Viimasel ajal on taas teravalt päevakorda tõusnud küsimus kaasavast haridusest ehk hariduslike erivajadustega laste õpetamisest tavaklassis. Paar juhtumit sellega seoses jõudis hiljuti ajakirjanduse kaudu avalikkuse ette, ent probleeme on paljudes koolides. Kuidas edasi minna, arutati Õpetajate Lehe toimetuses vestlusringis 17. novembril.
Vestlusringis osalesid Alavere põhikooli direktor, õpetaja ja HEV-koordinaator Renna Reisi, Tallinna Südalinna kooli klassiõpetaja Lea Kütt, Rakvere põhikooli direktor ja HEV-koordinaator ning Eesti eripedagoogide liidu juhatuse esimees Lea Pilme, Innove Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse õppenõustamisteenuste üksuse juht, psühholoog ja Eesti koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige Anu Pärn ja HTM-i koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg.
Kas võib öelda, et oleme kaasava haridusega jõudnud surnud punkti?
Jürgen Rakaselg: Eesti Ekspressi artiklis oli kirjeldatud üht ekstreemset juhtumit, mille põhjal üldisi järeldusi teha ei saa. Surnud punktis me ei ole. Kaasava haridusega seoses on üles võetud paanika, mis ei tule mõistlike lahenduste otsimisel kasuks. Üldist statistikat vaadates julgen öelda, et kaasava haridusega ei ole asjad halvasti. Eelmise õppeaasta andmetel on 119 000 õpilasest viiendik ehk umbes 22% hariduslike erivajadustega. Neist 75% õpib kaasatuna tavaklassi, 10% tavakooli eriklassis ja 15% erikoolis. Arvestades, et PGS sätestas kaasava hariduse põhimõtte juba 2010. aastal, pole need arvud üllatavad. Mulle teeb muret, et kaasamist nähakse väga kitsalt. Minu jaoks on see maailmavaade ja mõtteviis, mis ei tähenda ainult HEV-õpilaste õppimist tavaklassis, vaid lähtumist vaatepunktist, et kõik erisused on aktsepteeritavad. Kui õpilasel on erisusi, ei pea mitte tema kohanema kooliga, vaid kool temaga. Olles ise üleriigilise nõustamiskomisjoni liige, teevad mind väga kurvaks juhtumid, kus ma näen, et haridussüsteem ei kohane lapsega ja on tajutav koguni põlgus erivajadustega laste suhtes.
Anu Pärn: Võin öelda, et ka Rajaleidja spetsialistid puutuvad igapäevatöös kokku koolide sallimatusega HEV-lapse suhtes. Ääretult kurb on, et ehkki PGS kehtestab terve hulga haridusmeetmeid, mida kool saab ja võib kasutada, seda paljudel juhtudel ei juleta, osata või ei taheta teha. Meediasse jõudnud juhtumite taga on vastandumine ja hukkamõist. See ongi kõige valusam. Kui veel kord defineerida, mis on kaasav haridus ja muutunud õpikäsitus, siis selle keskmes on osapoolte koostöö ning fookus on lapse vajadustest lähtuval võimaluste loomisel. Küll aga olen seda meelt, et iga laps ei sobi igasse kooli ja iga kool ei sobi igale lapsele.
Lea Pilme: Ajakirjandus on külvanud kohati paanikat, kuid viimast Eesti Ekspressi lugu lugedes tuleb tunnistada, et sarnasid juhtumeid tuleb ette paljudes koolides. Erandlikud need pole. Küsimus on, kui professionaalselt neid suudetakse lahendada ja kui palju ressurssi on võimalik sinna panna, alates teadmistest, oskustest, kogemustest, erialaspetsialistide olemasolust. Kuigi olen koolijuhina hariduselt ise eripedagoog, ei tähenda see, et meie koolis oleks kõik hästi, põrkume samade probleemidega. Et 75% HEV-õpilastest on kaasatud, on statistiliselt ilus number, aga peame vaatama ka selle taha – kuidas seda tööd tegelikult tehakse. Minu jaoks tähendab kaasav haridus eelkõige, et kõigil, nii HEV-lastel kui ka teistel õpilastel ja õpetajatel, on koolis hea olla. Tõsiasi on, et sellist homogeenset gruppi nagu omal ajal koolis enam ei ole. Õpilaste erisuste ampluaa on nii laiaks läinud, et õpetaja jaoks on nendega hakkama saamine suur väljakutse. Kui sinna lisanduvad veel mitmesuguste erivajadustega lapsed, leian, et õpetaja ei ole selleks ette valmistatud. See ei ole süüdistus, vaid fakt, et õpetajad ei tule toime.
Kuidas õpetajad end selles olukorras tunnevad?
Lea Kütt: Õpetajad tunnevad, et on jäetud üksi. Iga kogenud klassiõpetaja näeb kohe, millised lapsed vajavad tuge. Paraku on lapsevanemaid, kes lapse probleemi ei tunnista. Kaotame väga palju aega ja see teeb lapsele kahju. Alati ei olegi võimalik vanemale selgeks teha, mis on lapse jaoks parim. Toimin oma elu- ja õpetajakogemuse ja südame järgi ning kohati tunnen, nagu oleksidki nad minu lapsed. Ka riigi tugi pole praegu piisav. Mul on klassis 28 last. Viis neist on üsna keerulised HEV-lapsed, kümmekond hästi suure tähelepanuvajadusega. Aga ka kõik ülejäänud lapsed vajavad tähelepanu. Jah, kui mul on vaja kiiresti abi, on meil koolis rahunemisklass, ka õppealajuhataja aitab, aga klassi on vaja abiõpetajat, sest üksinda hakkama saada pole võimalik.
Renna Reisi: Lisaks sellele, et olen Alavere põhikooli direktor, olen ka selle kooli õpetaja ja esindan tänases ümarlauas mitte ainult HEV-lapsi, vaid ka n-ö tavalapsi. Halvast hoiakust erivajadustega laste suhtes minul kogemused puuduvad. Kõige tõsisem probleem koolis on just inimeste, mitte niivõrd raha puudus. Raske on leida isegi õpetajaid, rääkimata tugispetsialistidest. Kaasava hariduse kontseptsioonis on kirjas õiged põhimõtted, kuid on terve hulk kitsaskohti, miks need tavakoolis ei toimi. Praegu oodatakse, et kool paindub ja kohaneb. Minu kindel seisukoht on, et kohanema peavad kõik osapooled, vaja on sisukat diskussiooni selle üle, millised üldse on kooli võimalused. Ainult juhul, kui need võimalused ja tingimused on loodud, usun sellesse, et HEV-õpilane saab õppida tavakoolis, vastasel juhul mitte.
Sellega on tihedalt seotud ka tugispetsialistide teema.
Lea Pilme: On palju räägitud, et tugispetsialiste ja tugiisikuid on juurde vaja. Teame, et üks oluline põhjus, miks neid ei ole, on palk. Kuni tugispetsialistide palk õiglasemaks ei muutu, neid juurde ei tule. Aga inimestest üksi ei piisa, siin on ka eripedagoogika kui meetodi küsimus. Eripedagoogika ei ole sama mis aktiivõppe meetodid või nipid. See on süsteemne metoodiline lähenemine, mida peab rakendama pidevalt, ainult siis on sellest kasu. Kui rääkida lihtsustatud õppekaval olevatest õpilastest tavaklassis, siis kaht õppekava klassis samal ajal rakendada ei saa. Need lapsed ei suuda ka iseseisvalt töötada, nad vajavad õpetaja juhendamist.
Jürgen Rakaselg: Muret teeb, et üle Eesti on olukord väga ebaühtlane. Samas on väga häid kaasamise näiteid. Mõnes koolis piisab, kui õpetaja põhjendab koolijuhile ja too omakorda omavalitsusjuhile, kes on koolipidaja, et klassi on vaja abiõpetajat, ja abiõpetaja leitakse. Raha puudutavate lahenduste leidmine on alati ka prioriteetide küsimus. Teine asi on, et õpetaja on koolis küll võtmeisik, aga see ei tähenda, et tema üksi kõige eest vastutab. Õpetajatele on sageli omane võtta kogu vastutus enda peale, kuid oma roll on ka kooli juhtkonnal ja omavalitsusel koolipidajana.
Anu Pärn: Suur hulk õpetajaid saabki suurepäraselt hakkama. Üksioleku tunne võib õpetajal tekkida juhul, kui erivajadusega lapse pere ei ole nõus koostööd tegema, teiselt poolt avaldavad survet n-ö tavalaste vanemad, kes leiavad, et nende lapsed ei saa piisavalt tähelepanu. Ka õpetaja võib pöörduda nõu saamiseks Rajaleidjasse. Saadame eripedagoogid ja psühholoogid teda kooli nõustama ja toetama, vaatame üle õppekavad ja jälgime, mis tunnis toimub.
Paljud lapsevanemad ei pea õigeks, et klassi on kaasatud HEV-lapsed.
Jürgen Rakaselg: Juba see seisukoht sisaldab polariseerumist: meie ja nemad. Selliseid väiteid olen tihti kuulnud ka õpetajatelt. Ressurssi kulub neile lastele tõepoolest esmapilgul rohkem, aga seda ei võeta teiste arvelt. Ei saa nii mõelda, et kui kellelgi on puusaproteesi vaja, tuleb see kõigile panna. Iga laps peab saama oma arengule vastavat õpet.
Lea Pilme: Samas võib neist vanematest aru saada. Olen käinud oma koolis tunde vaatamas. Kui ikka õpilane tunnis õpetaja peale häält tõstab, väljakutsuvalt käitub ja asju loobib, on tunni kasutegur väga küsitav. Lapsevanematel on toimuva pärast mure, ja seda ongi raske kvaliteetseks hariduseks pidada. Ka tundi segavad lapsed ise jäävad arendamata.
Renna Reisi: Laps ise ei tunne end samuti hästi. Tõsiste käitumishäiretega lapsed ei leia endale enamasti kaaslasi. Nende käitumine on ettearvamatu ja teised lapsed pigem ei otsi nende seltsi, vaid pelgavad neid. Näen veel üht olulist kitsaskohta. Olen nõus, et lapsel peab olema võimalus elada kodus ja õppida kodulähedases koolis, juhul kui kodus on tema arenguks sobivad tingimused. Meie koolis, samuti piirkonna teistes koolides õppivatest hariduslike erivajadustega õpilastest 75%-l kodus neid tingimusi pole. Koolis suudame neid lapsi aidata, aga mis neist pärast väikese turvalise maakooli lõpetamist edasi saab? See on meie riigi haridussüsteemis väga nõrk koht, et ei ole loodud piisavalt tingimusi HEV-laste põhikoolijärgseks hariduseks.
Lea Pilme: Olen töötanud erivajadustega laste lastekodus ja arvan, et ka keskmisest kehvem kodu, kus on lähedussuhted, on parem kui ideaalne lastekodu. Aga kui kodu lapse arengut ei toeta, tuleb mõelda, mis on lapse jaoks tema vajadustest lähtuvalt parim. Tean, et sotsiaal- ja haridusministeerium teevad viimasel ajal palju koostööd selle nimel, et toetada lapse kasvamist peres, aga paraku pole ka selleks inimesi piisavalt.
Jürgen Rakaselg: Need on selgelt lastekaitse teemad ja mul on hea meel, et sotsiaalministeerium pingutab, et valdkonda ressurssi juurde tuua. Meie haridusinimestena saame vastutada selle eest, mis meie võimuses. See, mida õpetaja või koolijuht lapse heaks teha saab, ei pruugi teda aidata kõigist takistustest üle, kuid võib tema elus olla määrava tähtsusega.
Renna Reisi: Tõsine probleem on sidususe puudumine haridus-, tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahel. Üks takistav tegur on andmekaitseseadus. Hiljuti käis meie õpilane Rajaleidja keskuses nõustamisel ja kui ma sealt tema kohta tagasisidet küsisin, sain vastuseks, et seda infot jagatakse koolile ainult vanema nõusolekul. Õnneks on vanemad enamasti nõus, aga olukord on kummaline, sest õpetajad töötavad lapsega päevast päeva. Kas ei võiks olla tavapärane, et Rajaleidja võtab kohe ühendust nii kooli kui ka omavalitsusega, kelle kohus ongi lapsele vajalikud teenused tagada? Kui kõik asjaosalised saaksid hakata kohe koostööd tegema, ei kaotaks me nii palju aega asjaajamisele.
Anu Pärn: Rajaleidja spetsialistid vaatavad iga juhtumit eraldi ja kui on näha, et laps ei saa piisavalt tuge, võtame osapooltega ühendust – uurime, mis koolis toimub, milline on lapse kasvukeskkond ja tervis. Rajaleidja roll ongi luua lapse ümber toetav võrgustik ja panna see toimima. Samas saab last hakata aitama ja toetama kohe, isegi kui pole veel nõustamiskomisjoni otsust. Kui õpetajal on raske ja ta vajab tuge, saame nõustada ka õpetajat.
Kadrina keskkoolis õpivad HEV-õpilased põhiaineid eraldi klassides, osa tunde ja kõik üritused toimuvad koos.
Lea Pilme: Tean, et selles koolis loodi tasandusklassid juba üle 30 aasta tagasi, ja on näha, et see praktika toimib. Ka Rakveres, kus kogu linn on üks teeninduspiirkond, oleme jaganud ära, millises koolis on väikeklassid ja üks ühele keskendunud õpe, kuhu on loodud õpiraskustega õpilaste ja LÕK-õpilaste klassid. Leian, et see on hea lahendus, aga ma ei kujuta ette, kuidas väikeses maakoolis selliseid võimalusi luua.
Renna Reisi: Oleme koostanud õpilastele individuaalse õppekava, aga leian, et õppekavast määravam on õpikeskkond. Meie kooli kogemus on 100% Kadrina kooliga sama – kõigi laste õpitulemused on paremad, kui nad saavad eraldi õppida.
Lea Kütt: Annan tunde ka väikeklassis, kuhu nädal aega tagasi tuli juurde üks keeruline poiss ja kus grupi dünaamika otsekohe muutus. Nüüd on jälle õpetaja oskus, kuidas need pusletükid kokku sobitada, et see väike pere hakkaks taas toimima.
Anu Pärn: Korraldasime sügisel Põhja-Eesti Rajaleidja keskuses väikeklasside ja üks ühele suunatud õppe õpetajatele mitu töötuba. Aruteluringides tuligi välja, et kõige raskem on õpetada liitklassides, kus on erineva diagnoosiga lapsed. Aga õpetaja peab oskama ka enda eest seista. Üks õpetaja rääkis, et ta palus koolil klassi koosseisu muuta, öeldes, et muidu läheb ta ära. Kool leidiski võimaluse seda teha.
Milline võiks olla HEV-laste õpetamiseks tavaklassis kõige mõistlikum lahendus?
Anu Pärn: Kõige olulisem on koostööd teha ja ühiselt lahendusi otsida.
Lea Pilme: Arvan, et iga juhtumit tuleks eraldi vaadata. Meil peaks olema eri tüüpi koole ja klasse, kuigi see on väga kulukas.
Jürgen Rakaselg: Maailmas on kaasavat haridust palju uuritud. Soomest Uus-Meremaani ollakse seda meelt, et eristav haridus on kallim kui kaasav. Kvaliteedis on tulemusi seinast seina. Igaüks võib uuringust leida fakte ja tõestust just sellele, mis tema veendumusi kinnitab. Üks uuring sel teemal on valmimas ka Eestis, tulemusi esitletakse detsembri alguses. Lõppkokkuvõttes on määrav meie suhtumine ja hoiak – kas me otsime põhjusi, mille alusel kedagi välja jätta, või püüame leida lahendusi, kuidas teda kaasata.
Renna Reisi: Leian, et sellist olukorda, kus õpetaja on 45 minutit klassi ees, aga keegi ei õpi, ei tohi mingil juhul olla. Parim lahendus kõigi jaoks on HEV-laste õpetamine eraldi klassides.
Jürgen Rakaselg: Mõõdupuu võikski olla kõigi selles koosluses olijate õppimise tulemuslikkus. Sellega ma ei nõustu, et kõik HEV-lapsed peavad teistest eraldi õppima. Igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt ja paindlikult. Kes on võimeline õppima tavaklassis riikliku õppekava järgi, peabki seal õppima. Kõigepealt on mõistlik proovida vähem eristavaid meetmeid ja alles siis, kui need ei tööta, minna eristavate juurde. Kool peaks otsima ja välja pakkuma lahendusi, selle asemel et kulutada sama palju vaeva kõikvõimalike raskuste üleslugemiseks ning põhjendamiseks, miks ei saa. Praegu näeb ka seadus ette, et lapsevanemal on õigus seda nõuda.
Renna Reisi: Vanemad tõlgendavad seadust vahel väga ühepoolselt ja esitavad nõudmisi, mõistmata probleemi olemust. Paraku on ka vanemaid, kes käituvad lapse arengut kahjustavalt, näiteks keelduvad talle näidustuse korral ravimeid andmast. Juhul kui lapse õigused on kahjustatud, peaks seadus andma võimaluse sekkuda.
Lea Pilme: Üldsus tõlgendab praegu kaasavat haridust nii, et kõik õpilased peavad õppima koos ühes klassis. Kui teema aastaid tagasi tõusis, tekkis kiiresti vastandumine erikool vs. tavakool. Küsimus pole selles, et ühed oleksid head ja teised halvad. Mul on hea meel, et riik on otsustanud kõige keerulisemate erivajadustega lapsed enda hoolde võtta, aga me ei tohiks mingil juhul kaotada erikoole enne, kuni meil pole loodud kõigile HEV-lastele tingimusi nende potentsiaalist lähtuvaks arenguks.
Jürgen Rakaselg: Tundub, et paljud probleemid ongi tekkinud vääritimõistmisest. Nii radikaalselt, et kõik erikoolid tuleb kinni panna ja seal õppivad lapsed tavakoolidesse suunata, kus nendega töötab üks õpetaja, pole keegi mõelnud. Kui kunagi peaks saabuma päev, mil erikoole pole enam vaja, siis ilmselt mitte lähimas tulevikus. Küsimus on meie valitud suunas.
Kas eesmärk, et aastaks 2020 õpib 90% HEV-õpilastest tavakoolis, on reaalne?
Jürgen Rakaselg: Miks mitte, kui osa neist õpib tavaklassides, osa eriklassides. Laias plaanis on meie hoiakud sarnased. Küsimus pole ju selles, kas kaasata, vaid keda, kuhu ja kuidas kaasata.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas on HEV-õpilaste õpetamine teie koolis korraldatud?
Mari-Liis Sults,
Tallinna kunstigümnaasiumi direktor ja HEV-koordinaator:
Meil on koolis viis nelja õpilasega väikeklassi ja kolm üks ühele suunatud õppega klassi. Üritame integreerida erivajadustega õpilasi teistega nii, et osa tunde on neil suure klassiga koos. Mõned HEV-õpilased õpivadki suurtes klassides. Õpetajad õpetavad iga last vastavalt tema arengutasemele ja diferentseerivad tunnis ülesandeid kahel-kolmel tasemel. Koolis on ka kaks abiõpetajat, kes käivad neile koostatud tunniplaani järgi tundides, et õpetajal oleks tunnis lihtsam.
Kõik õpilased õpivad meil riikliku õppekava järgi. Lihtsustatud õppekava vajavaid õpilasi me vastu võtta ei saa, sest see eeldab hoopis teist metoodikat ja nõuab õpetajalt teistsuguseid oskusi. Mõned õpilased on siiski üsna piiri peal ja vajavad tegelikult LÕK-õppekava, kuid kuna neil selle kohta nõustamiskomisjoni otsust pole, oleme koostanud neile individuaalse õppekava.
Teeme peredega väga suurt tööd, püüame neid veenda hirmudest üle saama ja lapsega psühhiaatri juurde minema, et saada kinnitust, millisel tasemel teda tuleks õpetada. See ei ole ühe-kahe päeva töö, vaid võib võtta paar-kolm aastat. Leian, et keerulisemate erivajadustega lapse toomine tavakooli on lapse õiguste vastu minek. Kui on näha, et õpilasel on koolis raske ja ta pole võimeline põhikooli lõpetama, miks peaks talle depressiooni juurde tekitama! Lapsel on õigus saada võimetekohane haridus ja erikoolis tehakse kõik selleks, et ta omandaks ametioskused ja saaks elus endaga hakkama. Nende argumentidega olen suutnud mõne lapsevanema mõtlema panna. Kuna vanemal on niikuinii süütunne ja mure oma lapse pärast, tuleb talle olukorda selgitada rahulikult, mitte hinnata õpilast ühtede ja kahtedega, et sundida teda koolist lahkuma. Kahjuks kohtab koolides sellist suhtumist, et teie laps on võimatu, meie teda ei õpeta, viige ta ära.
Kõige parem variant on avada HEV-laste jaoks koolis väikeklassid või vajadusel õpetada neid üks ühele suunatud õppel. Seda saab teha juhul, kui omavalitsus seda rahastab. Näeksin hea meelega, et mul oleksid koolis eripedagoogilise ettevalmistusega abiõpetajad. Arvestades, et meie koolis on 550 õpilast, oleks vaja nelja inimest, kes käiksid tundides ja tegeleksid vastavalt vajadusele andekate või keeruliste õpilastega.
Pean loomulikuks, et kool loob individuaalsed õppimisvõimalused ja avab väikeklasse oma kooli õpilastele, kes seda vajavad. Need lapsed on kooli kodukorra ja õpetajatega tuttavad ja sellel tööl on tulemus. Praegu aga palub linn mul iga õppeaasta alguses võtta vastu või avada uus klass õpilastele, keda ükski teine kool ei taha. Need on väga katkised lapsed, kes on pidevast ühes kohast teise suunamisest muutunud kurjaks ja elavad seda koolis kaaslaste ja õpetajate peal välja. Läheb tükk aega, enne kui nendega saab mingit koostööd teha.
Ingrid Vaikmaa, Kadrina keskkooli direktori asetäitja:
Meie lõime oma koolis juba 33 aastat tagasi õpiraskustega õpilaste jaoks eraldi klassid, milles võib õppida kuni 12 õpilast. Põhiaineid õpitakse eraldi, osa aineid on sotsialiseerimise eesmärgil teistega koos, samuti on ühised kõik kooli üritused ja huvitegevused. Võrdsed võimalused ei tähenda, et kõik õpivad ühes klassis koos, vaid õigust õppida ja areneda oma tasemele ja võimetele vastavas õppekeskkonnas.
Kadrina keskkooli kogemus näitab, et selline lahendus on tulnud kasuks, oleme maakonna üks tugevamaid koole ja arvame, et suuresti tänu sellele, et õpiraskustega lapsed saavad õppida eraldi, neile sobivas keskkonnas. Iga laps saab eduelamuse ja tunneb end paremini kui tavaklassis, kus ta tajub, et teised on temast targemad, kiiremad, nutikamad.
Soov, et kõik ümbruskonna lapsed saaksid õppida koos kodulähedases koolis, olgu tegu hariduslike erivajadustega või eriliselt andeka lapsega, oli juba meie eelmisel direktoril, kes leidis, et maakool peab andma sama hea hariduse kui linnakool. Omavalitsus on meid nendes püüdlustes kõik need aastad toetanud.
2014. aastal toimus meie koolis kaasava hariduse teemal konverents, kus jagasime oma kogemusi ning juhtisime tähelepanu, et kõik koolid ei ole veel selleks valmis, igaüks püüab hakkama saada nii, nagu oskab. Ei piisa, et koolimaja uksed on kõigile avatud, tähtsam on, mis seal sees toimub. Kui klassis on koos õpiraskustega, autistlike joontega, aktiivsus-tähelepanuhäirega õpilane ja õpilane, kellel on tugiisik, ei jagu õpetajal kõigi jaoks piisavalt aega ega tähelepanu. Kui lisaks napib tugispetsialiste ja õppevahendeid, hariduslik ebavõrdsus pigem suureneb. Erialaspetsialistidest nõustavad/jõustavad meie majas õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid kooli psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog-logopeed ja kooliõde.
Toetame Tallinna ülikooli professori Aaro Toomela ettepanekut luua riiklik lapse arengust lähtuvate uuringute süsteem, mis tagaks erivajaduste varajase äratundmise, õpikeskkonna kujundamise meetodite arendamise, lapse kirjeldamiseks pedagoogiliselt tundlike vahendite loomise ning haridusökonoomika, mis kõike eespool öeldut toetaks.
Lisa kommentaar