Narva-Jõesuu SOS lasteküla peremaja uksel on külalisel vastas pereema Tatjana Ivanova ja peretädi Jelena Vladimirova, nende selja tagant vaatab pruunikirju kass. Vanim lastest on just koolist koju jõudnud ja sööb köögilaua taga suppi, koolivaheaeg on alanud.

Avaras majas on igal lapsel oma tuba – ainult kaks nooremat elavad kahekesi koos –, suur elutuba, hästi sisustatud köök, majapidamisruum pesu pesemiseks ja kuivatamiseks, saun, kaks duširuumi, arvukalt panipaiku. Selles väga hubases kodus kasvab pereema Tatjana ja peretädi Jelena hoole all viis last: 3-, 4-, 13- ja 16-aastased poisid ja 14-aastane tüdruk. Ühes toas tehakse praegu remonti, sinna on peagi oodata uut last.

Tatjana ütleb, et pere kokkukasvamine selles kodus ongi pidev protsess. Lapsed, kes on saanud täisealiseks, astuvad iseseisvasse ellu, asemele tulevad uued, kellel tuleb aidata siinse eluga kohaneda ja harjuda. Iga laps on isemoodi, igaühel neist on oma üleelamised ja mälestused ning kohanemine võtab aega. „See ongi pereema töö juures kõige raskem,” tunnistab Tatjana. „Ma ise tundsin alles aasta pärast lastekülla tööle tulemist, et saan hakkama.”

Tatjana enda lapsed on juba täiskasvanud, lapselapsi veel pole. Ta räägib, et mõtles SOS lastekülla pereemaks tulemise peale ammu ja kaks aastat tagasi tegigi mõtte teoks. Lapsed kiitsid otsuse heaks ja on ema üle uhked. Tütar käib tal vabatahtlikuna aeg-ajalt abiks.

„Lasteküla pereema töö on sama mis emal kodus,” räägib Tatjana. „Ärkan kell kuus, äratan lapsed, valmistan hommikusöögi, viin kaks väiksemat lasteaeda, suured lähevad kooli. Tulen tagasi, koristan, teen lõunat, pesen pesu, käin poes, juba on aeg minna lasteaeda lastele järele. Siis tulevad suuremad koolist, vaatame koolitükid üle ja teen muid vajalikke toimetusi. Sööme õhtust, peseme, sätime magama. Niimoodi päevast päeva. Lapsed aitavad mind ka. Oma toa koristab igaüks ise ja pühapäevasel suurpuhastusel osalevad kõik.” Majapidamistöödest ja suure perega majandamisest tunduvalt raskem on pereema sõnul end laste vahel jagada. „Viimasel ajal olen mõelnud, et hea, kui keegi oleks abiks, sest igaüks neist vajab eraldi tähelepanu, suunamist, tunnustamist, milleks aega ei piisa.”

Pere lastest kolm käivad koolis. „13-aastase poisiga pean koos õppima, aitan teda matemaatikas ja eesti keeles, varasemast ajast tal õppimisharjumust pole,” räägib Tatjana. „Seda, et voodi tuleb ära teha ja hambaid pesta, ei ole vaja enam meelde tuletada. Tal olid tunnistusel kõik kolmed, aga olen rahul. Võiks olla palju halvemini, ta on tubli. Vanem poiss on kogu küla uhkus. Siia tulles rääkis, et lõpetab üheksanda klassi ära ja läheb kutsekooli, nüüd on otsustanud edasi õppida ja ülikooli minna. Ta on praegu kümnendas klassis ja teeb selle nimel väga tõsiselt tööd. Alguses huvitas teda ainult automehaanika, aga nüüd on huvisid palju. Üks, mis teda huvitab, on pedagoogika, ja ma olen öelnud, et see sobib talle. Ta saab lastega väga hästi hakkama, neid lausa tõmbab tema poole. Võin nooremad rahuliku südamega tema hoolde jätta, kui mul on vaja ära käia. Tema 14-aastasel õel nii hästi ei lähe, sest ta läks sügisest teise kooli, kus nõutakse rohkem. Praegu on tal koolis raske, teismeiga veel lisaks, aga ta on arukas ja hea tüdruk, usun ka temasse väga.”

Kui pereemal on vaba nädal, asendab teda peretädi, kes töötas varem Narva-Jõesuu lastekodus ning kellel tänavu algas selles ametis kaheteistkümnes aasta. „Mulle pakub see töö rahuldust,” kinnitab Jelena. „Keegi peab neid lapsi ju kasvatama ja õpetama, et nad kasvaksid tublideks inimesteks ja elule alla ei annaks.”

Ühised tegemised, käigud, jutuajamised, mälestused liidavad. Neid on kogunenud üksjagu. Heaga saavutab rohkem kui halvaga, teab Tatjana, kellel range olemine hästi välja ei tulegi. „Pere pesamunad ei nõustu õhtul ilma unejututa uinuma. Kui ma neile ei loeks, arvaksid nad, et olen pahane ja karistan neid,” naerab Tatjana, kelle sõnul ei möödu ükski päev kallistuste ja musideta. Ühel väikestest poistest on novembri alguses sünnipäev. Eelmisel aastal, vahetult enne oma sünnipäeva ta lastekülla sattuski ja pereema otsustas lapse sünnipäeva suurelt tähistada. „Kutsusin külla terve lasteaiarühma, lapsed ja nende vanemad, et kummutada arvamus, nagu elaksid lastekodulapsed teistest halvemini. Sõime torti, meil oli külas kloun, kes tegi trikke ja mängis lastega, kõigil oli tore ja lõbus. Aastavahetuseks toome kuuse, küpsetame piparkooke ja laseme rakette. See ongi minu kõige tähtsam ülesanne, et lapsed tunneksid, et siin pole lastekodu, vaid kodu.”

Ühel päeval vaatas Tatjana kõrvalt, kuidas väikemees autodega mängis ja ise rääkis: „See suur auto oled sina, väike olen mina, suur auto on ema, väike on poeg.” „Tunnen, kuidas nad tahaksid öelda „ema”, mis minu jaoks tähendab väga suurt vastutust.”

Narva-Jõesuu SOS lasteküla juhataja Kadri-Ann Mänd:
„Kõige raskem nii lapse kui ka perevanema jaoks on kohanemisaeg”

Narva-Jõesuu SOS lastekülas, mis alustas tööd 2012. aastal, elab 40 vene keelt kõnelevat last: neist 35 küla kuues peremajas ja viis 40 kilomeetri kaugusel Voka külas, kus üks perevanem kasvatab lapsi oma kodus. See on esimene taoline perekodu Eestis. Ühes peremajas elavad sügava vaimse ja füüsilise puudega lapsed, kes vajavad pidevat hooldust ning kus elukorraldus on teistsugune kui peremajades.

Kadri-Ann Mänd, kas võtate lapsi vastu aasta ringi?

Jah. Hiljuti tuli meile 15-aastane tütarlaps, kes kirjutas ise avalduse, et tahab meile tulla, sest ei suuda alkohoolikust emaga koos elada. Koolis pole ta juba pikka aega käinud, nüüd jooksis ka kodust ära ja sattus siia. Me ei pannud teda elama majja, kus on sama vana tüdruk, kellel on samuti õppimisega probleeme, sest on oht, et nad võivad hakata koos koolist puuduma. Panime ta elama peresse, kus on lasteaias käivad poisid, et ta saaks nende eest hoolitseda ja pereemale abiks olla.

Millest te uue tulija puhul alustate ja mis on kõige raskem?

Kõigepealt kontrollime lapse tervist. Hea, kui saame infot perearstilt, aga võib ka nii olla, et lapsega ei olegi arsti juures käidud. Perevanem, kes lapse oma perre võtab peab kindlasti teadma, millisest perest laps tuleb – kas seal on olnud füüsilist ja vaimset vägivalda, hooletusse jätmist, probleeme alkoholiga. Kõige raskem nii lapse kui ka perevanema jaoks on kohanemisaeg. Eriti siis, kui laps tuuakse siia esialgse õiguskaitse korras, mis tähendab, et ta on kodust ära võetud, aga lõplikku kohtuotsust veel ei ole. Laps loodab, et ta saab koju tagasi, ja tal on raske uut vanemat aktsepteerida. Keeruline on, kui ema helistab ja lubab, et võtab lapse kohe tagasi, kannatagu too natuke. Vanemad kipuvad andma lubadusi, mida nad ei suuda pidada. On juhtunud, et lapsevanem süüdistab tekkinud olukorras last, et see pole osanud kodust olukorda piisavalt hästi varjata. Kui lapses tekib süütunne, on temaga kontakti leida väga raske. Kui kohtuotsus on juba tehtud, on lapsel lihtsam olukorraga leppida ja harjuda.

Lapse hinges on vastuolulised tunded ja segadus.

Jah, kuna ta tahab olla truu oma emale, tekib vastuseis – mul ei ole teid vaja. Kui lihane vanem teda veel omalt poolt mõjutab, tekib lapses sisemine konflikt – kuidas ma saan hakata siinset pereema hoidma, kui mul on oma ema. Lapsele tuleb rääkida, et oma ema armastada on loomulik, nii peabki. On väga tähtis, et lasteküla perevanemad saaksid lapse lihaste vanematega hästi läbi. Neid tuleb aktsepteerida, vastasel juhul elavad lapsed juhtunut veel raskemini üle, seda raskem on kõigil. Kui laps näeb, et inimene, kes tema eest hoolitseb, ja tema päris ema suhtlevad, ema saab tal külas käia, keegi tema vanematesse halvasti ei suhtu, on tal tunduvalt lihtsam kohaneda. Juhul kui näeme, et lapsevanem töötab vastu ja see kahjustab last, tuleb mõelda, millised võimalused on meil koostöös eestkostja ehk kohaliku omavalitsusega seda suhtlust piirata. Eeskätt peame lähtuma lapse huvidest.

On teil ka psühholoog abiks?

Praegu ei ole. Meil töötas psühholoog, kuid ta ei saanud kahjuks lastega head kontakti ja sel tööl ei olnud tulemust. See peab olema väga eriline inimene, kelle lapsed omaks võtavad. Kõige parem, kui ta valdaks mõnda teraapiat ja oskaks selle kaudu lastele läheneda. Praegu ostame vajadusel psühholoogi teenust sisse.

Väga suur vastutus on pereemal. Kui keeruline on leida häid pere­vanemaid?

Pereemast ja tema suhetest lapsega sõltubki kõik. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et kõige paremini tulevad lastega toime emad, kes ei ole tulnud töökuulutuse peale, vaid avaldanud ise soovi lasteküla emaks hakata. Omal soovil on siit lahkunud üks inimene, mitu olen olnud sunnitud ametist vabastama, sest nad ei ole eri põhjustel sobinud. Pereema ei tohi olla liiga jäik ega suhtuda lastesse eelarvamusega. Paraku on üsna levinud suhtumine, et vanemad on joodikud, ega lapsest ka midagi paremat tule. Lapsesse tuleb uskuda ja aidata tal unistada. Ühiskonnas on levinud müüt, et kõige tähtsamad on geenid. Sama tähtis on keskkond, kus laps kasvab, ja see on meie luua. Professionaalses kasuperes kasvanud laps võib jõuda väga kaugele.

Kui tihti te perevanemaid koolitate?

Kaks korda aastas teen arenguvestluse ja iga kord küsin, mis vallas neil on teadmisi juurde vaja. Tavaliselt soovid korduvad: teismelised, erivajadustega, käitumishäiretega, autistlikud lapsed. Siis kutsume koolitaja. Supervisioon perevanematele on nii organisatsiooni kui ka riigi poolt.

Kas laste arv SOS lastekülades väheneb või kasvab?

Teiste piirkondade kohta ei oska öelda, aga kahjuks arvan, et Ida-Virumaal lapsi vähemaks ei jää. Vaadates inimeste toimetulekut, on pigem mure, et lastekaitse ei jõua igale poole. Peresid tuleks praegusest oluliselt rohkem aidata, mis nõuab pikka ja intensiivset tööd. Ka ei tohiks ühegi ametniku suhtumine abivajajat madaldada. Lastekaitsetöötaja peab olema tugiisik ja nõuandja, kes kinnitab, et laps on tubli ja saab hakkama, ta peab aitama pere enesehinnangut tõsta.

Keila, Põltsamaa, Narva-Jõesuu ja Juuru SOS lastekülas ning Keila ja Tallinna noortekodus elab sel aastal 206 vanemliku hoolitsuseta last. Perevanemad töötavad kokku 26 peremajas. Kolmes majas on emale abiks isa, kes töötab külas vabatahtlikult. Oktoobri alguses alanud sotsiaalkampaaniaga otsitakse lasteküladesse uusi perevanemaid. Eriti on oodatud pered, kes on nõus võtma lapsi kasvama oma koju.

Järgmisel aastal tahetakse avada kodud ka Kohtla-Järvel. Praegu elavad lapsed veel vanas ühiselamu tüüpi asenduskodus, kuid heade toetajate ja annetajate abiga loodetakse remondiga lõpule jõuda, et lapsed saaksid uue aasta esimesel poolel sisse kolida.