Vahetunnid erinevad kooliti märksa enam kui ainetunnid. Seina ääres seismisele ja nutiseadmete näppimisele pakuvad konkurentsi tants, spordi- ja lauamängud, liikumisrajad, aga ka vaikne taustamuusika.
Tartu Tamme kool tegi eelmisel aastal ootamatu lükke – vahetundides keelati algklassiõpilastel mobiiltelefone kasutada, et lapsed õpiksid omavahel suhtlema. Enne seda muudeti koridorid õdusamaks, et oleks koht, kus isekeskis olla.
„Läks aega, enne kui harjuti,” kirjeldab direktor Vallo Reimaa. „Algul tunti end ebamugavalt, kui tuli kaaslasega kõrvuti olla ja suhtlema hakata. Lapsed olid harjunud ju põrandal istuma, kaaslaseks telefon.”
Kuid nii juhtkond kui ka õpilasesindus mõtisklesid edasi, kuidas vahetundides lapsed ka liikuma saada. Kulutulena levis klassist klassi tantsuvahetund „Just dance”, kus seinale või tahvlile kuvatava video järgi kaasa tantsitakse. Sellest õppeaastast on tantsuvahetunnid aulas vanuseastmete kaupa. Õpilasesindus kannab hoolt, et kõik sujuks probleemideta. Noorematel klassidel on õpetajad kaasas.
„Tore, et lapsed saavad end välja elada, nad on nüüd tundides märksa rahulikumad,” lausub muusikaõpetaja Hiie Kroon, kes saali ukselt rõõmsat karglemist jälgib.
Võimlas pakutakse sportimisvõimalust. Kehalise kasvatuse õpetaja Tiina Toodingu sõnul annavad õpetajad lastele kindla ülesande, näiteks mängida sulgpalli, rahvastepalli, harjutada võrkpallisöötu jm. Õpetaja on kohal ja jälgib.
„Aineõpetajad väidavad, et lapsed on nüüd rahulikumad ja hästi rõõmsad. Kui meil on kiirem päev ja me ei jõua võimlat lahti teha, tulevad lapsed kohe küsima!” sõnab Tooding.
Sundida ei saa
Huvijuht Monika Väärt laenutab õpetajaile spordivahendeid.
„Õpetajad tulevad hästi kaasa, keegi ei protesti, uued kohustused pole ju suured ja õpilasesindus teeb palju ise ära,” kiidab Väärt. Tamme kooli vilistlasena meenutab ta oma vahetunde, kus mängiti kummikeksu ja teisi mänge iseseisvalt, ilma et keegi oleks suunanud. Viieteistkümne aastaga on palju muutunud. „Tahame, et vahetund oleks mitmekesine, aga mitte sunduslik tegevus nagu nõukogude ajal, mil pidi ringiratast jalutama,” ütleb Vallo Reimaa. „Tants ja sportlikud vahetunnid meeldivad lastele väga.”
Mõnel korral nädalas korraldatakse sportlikke tegevusi aulas, pannakse üles pingpongilauad ja teised vahendid. Koridorid on kitsad ja 850 õpilasega majas on raske leida nurka, kuhu paigutada statsionaarsed vahendid.
Peagi lisandub liikumisrada. Rajale tuuakse isegi vanad klapiga koolilauad, mille sahtlisse saab panna male- ja teiste lauamängude nuppe. „Meie kool on nii-öelda parketikool. Liikumisradasid ei saa kleeplindiga maha tõmmata, vaid need pannakse vakstusarnasele materjalile, mis rullitakse lahti,” kirjeldab Reimaa. Rajatakse ka ronimisseina minivariant.
Tamme kool on õpilaste liikumisaktiivsuse suurendamiseks saanud abi TÜ liikumislabori algatatud projektist „Liikuma kutsuv kool”, millega on ühinenud kümme kooli. Võrgustiku Vunk! liikmed käivad üksteisel külas ja vahetavad kogemusi. Listis pakutakse välja näidisvahendeid.
„Projektid sunnivad valdkonda detailselt läbi mõtlema,” ütleb Reimaa. Vunki ei taheta anda ainult vahetundidele, liikuma kutsumise projekt hõlmab ka õppetunde. Siht on leida ülesandeid, mis tõstaksid lapse pingist välja.
Unustatud liikumispausid
„Me taasavastame ju vana,” lausub Reimaa. „Ka 1920. aastatel räägiti liikumise tähtsusest. Ja 1986. aastal pidin noore õppealajuhatajana kontrollima, et tundides oleks liikumispaus. 1990-ndatel kadus see ära, kui pensionile läks põlvkond õpetajaid, kellele oli õpetajate seminaris õpetatud, kuidas õpilased tundides liikuma panna. Tulid peale uued õpetajad, kellele seda õpetatud polnud. Nüüd tuleb konkreetsed võtted salvestada ja jäädvustada, et edaspidi ei juhtuks samamoodi.”
Reimaa mõtiskleb, kuidas tegevusi edasi arendada. Näiteks on plaanis lasta „Just dance’i” videoklippe õpilastel endil teha. Praegu on need välismaised. „Tekiks kogu meie kooli haaranud „Mowgli” etendusega sarnane efekt, kus lapsed õpivad midagi juurde,” sõnab Reimaa.
Plaanis on arendada ka õueala ja lisada lauatenniselaudadele elemente. Takistuseks on garderoobide kitsus. Kui kool ka õueminekuks pooleks jagada, ei mahu nii palju lapsi korraga jalatseid vahetama. Nullkorruse ümberehitamise projekt ootab teostamist.
„On kunstkattega jalkaväljak, aga korvpalliväljakule on vaja ohutut katet. Samas ei tahaks meie mõnusat haljastuse ja tiigiga väliala päris spordiklassiks muuta,” ütleb Reimaa.
Ka Tartu Veeriku koolis tehakse vahetunnis nii tantsu kui ka sporti. Aulas rütmika muusika saatel tantsimise algatas eelmisel aastal õpilasesindus. Õppealajuhataja Carmen Lutsu sõnul meeldisid muusikavahetunnid aulas õpilastele väga, eriti esimesele ja teisele kooliastmele. „Teise ja kolmanda kooliastme õpilastel oli võimalus tutvustada oma hobisid, mis küll väga hoogu sisse ei saanud, aga pakkus siiski avastuslikke leide,” sõnab Luts.
Sügisest on algklasside korpuses lisaks keksukastidele varbseinad, millel agaralt ronitakse. Suurte poolel on kõige populaarsemad pingpongilauad, seal on lausa järjekord.
Mõeldud on nendelegi, kes ei taha rabeleda. „Teisel korrusel on meil toredad puhkenurgad, kus saab nii lugeda, tundideks valmistuda kui ka sõpradega lustida,” lausub Luts.
Muusika saatel
Tallinna 32. keskkooli sisenedes kuuleb kõrv vaikset muusikat. Helitaust pole siiski kogu majas, vaid pikas suurte klaasakendega koridoris, mida ehivad toalilled ja laste kunstitööd ning kus on värvilised istepingid. Muusika kõlab pidevalt, nii tunnis kui ka vahetunnis. „Me ei panegi tähele, et muusika mängib,” lausuvad koridorist läbi jalutavad üheksandikud. „Algul kuulsime, aga enam mitte.”
Muusikaga ruumi kujundamise mõte tuli kooli psühholoogil Kristi Raaval juba 15 aastat tagasi, kui ta kohtus muusikaterapeut Dali Kasega. Idee realiseerus viie aasta eest, kui tekkis tehniline võimalus mängida muusikat vaid ühes koridoris.
„Valitud muusika täidab rahustavat eesmärki, et vahetunni tempot alla tõmmata,” jutustab Dali Kask. „Paljudes koolides kõlab vahetundides kooliraadio, kus muusika valivad õpilased. Õpetajaile on see problemaatiline, sest muusika mitte ei rahusta, vaid pigem kütab üles. Meie taotlus oli kiires tempos leida vahend, mis aitab sisemist rahu säilitada.”
Kase eelistab instrumentaalmuusikat, sest sõnad loovad vibratsiooni ega aita rahuneda. Oluline oli ka tempo valik, kuna rütmi on meie elus niigi palju ja see kütab üles. „Need on hea vibratsiooniga ilusad helid. Palju on akustilise kitarri palu, ka loodushääli,” ütleb Kask.
Taotluslik on seegi, et üks ja sama muusika on pikka aega. Hea taustamuusika peab jääma märkamatuks. „Õpetajad saadavad ka tunni ajal lapsi siia rahunema,” sõnab Raava. „Muusika, taimed ja pingid loovad rahuliku oaasi. Lapsed saavad aru, et see ongi koht, kuhu saab tulla, et oma mõtetega olla ja rahuneda. Siin meeldib ka vanemail ja õpetajail jalutada.”
Sellest koridorist läheb kogu kool, 1012 last, vahetundides ka sööklasse. Rahulik muusika dikteerib liikumise tempo ja õpetajad ei peagi õpilasi korrale kutsuma. Suure kooli tempot saab muusikaga aeglasemaks võtta. „Inimene sünkroniseerib oma liikumist automaatselt,” lisab Kask. „Kui kõlab marss, hakkab mass ühes taktis liikuma. Kohandame end ümbritseva keskkonnaga. Kui on kiire muusika, liigume kiiremini.”
Muusikaterapeut Kase sõnul tuleb koolides mõelda sellelegi, et õpetajail oleks hea töökeskkond. Kuidas luua kärarikkas majas tsoone, kus nemadki saaksid ennast laadida? Muusikateraapia abil saab kujundada helipilte. Õpetajate toa lähedal võiks olla näiteks puhkenurk.
Aga muusikaline koridor pole 32. keskkoolis sugugi ainuke vahetunni veetmise moodus. Kuna koolis tehakse palju teemapäevi, liiguvad meeleolud ja tegevused sujuvalt vahetundidesse edasi. Vahetundides käiakse palju väljas.
„Võiks julgemaltki lapsi õue lasta, marakratid rahunevad seal maha,” kostab Raava. „Meie vahetunnid oleksid rahulikumad, kui tunnis liigutaks rohkem. Olen kogu aeg soovitanud õpetajail tundides lapsi liikuma panna.”
Vahetundide sisustamine puudutabki eeskätt põhikooliealistele tegevuse leidmist. Kuid ka gümnasistid võiksid end rohkem liigutada. Jõhvi gümnaasiumis on õpilaste meeliskoht valgusküllane aatrium, kus amfiteatrina paiknevatel istmetel pehmed katted. Kuid direktor Tarmo Valgepea, kunagine kõrgushüppaja, haub plaani vahetundideks liigutamisvõimalusi leida.
„Mõtlesin, mis võiks olla tegevus, mis ei aja higiseks ega pane häbenema ja mida saab igal pool teha,” räägib Valgepea. „Jõudsime taiji’ni, mida teevad hiinlased. Seal on rahulikud, pikad liigutused, tähelepanu on tehtaval, mis aitab unustada kõik muu. Teisest poolaastast hakkame proovima, õpetaja läbib koolituse. Vaatame, kuidas õpilased selle vastu võtavad. See pole kohustus, vaid võimalus.”
Vahetund Peetris
Peetri koolis oleme juba mõni aasta tagasi loonud tingimused, et vahetunnis on õpilastel võimalik puhata, olla õues, aktiivselt liikuda ja suhelda ning sõpradega mängida.
Meil on kolm 20-minutilist vahetundi, mille jooksul suur hulk õpilasi leiab sobiva tegevuse õuealal. Koolil on aiaga piiratud siseõu, kus on väike purskkaev ja istepingid. Staadionil ja muruplatsidel on võimalus mängida jalg- ja korvpalli. Territooriumil on kuus õuetreeningu seadet. Huvilised saavad täpsust harjutada ja ketast discgolf’i korvi lennutada.
Väga toredaks traditsiooniks on saamas see, et õpetajad õpetavad vahetundide ajal oma lapsepõlve aegseid mänge. Kooli logopeedi Kadi-Liis Kalluse initsiatiivil on õpetajad juba mitmendat aastat meelde tuletanud ja koos läbi mänginud oma lapsepõlve õuemänge. Õpetajate mängulust salvestatakse filmilindile ja sellest valmib videoklipp koridorides asuvatele ekraanidele koos üleskutsega õpilastele tulla õue mängima. Väljakuulutatud kuupäevadel ja kellaaegadel õpetatakse neid mänge lastele. Õpetajate juhendamisel on mängitud keksu, mädamuna, „Kuuma kartulit”, „Silgud ritta”, „Uss hammustab saba”, „Haned-luiged, tulge koju”, „Jääkarusid” jne. Usun, et mõnigi laps on avastanud enda jaoks uue ja põneva tegevuse, millega tegelda ka sõpradega kodus.
Kooli territooriumil kasvavad viljapuud, kust mõne aasta pärast saab vahetunnis pista suhu õuna või ploomi. Meil on peenramaa, kuhu õpilased on kevadel istutanud taimi ja pannud seemneid mulda. Sügisel on võimalus võtta peenralt lilli klassiruumi ja vaadata, millised viljad on valminud.
Meie kooli koridorid on avarad. Oleme sisustanud need nii, et seal oleks võimalik viia läbi ka õppetööd. Põrandakattesse on kujundatud keksukastid, malelaud ja võimalus mängida „Reis ümber maailma”. Koridoris on lauad, kaarekujulised pingid, väikesed raamaturiiulid ja male-kabelauad. Huvijuht Tiina Nukk korraldab mõned korrad õppeaastas lauamängude vahetunde.
Juba mitu aastat on aula ukse juures seinal tahvel „Tähed särama”. Õpilased, kes soovivad esineda tantsu, laulu, etenduse või millegi muuga, saavad tahvlile kirjutada, millisel vahetunnil nad publikut aulasse ootavad. Nii saab vahetund sisukam ja lapsed turvalises ja toetavas õhkkonnas hea esinemiskogemuse. Esinejaid ja publikut on jätkunud.
Meie koolis kehtib juba kolmandat õppeaastat kokkulepe, et nutiseadmed on hääletud ja kotis. Koolis nutiseadmeid meelelahutuseks ei kasutata. Soovime, et lapsed suhtleksid sõpradega, veedaks vahetunni värskes õhus, liiguks aktiivselt ja puhkaks silmi. Mõnel korral aastas saavad õpilased neid seadmeid vahetunnis kasutada. Haridustehnoloog Signe Reidla on koostöös õpetajatega koostanud veebikeskkonnas mänge ja viktoriine, mida õpilased saavad mängida ja lahendada koridorides või õues.
Kooli arendusjuhi Eili Laasi eestvedamisel toimus ideelabor, kus ajurünnaku käigus pakkusid õpilased ideid, kuidas koolikeskkonda veel paremaks muuta. Neil oli palju huvitavaid mõtteid, mis puudutasid õuealal sportlike tegevuste harrastamise võimaluste laiendamist. Ettepanekuid jätkus klassiruumi ja koridori sisustamiseks, et keskkond annaks võimaluse lõõgastuda, vajadusel grupitöid teha või väiksema seltskonnaga eralduda, omaette olla. Mitmed ettepanekud ja soovid on sellised, mida õpilased saavad ise ellu rakendada.
Luule Niinesalu, Peetri lasteaia-põhikooli direktor
Õpetajailgi lahe vahetund
„Vau!” hõikasid Tartu erakooli (TERA) lapsed, nähes uut õpetajate tuba, kus igaüks saab valida meeltmööda lõõgastumisvahendi ja kiikuda kiigel, pikutada lavatsil, mõtiskleda eraldumismunas, panna puslet kokku, askeldada kööginurgas või kõndida niisama sokkis mööda pehmet vaipa.
Allakirjutanu ütles esmaspäeval koguni mitu korda „vau”, sest sai esimeste hulgas proovida õpetajate tuppa äsja paigaldatud uhiuut simulatsioonikeskkonda, mille kõrval 3D-kino nagu polekski midagi. Ei oskagi takkajärgi hinnata, kui kaua kestis efekte täis virtuaalne paadisõit mägede ja kaljude vahel, saatjaks sulnis muusika. Ameerika mäed ja vereringet pidi rändamise jätsin järgmiseks külaskäiguks.
„Petab kõik meeled ära,” kommenteeris kooli IKT-juht Henrik Uba, kes nägi seadet konverentsil, sattus vaimustusse ja vaimustas ideega ka TERA juhte, nii et ost tehti ära.
„Väga mõnus ruum, kuhu tahad tulla, siin saab paljudega suhelda,” kiitis eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eneli Liblik. „Lavatsil on superhea töid parandada, mugav on kõrge suure laua taga istuda. Kiigume palju. Ja tasuta kohvi saab.”
Ka sekretär Kersti Kaplinski on rahul, sest ei pea enam õpetajaid mööda maja otsima, vaid leiab nad uuest ruumist, mis tõmbab inimesi nagu magnetiga. „Siin on väga hea aura, puulaed annavad mõnusa akustilise efekti,” lausus Kaplinski. Akustika on ära proovitud juba ühe kontserdi ajal.
Õppedirektor Marjeta Venno sõnul suhtuvad õpetajad oma uude ruumi väga hästi ja see annab teistsuguse kogemuse nii töökohal puhkamisest kui ka uutmoodi töötamisest. Hiljuti oli õpetajate toas doonoripäev. Pöffi ajal tuleb aga TERA oma kino ehk Teff.
TERA on rikastanud ka laste vahetunde. Esimese korruse fuajees, kus on palju ruumi, saab mängida lauajalkat ja koroonat.
„Varem oli fuajee pidulik ja staatiline paik, nüüd on see koos teise korruse õpipesaga suunatud ikka sellele, et lastel rohkem õppimis- ja vaba aja keskkondi oleks,” lausus Venno. Lapsed paneb liikuma ka puuviljapaus teisel vahetunnil – suunab nad sööklasse.
Õpetajate toa valmimisega kaotas direktor Urmo Uiboleht oma kabineti sootuks ära ja viibib rohkem uues ruumis.
„Ruumi sisustamisel oli palju taaskasutust,” rääkis Uiboleht. „Õpetajad said kaasa rääkida. Ruum mõjutab inimesi, IT-firmades peetakse seda meeskonnatöö soodustamisel silmas. Miks mitte ka koolis? Kui tahame koostööd, peame ka kooliruumis tegema asju uutmoodi. Investeering tuleb koolile tagasi just hoogustuva koostöö kaudu.”
Sirje Pärismaa
Lisa kommentaar