Sõltumine ehk sõltumus ehk rektsioon – sellest rääkides peavad keeleteadlased enamasti silmas üht kindlat tüüpi sõnadevahelist alistusseost, mispuhul põhisõna määrab oma laiendi vormi või endaga seotud kaassõna. Võõrkeeli kõneldes eksime rektsioonis tihti; näiteks inglise keeles kipume üha kasutama valesid eessõnu. Aga eksime ka oma emakeeles, eksivad isegi kogenud kirjutajad, kirjutatu toimetajadki, oskamata rektsioonile piisavalt tähelepanu pöörata.

Võtame rektsiooni, mille põhjaks on tegusõna „rajanema”. Missuguses käändes peaks olema laiend? Sageli kasutatakse alaleütlevat, „rajanema kellele-millele”, grammatiliselt sünnis on aga alalütlev, „rajanema kellel-millel”. Niisiis, mitte „poja rikkus rajaneb isa pärandile”, vaid „poja rikkus rajaneb isa pärandil”. Sama, alal­ütlevat käänet nõuab sõna „põhinema”: „Poja rikkus põhineb isa pärandil.” Seevastu tähenduslähedased „toetuma” ja „tuginema” tahavad, et nende laiend oleks nimelt alaleütlevas: „Poja rikkus toetub/tugineb isa pärandile.”

Iseäranis sageli astutakse grammatikareeglite noolsirgelt teelt kõrvale aga põhisõna „sarnanema” laiendi käänamisel. Kui palju on neid, kes ülepea taipavad endalt küsida, kas „sarnanema” laiend peaks olema alaleütlevas käändes, „sarnanema kellele-millele”, või kaasaütlevas käändes, „sarnanema kellega-millega”? Kas „poeg sarnaneb isale” või „poeg sarnaneb isaga”? Korrektne on teine, aga esimest kasutatakse vaata et rohkemgi. Ja eksitus ei puuduta ainult tegusõna „sarnanema”, vaid ka omadussõna „sarnane” (korrektne on „sarnane kellega”, mitte „sarnane kellele”) ja määrsõna „sarnaselt” („sarnaselt kellega”, mitte „sarnaselt kellele”).

Sedasorti rektsioonivigadest hoidumisel on abiks paras ports käsiraamatuid, neist olulisimad kättesaadavad ka internetis, näiteks „Eesti õigekeelsussõnaraamat”, „Eesti keele seletav sõnaraamat” ja keelekorraldaja Sirje Mäearu „Valik rektsioone”. (Too viimane sisaldab ligi neljasadat sõna ja sõnaühendit koos rektsioonide ja näidetega. Räägitud on aga veelgi põhjalikuma rektsioonisõnaraamatu koostamise vajadusest.)

Kui ligipääs käsiraamatutele parasjagu puudub, võib alati proovida ka mõtet ümber sõnastada, nii et veaohtlik kirjakoht kõhklusi tekitava alistusseosega kaob. Kui näiteks ei tea, kas „poeg sarnaneb isale” või „poeg sarnaneb isaga”, saab öelda, et „poeg on isa sarnane” või „isa ja poeg on omavahel sarnased”.

Alaleütleva käände ülemäärast kasutamist kaasaütleva ja teistegi käänete asemel on põhjendatud keelekontaktidega, nähes süüd nii saksa, soome, vene kui ka inglise keelel. Näiteks on viimases vale öelda similar with (‘sarnane kellega’), öeldakse hoopis similar to (‘sarnane kellele’). Samamoodi ei saa inglise keeles öelda bear resemblance with (‘sarnanema kellega’), vaid tuleb öelda bear resemblance to (‘sarnanema kellele’). Niisiis on olukord risti vastupidine eesti keelele (pange tähele, jälle veaohtlik rektsioon – korrektne on „vastupidine millele”, mitte „vastupidine millega”!).

Allatiivi pealetükkivust märkas Johannes Aavik juba 1930. aastail. Hiljem on sellest põhjalikumalt kirjutanud Peep Nemvalts („Alaleütleva vallutusi”, Sirp, 14. juuni 2012) ja Kais Allkivi („Kas käbi sarnaneb kännule või kännuga? Alaleütleva käände pealetungist”, Oma Keel 2, 2012).

Allkivi uuringust ilmneb, et põhisõna „sarnanema” juures pidas normingu seisukohast väära, alaleütlevas käändes täiendit loomulikuks koguni 85 protsenti valimist. Et see väärus on nii levinud, püsib nii visalt ja tundub keelekasutajaile nii loomulik, on keeleuurijate hulgast juba kostnud ettepanekuid möönda ka konstruktsiooni „sarnanema kellele-millele” korrektsust. Nemvalts arvab: kaasaütlev jäägu siin soovitatavaks, aga alaleütlevatki ei tasu just veaks pidada, samamoodi „põhinema” ja „rajanema” juures.

Praegu on see aktsepteeritav üksi kõnekeeles, kuid ehk juba õige pea sarnanevad pojad nii isadega kui ka isadele grammatikaraamatuiski. Paljud keelenormingud nimelt sedasi ju lahedamaks muutunud ongi – et kõnekeel isana ees ja kirjakeel pojana järel …