Novembri eelviimasel päeval tähistas oma 90. sünnipäeva legendaarne matemaatikaõppejõud Tamara Sõrmus.

Tallinna ülikooli emeriitdotsent Tamara Sõrmus on töötanud matemaatikaõppejõuna üle 40 aasta, neist esimesed 20 Tartu ja järgmised 20 Tallinna ülikoolis. Paljusid üllatab aga see, et Tamara Sõrmus alustas oma tööelu hoopis balletisolistina. Nimelt hakkas neiu Tamara Sander 1944. aastal Vanemuise teatri laval tantsima solistina ballettides „Kalevipoeg”, „Giselle” ja „Bahtšisarai purskkaev”. Ta töötas tantsijana seitse aastat, kuni seljavigastus selle karjääri katkestas. Kuna Tamara vend, hilisem tuntud teatrikunstnik Georg Sander (1923–2016), õppis Tartu kommertsgümnaasiumis, tekkis Tamaral venna õpinguid jälgides samuti huvi matemaatika vastu.

Sõjaaja keerukate olude tõttu oli tal keskkool pooleli jäänud. Nii hakkas ta Vanemuises tantsimise kõrvalt õppima Tartu töölisnoorte keskkoolis ja lõpetas selle nii edukalt, et kutsuti Kadriorgu vastuvõtule. Sellest edust innustatuna astus ta juba samal aastal Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda. Ülikooli lõpetas ta 1954. aastal. Professor Gunnar Kangro juhendamisel koostatud dissertatsiooni kaitses ta 1963. aastal ja talle omistati füüsika-matemaatikakandidaadi kraad. Õppejõududena olid Tamara Sõrmusele eeskujuks professorid Kangro, Rägo ja Jaakson.

Järgnevalt meenutavad Tamara Sõrmust tema üliõpilased ja kolleegid.

Ta on olnud väga hea kolleeg

Mul on Tamara Sõrmusega olnud ­pikaaegsed kolleegisuhted, ja seda alates minu esimesest tööpäevast 1978. aastal kuni tema pensionile siirdumiseni. Ta oli hea ja sõbralik kolleeg. Üks aastakümnete tagune juhtum on eriti selgelt meeles. See oli nimelt aeg kui toimusid kuulsad Peda peod. Igal peol pidi olema ka paar õppejõust „järelevaatajat”. Kord sattusin ka mina koos Tamara Sõrmusega sellesse rolli. Meie järelevaatamine seisnes aga selles, et ühinesime pidulistega ning veetsime tantsides meeleoluka õhtu.

Tööl olles võis jääda mulje, et Tamara elas täielikult tööle – ta säästis kolleege oma muredest ning üliõpilasigi oli ta alati valmis konsulteerima ja juhendama. Ent kui jutt läks muusika-, teatri- või balletisündmustele, siis nägime, et ta on kursis sõna otseses mõttes kõigega!

Peeter Normak, TLÜ professor

Armas proua Tamara!

Iga Teie loeng või praktikum oli nagu väike lummav teatrietendus, mis mõjus kohati nõiduslikult, tõmbas endasse, andis tagasi rõõmu arusaamisest ja tahtmise veel rohkem teada, mõista, osata. Teie sarmikas võime esitada matemaatilist analüüsi ja algebrat niisama naudinguliselt nagu Verdi „La Traviatast” aariat „Libiamo ne’ lieti calici” (mida olen Teilt ka kuulnud!) loob uued väärtused igas tundlikus õpilases. Teadke, et me kõik – nii tüdrukud kui ka poisid meie kursuselt – austasime ja armastasime Teid.

Te astusite välja nii tugevate kui ka nõrgemate kaitseks. Teil on alati olnud oma arvamus, mis toetab mahajääjat, tundlikumat, abivajajat. Te pole pidanud paljuks öelda oma toetavat sõna, Te olete alati küsijat julgustanud ja teda õigele teele juhtinud. Te olete julgelt ebaõiglusele vastu astunud.

Kui ometi oleks Eestis ajalooline komme omistada elutöö eest kultuuriaadliku tiitlit, olete Teie minu esimene nominent tõelise daami väärikale seisusele. Teie olete meie kultuuriloos koos teiste suurte Eesti daamidega – nagu armastatud Margarita Voites, Leelo Tungal ja paljud teised – inimlikkuse väärtustajana ja innustajana.

Aitäh, aitäh Teile!

Tõnis Virovere, matemaatika eriala tudeng Tallinna pedagoogilises instituudis aastatel 1975–1980

Tema kiitus mõjus dopinguna

Tamara Sõrmus oli tudengite poolt austatud ja imetletud õppejõud. Tõsi, mõnele tudengile valmistas ta ka meelehärmi, sest mikroskoopilise kirjaga spikrite ega muu kõrvalise abi peale polnud tema eksamitel mõtet loota. Seetõttu puresid tudengid enne kontrolltöid ja eksameid üheskoos raskematest ülesannetest läbi.

Tamara Sõrmuse väärikus, elegantne hoiak, soliidsed ja omanäolised ehted muutsid ta meie jaoks pisut ebamaiseks, ta polnud tavaline nõukogude inimene. Aimasime tema kauni kõnnaku tagamaad – ikkagi endine baleriin – ja teadsime tema imekaunite kampsunite autorit, ikka tema ise. Ja tundsime piinlikkust, et ka tema pidi lüümikumaterjalina kasutama puhtaks pestud kilekotte.

Olen õnnelik, et Tamara Sõrmus oli minu kursusetööde ja lõputöö juhendaja. Tema kiitus mõjus dopinguna, minu lõputöö pälvis üleliidulisel konkursil auhinna. Siis kirjutas ta mulle kirja, mida olen lugenud ilmselt rohkem kui oma abikaasa kunagisi kirju. Ja olen järginud selle kirja lõpulauset „Tervitage oma abikaasat ja rühkige tööd teha! Töö toob alati rõõmu!”.

Aitäh ja palju õnne, armas õpetaja!

Kaia Iva, sotsiaalkaitseminister

Läbipõrujaid oli tal vähe

Teinekord võis Tamara Sõrmust keeleliselt mittekorrektne sõnastus vägagi pahandada. Mäletan, kuidas mu grupivend läks talle näitama oma kursusetööd, lootes juhendajalt kiitvat tagasisidet. Paraku sai ta oma töö keeleliste puuduste pärast hoopis kurjustada.

Kahtlemata olid tema eksamid ülikooliaja kõige raskemad. Ta sai väga kiiresti aru, kas tudeng valdas teemat. Raskemate kohtade pähe õppimine ei oleks aidanud, sest tal oli kombeks minna oma küsimustega väga põhjalikuks. Isegi siis, kui tundus, et oskad, tekkis vastamisel tihtilugu vastupidine tunne. Samas läbipõrujaid ei olnud palju, kuna keegi ei riskinud nõrga ettevalmistusega eksamile minna.

Teisel semestril tegi Tamara mulle ettepaneku osaleda tudengite vabatahtlikul teadustööde konkursil. Valmistusime selleks hästi põhjalikult. Käsin mitu korda tema juures kodus Väike-Õismäel ja koos käisime ka teaduste akadeemia raamatukogus.

Sageli armastas ta meenutada oma endisi kolleege, õppejõudude ja üliõpilasi. Erilise soojusega rääkis ta Tartu legendaarsest matemaatikaprofessorist Gunnar Kangrost. Ta on ka ise suur isiksus. Soovin kogu meie kursuse poolt talle palju õnne, tugevat tervist ning toimekat ja rõõmsat meelt.

Siim Kallast, matemaatika eriala tudeng Tallinna pedagoogikaülikoolis aastatel 1991–1996