Värvikaid lugusid koolist on ilmunud juba Lutsu „Kevadest” saati. Kuidas kujutab koolielu aga tänane Eesti lastekirjandus?

Eeskätt noorematele lugejatele on hulganisti raamatuid, mis püüavad last kooliteel julgustada ning keerulisi situatsioone lahti seletada. Mitmed teosed võtavad aga haridussüsteemi suhtes kas kergelt pilava või otsesõnu kriitilise hoiaku. Lastele ja noortele kirjutavad autorid on sageli tundlikud koolisüsteemi valupunktide sõnastajad.

Alljärgnevalt vaatlen, kuidas on kujutatud kooli Ilmar Tomuski raamatutes „Lõpuaktus” (2010), „Kriminaalne koolipapa” (2013) ja „Digipöörane kool” (2015) ning noorteromaanides, nagu Elo-Maria Rootsi „Vaimude jaam” (2013) ja Margus Karu „Nullpunkt” (2010).

Tomuski valdavalt keskmisele koolieale kirjutatud raamatute põhitoon on soe huumor, mis aga ei jäta ühtki absurdisituatsiooni kahe silma vahele. Olgu selleks siis liigne vanameelsus, mõttetute konventsioonide järgimine või hoopis läbimõtlemata uuendused. „Vaimude jaama” autor Roots on erialalt kasvatusteadlane ning raamat kujutabki endast programmilist koolikriitikat. Nimelt asub presidendi tütar kihlveo tõttu ajutiselt õppima maakooli, kus tema silmad haridussüsteemi puuduste suhtes avanevad. Põneva ja ladusalt edastatud süžee kõrval leiab autor võimalusi tutvustada kooliuuenduslikke võtmetekste ning laseb peategelasel sõnastada 21. sajandi kooli manifesti. Margus Karu peategelase lugu põhineb seevastu autori isiklikul lool ning vastassuunalisel liikumisel – tavakoolist pealinna eliitkooli. Peategelane kehtestab ennast pigem süsteemiga kohandudes, kui selle vastu mässu tõstes.

Kaaslased, sõbrad ja vaenlased

Kool pole teadupärast üksnes õppimise koht. Kooliseinte vahel kujunevad laste ja noorte omavahelised suhted ja pannakse paika sotsiaalsed hierarhiad. Paraku näib koolikiusamine olevat mitmes koolist rääkivas raamatus aktuaalne teema.

Õrnas eas inimese põhimure on, kuidas olla populaarne. „Nullpunkti” Johannes satub keset semestrit eliitkooli ilmudes kaaslaste põlu alla. Edu tagab hea välimus ning enda kuvandi kallal vaeva nägemine. Rasked kodused olud ei mõju hästi õppimisele ega staatuse tõusule. „Miks peab kool olema selline sotsiaalse tõestamise lahinguväli, kus kehtib tugevama õigus? Ah? Miks ei saaks rahulikult võtta ja igaüks elada nii, nagu tahab, ja olla, kes tahab?” (lk 279). Nõnda pole ime, et oma unistustes jalutab Johannes täiskasvanuna kallis mantlis mööda Viru tänavat, populaarsuse kasvades hakkab aga ka ise heidikuid tõrjuma.

„Vaimude jaamas” presidendi tütrel enesekehtestamisega probleeme ei teki. Vastupidi, kohtumine n-ö teise Eesti inimestega, keda kõiki kujutatakse äärmiselt sümpaatsena, on tema jaoks maailmapilti avardav. Kõhklematult asub ta elule alla jääma kippuvaid kaaslasi kaitsma ning satub vaenujalale hoopis klassi oivikute ning mõne õpetajaga. Kahjuks nähtub mõlema raamatu puhul, et õpetajad kiusamise puhul sageli väga hästi aidata ei oska.

Õppimine ja õpetajad

Näib, et nn tava- ja eliitkoolides on õppetöösse suhtumises märgatav vahe. Johannes ohkab viimasesse maandudes: „Tundub, et siin peab päriselt õppima hakkama …” („Nullpunkt”, lk 35).

Õpetajaid portreteerivad (või lausa karikeerivad) siin vaadeldud autorid meelsasti ning need portreed ulatuvad seinast seina, ükskõik mis kooliga siis tegu on. Paljusid pedagooge kujutatakse tülpinuna, kibestununa, masinlikuna. „Kriminaalses koolipapas” tunnistavad lapsed vangi pandud koolidirektorile: „Meie koolis on paar õpetajat, kes pole kunagi midagi varastanud ega vanglas istunud, aga kellele lapsed üldse ei meeldi” (lk 132).

Samas ei saa öelda, et kõiki õpetajaid nähakse vaid kriitilise pilguga. „Nullpunktis” on äärmiselt sümpaatne klassijuhataja Irka, „Vaimude jaamas” jällegi valgustunud eesti keele õpetaja Elmar.

Õpetajagi võib sattuda süsteemi lõksu, kannatada selle all.

Kriitikat pälvib pea kõigis vaadeldud teostes õppimine kui copy-paste-süsteem, kus teadmised peaks rändama õpikust või õpetaja peast otseteed õppuri omasse ilma igasuguse kriitilise refleksioonita. Muret teeb ka autoriteedi küsimus: ühelt poolt on õpetajail raske ennast kehtestada, kui sisuline autoriteet näib puuduvat. Teisalt ei ole pedagoogid valmis lapsi nägema tõsiseltvõetavate koostööpartneritena.

Uuendused

Kooli kui loomult alalhoidlikku institutsiooni on lihtne süüdistada ajale jalgu jäämises ning õpetajaid tagurlikkuses. Näiteks „[õ]petaja Virve oli koolis arvutite kasutamise vastu mitmel põhjusel, millest kõige tähtsam oli see, et ta ise ei osanud arvutit üldse kasutada” („Digipöörane kool”, lk 43). Tõepoolest, pealekasvav generatsioon on täiskasvanutest tehnoloogilistes küsimustes tihti märksa osavam.

Digipöörase direktori ambitsioon on olla digivaldkonnas Eestis esirinnas. Lisaks õppetööle aetakse kõiki asju nüüd digitaalselt, et poleks „vaja iga väiksema asja pärast mööda koolimaja ringi joosta” (lk 31). Peagi selguvad digiõppe probleemid. Näiteks ka guugeldamine nõuab vilumust ja tunduvalt tähtsam on see, mida keegi oskab internetist leitud faktidega peale hakata. Tomusk näitab, et uuendused lihtsalt uuenduste pärast ei vii kuhugi, tark mõtleb ega torma.

Uuendused toimuvad ka „Kriminaalses koolipapas.” Uus direktor seab eesmärgiks teha Metsatuka gümnaasiumist „Eesti kõige kultuursem kool” (lk 16), selle saavutamiseks laseb aga distsipliini võimalikult lõdvaks. „Nüüdsest olid kõik vahetunnid põnevad, need olid täidetud erinevate mängude ja spordivõistlustega, nii et teinekord olid lapsed pärast vahetundi väsinud ja higised. Uueks põnevaks vahetunniks valmistudes tuli neil tundides võimalikult palju puhata.” (lk 20).

„Vaimude jaamas” algatab presidendi tütar aga lausa haridusrevolutsiooni. Esmalt töötab ta välja 21. sajandi kooli manifesti, mis algab nii: „Igal inimesel on õigus kaasa rääkida, mida õppida, kuidas õppida ja kas üldse õppida …” (lk 265). Manifesti järgi muudavad kooli kontrollimehhanismid õpilased vangisarnaseks, puudub vabadus ja seetõttu ka arusaam vastutusest. Kõik reeglid peaksid sündima pooltevahelise kokkuleppena. „Keegi ei tohiks otsustada teiste eest, kui kaua nad mingi teemaga tegelema peavad” (lk 266). Revolutsiooni käigus põletatakse maatasa haridusministeeriumi hoone ning tagatipuks puhkevad ülemaailmsed rahutused. Raamatu võitluslikule toonile võiks ette heita seda, et konstruktiivset alternatiivi, mida kogu süsteemile rakendada, välja ei pakuta. Samas kui haridust oleks lihtne tõhusalt reformida, siis oleks seda nähtavasti juba tehtud.

Rituaalid

Kõige igavam asi koolielu juures on nende raamatute põhjal aktused. Need ei meeldi koolilastele ega isegi mitte kooli visiteerima tulnud haridusministeeriumi asekantslerile härra Männile: „„Aktus aktuse otsa,” oli ta nördinud. „Ma võiksin meie haridussüsteemi ja koolikorraldusega peaaegu rahule jääda,” arutles ta, „kui ainult neid igavaid pidulikke aktusi ei oleks. Kool on õppimiseks, mitte lõbutsemiseks,” oli ta veendunud” („Lõpuaktus”, lk 27). Metsatuka kooli aktusel läheb siiski põnevaks. Kuigi direktor oli palunud lõpukõne kirjutada sulesepast õppealajuhatajal, saab tekstile näpud taha noorema klassi õpilane Volli, kes pikib muidugi kõnesse täiesti pööraseid mõtteavaldusi.

„Digipöörases koolis” leiab aset mõistagi pöörane digiaktus.

„Vaimude jaamas” kurdab jutustaja, kuidas saalis istudes tuli dire pikka laialivalguvat kõnet kuulata. „Nullpunktis” aga ei jäta eliitkooli direktor ühelgi aktusel kasutamata võimalust oma kooli ohjeldamatult kiita. Johannese eduloost annab tunnistust asjaolu, et esialgne tõrjutu peab gümnaasiumi lõpuaktusel õpilaste nimel kõnet. „„… Tänan seda silmakirjalikkust ja tänan seda pealiskaudsust. Tänan neid mandunud õpetajaid. Tänan neid säravaid entusiaste. Tänan neid veidike veidrikke …”” („Nullpunkt” lk 364).

Loo moraal

On tõsi, et 21. sajandisse jõudnud kool ei saa jätkata möödunud või koguni ülemöödunud sajandi arusaamadest kinni hoides. „Vaimude jaama” kõige jubedam õpetaja Müller, kes kuulutab igal sammul, et „kool olgu normõpilastele!” (lk 43), on küll vast tänaseks möödanikku kadunud. Probleemid, millest ülaltoodud raamatud juttu teevad, on aga rohkemal või vähemal määral olemas pea igas Eesti koolis. Paljudel juhtudel on nende taga siiski välistegurid: süsteem, milles inimlikkus on kaotsi läinud, haridusvaldkonna pidev (aga sageli läbimõtlemata) reformimine ning pelgalt edetabelistatistikale keskendumine. Seega annavad need – väga head ja teraselt kirja pandud – raamatud võimaluse oluliste probleemide üle arutleda. Liialdused, absurd ja huumor, mida autorid kasutavad, on vahedad mõistuse tööriistad stimuleerimaks kõigi kooliga kokku puutuvate asjaosaliste arutelu.

 

Artikkel põhineb 25. oktoobril seminaril „Laps kirjanduses 4. Kool lastekirjanduses, lastekirjandus koolis” peetud ettekandel „Koolilood kriitiliselt mõtlevat lugejat kujundamas”.