mööduma 20 aastat.

Laps pole küps kunstnik!

Kuid mis on muutunud selle 20 aastaga koolis? Küsisin tuttavatelt lapsevanematelt, kuidas nende lastel kunstiõpetuses läheb. Tuli välja, et laias laastus käib koolides kõik vanaviisi edasi. Eriti hull on lugu teismelise ikka jõudnud laste puhul, kes on väga tundlikud igasuguse kriitika suhtes. Eneseväljendamine on sel ajal keeruline, kuid väga vajalik. Kui sel hetkel lapse loovust ja tahet rünnata, võib tõrge igasuguse kunstitegemise suhtes kujuneda tugevamaks kui me kujutleme.

Mida koolis õieti taotletakse? Me alustame joonistamise ja loominguga enne, kui rääkima ja kirjutama õpime. Enne kooliiga on joonistamine, kritseldamine ja värvimine iga lapse jaoks täiesti loomulik protsess. Igas kohvikuski on lastenurk paberite ja pliiatsitega lastele. Igaühele. Miks siis koolis hakkab lapsele tunduma, et tohivad joonistada ainult need, kes oskavad?

Tsiteerin põhikooli riiklikku õppekava, mis väidab vastupidist: „Praktiline kunstidega tegelemine arendab tundemaailma, intuitiivset ja loovat mõtlemist. Kunstidel on oluline osa igapäevaelu rikastava ning emotsionaalselt tasakaalustava harrastusena. Kunstitegevused tasakaalustavad teiste ainete valdavalt verbaalset ning analüütilist mõtlemist, lisades kujundliku, sünteesiva ja intuitiivse poole. Selle tulemus on terviklik mõtlemine, mis võimaldab loovalt läheneda probleemidele, väärtustab erinevaid lahendusi ja lahendite mitmetahulisust. Kunstidega tegelemine avaldab positiivset mõju kõikide ainete õppimisele.”

Mis aga juhtub koolis tegelikult? Kui enne kooli joonistas laps ilma igasuguse eesmärgita, siis nüüd koolis on tähtis just tulemus, mida hinnatakse ja kritiseeritakse ning ühel hetkel looming meie elust kaob, kuna sellega seotud tunded on muutunud ebameeldivaks. Intuitiivsest ja kujundlikust jääb niimoodi väga vähe järele.

Keskeas hakatakse kunsti uuesti vajama ja selle teraapilist mõju tunnetama. Teaduslikult on tõestatud, et isegi lihtsa kriipsujuku joonistamine alandab stressihormoonide taset. Täiskasvanud otsivad tihti oma probleemidele leevendust loomingust, ent pärast koolis kogetut on selle juurde tagasi tulla raske. Kui alustan uute täiskasvanutega töötuba, siis kulub 15 minutit arutelule, kuidas mitte keegi grupist ei oska joonistada ja et nende tööd ajaksid kõiki naerma. Ühiskond on väga selgelt ette andnud, kunstiga tegelgu ikkagi kunstnik, kes seda oskab, teistel pole mõtet proovidagi. Sest tulemus ju ei ole võrdväärne.

Tulemus või protsess?

Sageli on meil peas pilt, milline joonistus välja peaks nägema (enamasti kas peegeldus loodusest või mõnest juba olemasolevast kunstiteosest). Kui tulemus sellele ei vasta, on lugu hull. Aga mitte tulemus, vaid loominguline protsess on see, milles loomise kasutegur seisneb. Rakendades oma tahet otse, ilma kõnekeelde tõlkimata, avab see meie teadmata kanaleid, mis viivad stressi maandamiseni, uute võimaluste, eneseteadvuse ja julguse arenemisele. Ega ilmaasjata soovitata näiteks IT-töötajatel tegeleda loovmaalimise ja rekreatiivsete kunstiteraapia harjutustega.

Vähesema kriitikameelega loojad lubavad oma loomingul filtrita väljuda (vt autistide, naivistide jt loomingut), ent kõrgelt arenenud kriitikameelega täiskasvanud ei luba paberile tulla enam ühelgi kujundil. Veelgi enam – valget paberit hakatakse kartma. Sest ei oska. Endale seatakse ületamatud piirid.

Kas me ei peaks oskusaineid pigem loovusaineteks nimetama? Põhikooli kunstiõpetuse tunnis (45 minutit nädalas) ei jõua keegi kedagi tehniliselt joonistama õpetada ega kellelegi midagi selgeks teha ja see ei peakski olema eesmärk. Ükski teema kunstiõpetuses ei saa olla eesmärk omaette. Iga teema on vahend, mida laps saab kasutada oma loovuse arendamiseks ja teadmiste omandamiseks. Kel tekib sügavam maalimise või joonistamise huvi, saab oma oskusi arendada huviringides.

Õpetaja saab anda suuna

Seetõttu tegin endale kui kunstiõpetuse õpetajale juhised. Lapsevanemana aga tahaksin, et ka teised kunstiõpetajad neid järgiksid.

Ära ralli! Riiklik õppekava ei ole piibel. Kui lapsed ei jõua, tuleb ümber teha õppekava, mitte lapsed. Igaühel peab olema võimalus süveneda ja teemasse jõuda. Leia mängulisi ja loovaid ülesandeid, lõimi kunstiliike, kasuta äppe ja pilte, muusikat, lõhnu. Mängi! Ja sul on ka endal lõbusam.

Hindamine. Kui üldse peab hindama, siis hinda ülesande täitmist. Kui ülesanne on joonistada öökull, peab iga joonistatud öökull pälvima maksimaalse hinde. Sealjuures ei tohi hinnata seda, kui ilus öökull on, kas ta on piisavalt öökulli moodi või küllalt ovaalne. Kunstiõpetuse tunnis peab iga laps tundma eduelamust. Ära unusta ka ennast hindamast. Kui lapsed asjast aru ei saa, pead peeglisse vaatama ja endale kehva hinde panema.

Ära sildista! Järjekindel „Küll sina oled ikka andekas” tähendab kellegi teise jaoks, et tema ei ole.

Lase lastel eksida. Vigadest õpitakse. Kedagi ei aita „eieieieieiei, mis sa nüüd siin niimoodi oled teinud, nii ei tehta ju”. Ühteainsat ja õiget loomise viisi olemas ei ole. Juhenda, õpeta, selleks õpetaja ongi.

Ära võrdle! Ühes tunnis näitas õpetaja laste pilte, öeldes, et ta ei võrdle, vaid lihtsalt näitab, milline töö on parem. Miks parem, jäi selgusetuks. Osale klassist jäi selgusetuks, miks nende tööd on kehvemad. Igaüks teeb nii hästi, kui oskab.

Ära võta vastutust! Mitte midagi ei juhtu, kui su õpilane ei omanda perfektselt joonperspektiivi, vaid ainult teadmise selle olemasolust. Kui õpilane joonistab inimesele sinise näo, siis ei kasva temast sellepärast friik, vaid täitsa normaalne inimene. Lihtsalt tema loob niimoodi. Mul oli kord õpilane, kes iga kord, kui olin tunni teema esitanud, hakkas joonistama oma pilti losside, draakonite ja rüütlitega. Ma ei seganud teda. Ilmselgelt vajas ta seda momenti oma väikese eluga toime tulemiseks. Praegu on ta Eestis tunnustatud muusik, imetore inimene. Kui ma oleks ta sel hetkel murdnud …

Eesmärgista oma tunnid! Kas sa tahad lihtsalt õppekava läbi joosta? Või soovid laste loovust äratada, kasutades õppekava kui vahendit? Kuhu sa tahad tunniga jõuda? Anna sellest ka õpilastele teada, ära alahinda neid selgitamisel. Sealjuures loo laste ealist eripära arvesse võttes tunni loogiline struktuur.

Ära puuduta lapse tööd luba küsimata!!! Lapse loovtöö on tema intellektuaalne omand ja sul on keelatud seda ümber teha, üle joonistada, viimistleda, parandada. Harjutamiseks on töölehed. Juhendamiseks võta lisapaber ja tee sellele näidis. Küsi alati luba töö näitamiseks, näitusele panemiseks. Tagasta töö hiljem autorile, tema on töö omanik! Pole vahet, kas tegutsed väikese või suure inimesega, reeglid on samad. Ära alahinda lapse tundeid. Mõni ei saa kunagi üle sellest, et sa luba küsimata tema lumememme ära oled värvinud.

Ära sea oma valmistöid lastele eeskujuks! Sinu tööd ja käekiri on sinu subjektiivne maailm, lapse loovus peab arenema oma rajal. Üks suuremaid üllatusi tabas mind kunagi 5. klassi kunstitundidega alustades, kui lapsed tegid nagu üks mees mulle selgeks, et puutüved on pruunid ja punkt. Sest nende õpetaja oli neli aastat järjest neile pruunide tüvedega puid ette joonistanud. Kui pilgu aknast värvilisse sügisesse heitsime, siis muidugi polnud tüved sugugi nii pruunid. Koole külastades olen näinud 30 üht ja sedasama joonistust kõrvuti seinal. Miks mitte, kui tunni eesmärk on jäljendamine („lapsed, täna jäljendame minu pilti”). Sellisel juhul peab ka pealkiri näitusele olema „Õpetaja töö jäljendid”. Enamasti siiski ei ole.

Rõhuta protsessis osalemise tähtsust. Protsess on võrdväärne lõpptulemusega, mõne harjutuse puhul ka olulisem. Kunstiõpetuse tunnis õpib laps tegutsedes, mitte õpetaja tegutsemist jälgides. Kõiki õppekava teemasid on võimalik lõimida huvitavate ja kujutlusvõimet ärgitavate käeliste tegevustega.

• • •

Et mitte laia puuga lajatada, siis on rõõm kuulda ka paljudest positiivsetest arengutest. Kunstiõpetajatele toimub palju põnevaid koolitusi ja koolidesse on jõudnud palju toredaid kunstiõpetajaid. Tulles tagasi vaimse tervise kuu juurde: koolist peavad väljuma terve psüühikaga loovad ja julged inimesed. Kunstiõpetuse (ja teiste loovusainete) tund peaks olema kõige toredam tund, kus saab maandada ja kanaliseerida ülejäänud päeva pinged, end rahulikult väljendada ja eduelamust kogeda.