Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi ja loodusteadusliku hariduse keskuse koostöös läbi viidud uuringust selgub, et nutivahendid ergutavad noori õppima.

Uuringu eesmärk oli uurida, mil viisil ja kui laialdaselt nutiseadmeid õppimisel kasutatakse.

Peaaegu kõik õpilased (97,4%) saavad kodus õppimiseks kasutada nutitelefoni, enamik neist (86,2%) saab seda teha ka koolis. Nutiseadmete kasutamine õppimise eesmärgil õpilasi ei hirmuta, aga kasutamise sagedus on tagasihoidlik. Väga suurel osal (76%) õpetajatest on nutitelefon ja kuigi tundides kasutatakse nutiseadmeid veel vähe, usuvad õpetajad, et nutiseadmed aitavad õppida ning motiveerivad õppima.

Need on mõned esialgsed tulemused, mis saadi Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi ja loodusteadusliku hariduse keskuse koostöös läbi viidud uuringust „Nutikad tehnoloogiad ja digitaalne kirjaoskus õppimiskäsituse muutmisel”. Mis on nende tulemuste taga, selgitasid uuringu läbiviijad, Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste, loodusteadusliku hariduse professor Miia Rannikmäe ja Tartu ülikooli õpetajahariduse doktorandid, nooremteadurid Liina Adov ning Külli Kori.

Mis motiveeriks õppima?

Uuringu eesmärk oli uurida, mil viisil ja kui laialdaselt nutiseadmeid õppimisel kasutatakse. Pedaste sõnul pole sellesisulisi uuringuid maailmas just palju tehtud ja seetõttu taheti anda oma panus mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma jaoks.

Loodusteaduslik kontekst valiti aga põhjusel, et loodusteaduslik haridus pole olnud kuigi populaarne. „Loodusteaduste õpetamine koolis kipub jääma ajale jalgu ja õpetajaid saab muuta kompetentsemaks õpetamaks ainet nii, et see oleks õpilastele huvitav,” arvas Rannikmäe.

Üks valdkond, mis suurendaks õpilaste motivatsiooni loodusteaduslikke aineid õppida, ongi nutikate tehnoloogiate kasutamine õppetöös. „Tahtsime leida rohtu selle jaoks, et motivatsioon loodusteadusi õppida ei langeks,” ütles Pedaste.

Adovi sõnul on varasemad suuremad uuringud (PISA) näidanud, et IKT-vahendite kasutamise ja akadeemiliste tulemuste seos on negatiivne. See vahe pole küll suur, aga on olemas. Väiksemad täpsemad uuringud näitavad samas, et seos on positiivne. See tähendab, et tulemused on vastuolulised. See ärgitaski uurima ja koostama soovitusi, kuidas kasutada nutiseadmeid just loodusteaduste ja matemaatikatundides nii, et see mõjutaks õppimistulemusi heas suunas.

Isiklik lähenemine

Suurt hulka andmeid koguda pole lihtne. Uuringu käigus koguti andmed 146 kooli 3521 õpilaselt ja nende loodusteaduslike ainete ning matemaatikaõpetajatelt. Seda kõike kahe kuu jooksul kõige kiiremal kevadisel perioodil. Siinkohal uuringu läbiviijate soovitus: vältige küsitluste tegemisel võimalusel kevadperioodi.

Kori sõnul võeti koolidega kokkulepete tegemiseks ning andmete kiireks ja tõhusaks kogumiseks appi 11 tudengit. Alustati lapsevanema kirjaliku ankeediga (laste küsitlemiseks tuli saada luba) ja jätkati juba õpilaste ning õpetajate elektroonsete ankeetidega, mida oli võimalik täita nii nutiseadmes kui ka arvutis. TÜ haridusteaduste instituudi vanemteaduri Leo Siimani vedamisel töötati välja uurijate ootustele vastav keskkond, mis mõõtis muuhulgas näiteks eri osadele vastamise aega.

Just tavapärasest isiklikum lähenemine koolidele ja õpilastele andis ülikõrge vastamise aktiivsuse (83%). „See on omaette väärtus. Internetiküsitlustes ei saada tavaliselt rohkem kui kolmandik vastustest kätte,” märkis Pedaste.

Teadlik kasutamine

Üldiselt arvatakse, et paljud õpetajad kardavad arvutiklassi minna. Seal läbiviidav tund tuleb Rannikmäe sõnul väga korralikult ette valmistada, et sellest ka kasu oleks. Nutiseadmed, mis õpilastel taskus, on aga mobiilsed, kiiresti arenevad ja neid saab kasutada õppetöös palju paindlikumalt just siis, kui tunnis või kodutöös vajadus tekib.

Uuringu esialgsed tulemused näitasid, et nutiseadmeid saavad kasutada praktiliselt kõik õpilased (97%). Lisaks on suur osa õpetajatest (71%) valmis nutiseadmeid kasutama.

Sisuliselt tähendab see, et „olemasolevad nutiseadmed muudavad peaaegu iga klassi arvutiklassiks, selliseks, kus nutiseadet võib kasutada näiteks kolm minutit ja teha seejärel midagi muud,” ütles Pedaste. Nutivahend aitab sel juhul õppimisprotsessi mingit etappi tõhusamaks muuta, sealhulgas näiteks hindamist ja tagasisidestamist.

Rannikmäe peab oluliseks, et õpilane tajuks nutiseadet kasutades õppimist. Õpetajal tuleb rõhutada õpioskuseid ja neid komponente, mida õpilased alateadlikult omandavad. „Kui sa ise otsid nutiseadmes midagi, saad ka ise aru, et see on sulle vajalik,” ütles Rannikmäe.

Pedaste arvates peaks õpilane saama aru, et nüüd ta õppis midagi. „Me tahame, et lapsed, kes lõpetavad kooli, oskaksid iseseisvalt edasi tegutseda, õppida. Ei ole vaja, et neil oleks kõik peas. Teadmised uuenevad pidevalt. Vaja on oskusi, mis aitavad hoida dünaamilist teadmistepagasit.”

Andke suhtlemisülesandeid

„Nutiseadmete kasutamise võti on sageli õpetajate käes, nemad on muutuste agendid,” ütles Pedaste. Esmased andmed näitasid, et enamik õpilasi kasutab nutiseadmeid info otsimiseks, salvestamiseks ja levitamiseks. Selgus, et just selliseid ülesandeid õpetajad annavad.

Üllatavalt vähe (isegi vähem kui sisuloomeks) kasutatakse nutiseadet suhtlemiseks õppimisega seotud teemadel. Kui 9. klassi tüdrukud suhtlevad rohkem, siis just 6. klassi poisid sotsiaalmeedias tavaliselt õppimisest ei räägi. Pedaste hinnangul soodustavad nutivahendid aga just koostöist õppimist ja ta saadab õpetajatele sõnumi: „Andke õpilastele rohkem koostöös tehtavaid ja suhtlemisülesandeid!”

Rannikmäe looks näiteks keskkonnaalase probleemülesande, mida hakkaksid lahendama õpilased eri riikides. Sealjuures võib kontakteeruda nii probleemiga seotud töötavate praktikute kui ka teadlastega.

Pedaste annaks koduse töö rühmatööna, kus ühiselt peaks valmima näiteks ettekanne, loomulikult selline, mis õpilasi kõnetaks. Adovi arvates võiks õpilasel tekkida harjumus koduülesannet lahendades mõelda, et on veel 23 kaaslast, kes sama ülesannet lahendavad; harjumus küsida: kuidas sa seda tegid?

Märkimisväärne oli seegi, et iga päev kõigis kolmes valdkonnas (info otsimine, kommunikatsioon, sisuloome) nutiseadet õppimiseks kasutavaid õpilasi oli väga vähe (5%) ehk igas klassis umbes üks. Samuti näitasid tulemused, et 20−30% õpilastest ei tunne end nutiseadmete kasutamisel kindlalt ja pole kindel, et nende kasutamine on kasulik.

Natuke alla kümnendiku oli neid, kes ütlesid, et nad pole huvitatud nutiseadmete kasutamisest õppetöös. See tähendab, et on väike osa kõhklevaid õpilasi, ja sellega peavad õpetajad arvestama.