Eesti kutsehariduse tase on väga hea, kuid paljud ei suuda seda veel uskuda.

Detsembri algul peetakse Euroopa Liidus kutsehariduse nädalat. Eestis aga kavatsetakse minna sellest kaugemalegi ning kuulutada kogu 2017. aasta oskuste aastaks, sest meil on väga palju noori, kes ei ole õppinud ühtki tööd tegema. Sellepärast ongi 2017. aastal kavas laiemalt rääkida, mis kasu on erialaoskustest, miks tasub kutsekoolis õppida ja seal lõpuni vastu pidada.

Ent missugused on Eesti kutsehariduse kõige suuremad väljakutsed? Selgitab HTM-i kutsehariduse osakonna juhataja Helen Põllo.

Kui tugev on meie kutsekoolide positsioon?

Helen Põllo: Ühest küljest väga tugev. Meil on väga hea kutsekoolivõrk, kõik koolid on varustatud väga heade seadmete ja tublide õpetajatega. Koolihooned näevad meil kohati paremad välja kui näiteks Põhjamaades. Meil on väljundipõhised õppekavad. Me läheme kutsekooliski üle uuele õpikäsitusele, teeme kaasa digipöördes, arendame uusi õppevorme.

Probleem on aga selles, et paljud õpilased, õpetajad ja eriti lapsevanemad ei tea veel, et meie kutsekoolgi on nüüd väga heal tasemel. Kiputakse arvama, et kutsekoolist ei pääse edasi kõrgkooli jms, mis pole tõsi.

Kas kutsekooli kokk on läinud ülikooli näiteks õigusteadust õppima?

Ka selliseid kannapöördeid on tehtud. Põllumajanduse õppijast on saanud näiteks muusikaõpetaja. Kuid enamasti soovitatakse noortel juba kutsekooli eriala valides mõelda, missugused kõrgkoolid neid pärast kutsekooli lõpetamist hea meelega vastu võtaksid. Näiteks polütehnikumi lõpetanud on läinud üsna massiliselt IT-kolledžisse, tehnikakõrgkooli jm.

Kui lapse pea ei võta, siis tuleb ta saata kutsekooli …

Paljud lapsevanemad ja ka õpetajad lihtsalt ei tunne tänapäeva kutsekooli. Kui Jürgen Ligi korraldas õppeaasta alguse pressikonverentsi Tallinna tööstushariduskeskuse metallitsehhis, siis inimesed nägid televiisorist, milline on tänapäeval metallitöö, ja kohe pärast konverentsi hakati tööstushariduskeskusse helistama ja uurima, kuidas sinna õppima saab. Meil on vaja lõplikult murda müüt, et kutsekool on õline ja must koht kehvade hinnetega õpilastele. Ei ole! Tänapäevase CNC-tööpingi taga võib ja kohati tulebki töötada valges kitlis.

Arvan, et kutsekoolidega seotud müütide purustamist võiks alustada näiteks üldharidus- ja kutsekoolide õpetajate ühistest üritustest, koolitustest jms. Oleme seda juba teinud ja üllatusi on jagunud mõlemale poolele. Näiteks on põhikooliõpetaja küsinud siira imestusega, kas kutsekoolidel on samuti õppekavad. Kusjuures tema kool asub kutsekoolist vaid mõne kilomeetri kaugusel. Meie oma väikeses riigis võiksime ja peaksime üksteist palju paremini tundma ja huvituma sellest, mis üle aia toimub.

Õpilasi tuleb samuti kokku viia. Näiteks Tallinna teeninduskool on uurinud, kuidas saaksid üldharidus- ja kutsekoolide õpilased koostööd teha. Tartus ja Viljandimaal püüavad põhikoolid, gümnaasiumid ja kutsekoolid omavahel senisest tihedamaid kontakte luua. Nad räägivad valikainekursuste jagamisest kuni ühiste õppekavadeni.

Mõne tööandja arvates annab kutsekool siiski kehva hariduse.

Sellised tööandjad tahavad, et kutsekoolist tulnud teeksid kõiki töid esimesest tööpäevast alates perfektselt. Kuid 18-aastane noor ei saa ju olla valmis meister, ehkki ta on teinud läbi pika praktika ja sooritanud kutseeksami. Noorele tuleb anda aega tööga kohaneda ja töö käigus edasi õppida. Ülikoolist magistrikraadiga tulnule antakse ju samuti aega sisse elada.

Õnneks teevad kutsekoolid ja ettevõtjad varasemast palju rohkem koostööd. Õppekavasid tehakse koos, praktika arutatakse ühiselt läbi, tööandjad annavad kutsekoolides tunde ja osalevad kutseeksamitel jpm. Selliseid ettevõtjaid on üha rohkem ja neid tuleb kiita.

Noori on kutsekoolis järjest vähem.

Tänapäeva kutseharidus on kõigi jaoks, mitte ainult noortele. Kutsekoolis õpib põhikoolist tulnud 16-aastasi, aga järjest rohkem ka 30–50-aastasi, kes on tulnud uut eriala omandama. Õppijad on ka oma akadeemilise taseme poolest väga erinevad. Siin õpib ühelt poolt hariduslike erivajadustega noori, teisalt on kutsekoolides ligi 2000 kõrgkooli lõpudiplomiga inimest ja osa neist isegi doktorikraadiga. Kui see äärmiselt kirev seltskond ühes õpperühmas kokku saab, peab nende õpetaja olema tõeline professionaal, et iga õpilast vastavalt tema akadeemilisele tasemele, õppimisharjumusele ja ootustele toetada. Kust selliseid superõpetajaid võtta? Osa kutsekoole kasutab õpetajatena oma vilistlasi õpetajate järelkasvu tagamiseks.

Miks ei saa keevitaja kutsekoolis keevitamist õpetades sama palju palka, kui ettevõttes keevitades?

Nii radikaalne lahendus vajab põhjalikku ettevalmistust. Aga mõnedki ettevõtted juba toetavad kutsekooli. Näiteks IT-sektor pakub kutsekooli edukatele õpilastele stipendiume ja häid praktikakohti koos heal tasemel juhendajaga. See juhendaja saabki juba ettevõtte palka. Kui iga ettevõte teeks samuti, oleks see pikk samm edasi. Aga traditsioon, et ettevõte panustab ise ka haridusse, on Eestis alles algusjärgus. Õnneks on õpetajate palgatõus olnud viimastel aastatel valitsuse prioriteet.

Kas tänane kutsekool õpetab seda, mida tööturg vajab?

Kuidas viia kooskõlla noorte ootused ja tööturu vajadused, see on omaette väljakutse. Õnneks on käivitatud OSKA programm, millega selgitatakse välja, missuguseid oskusi on inimestel viie või kümne aasta pärast vaja ning kuidas erialade õpetamist sellest lähtuvalt muuta. OSKA viis raportit on valmis ja järgmised tulekul. Järgmise aasta lõpuks peaksid olema kõigi suuremate valdkondade kohta raportid valmis ja kutsekoolide õppekavad saab nende soovituste valguses jooksvalt üle vaadata.

Mis on kutsekoolis õppimise eri­pära?

Kutsekoolis tehakse reaalseid asju. Näiteks keevitajad teevad valmis sauna­ahju. Selle kallal pusimine ja katsetamine annab palju rohkem kui puhast teooriat kuulata. Ametlikus keeles on see projektõpe.

Teine kutsekooli tunnusjoon on meeskonnatöö. Näiteks Tallinna teeninduskool korraldab pidulikke õhtusööke, kus ühe eriala õpilased teevad menüü ja kalkulatsiooni, teise omad valmistavad toidud, kolmandad kaunistavad ruumi ja lauad, neljandad töötavad ettekandjatena jne. Kutsekooliõpilastele meeldib väga teha ühise meeskonnana n-ö päris asju. Miks mitte panna üheskoos tegutsema näiteks muusikud ja IT-eriala noored? Täiesti erineva mõttemaailmaga noori kokku viies võib sündida üllatavaid asju.

Miks on kutsekoolis vähe õpilas­firmasid, kui meeskonnatöö on neile nii iseloomulik?

Kutsekoolides tekib õpilasfirmasid kogu aeg juurde. Võtame näiteks Narva, Kuressaare, Tartu. Püüame seda ringi laiendada, sest kutsekoolis on õpilasfirmat suhteliselt lihtne luua. Ideaalis peaksid kutse- ja üldhariduskoolid õpilasfirmasid ja palju muudki koos tegema. Siis kaoks mõtteviis, et ühed on niisugused ja teised naasugused ning nad tuleb eraldi kastidesse paigutada. Kutsekooliõpilased on niisama nutikad kui üldhariduskoolide omad, võivad kas või 3D-printeri kokku panna.

Kutsekool soodustavat ajude väljavoolu.

Seda on väidetud „Erasmus+” programmide puhul. Aga mis selles halba on, kui noor töötab mingi aja kusagil mujal? Kui saata ta paariks kuuks nt Hollandisse, siis ta keeleoskus paraneb, suhtlemisjulgus areneb, tööoskused kinnistuvad. See kõik on talle Eestisse tagasi tulles kasuks. Pigem keskendume sellele, kuidas välismaalt meie kutsekooli tulnud noortele eesti keel võimalikult kiiresti selgeks õpetada ja neile head ametioskused tagada. Esialgu on tulnud Eesti kutsekooli õppima vaid üksikud noored Gruusiast, Valgevenest, Ukrainast, Lätist. On tulnud täisõppesse, mitte projektide või õpilasvahetustega. Aga Eesti kutsekoole leitakse järjest rohkem üles. Tartu kutsehariduskeskusel on ligi sada välismaist koostööpartnerit.

Kas ei võiks lausa kutsuda välismaa noori Eesti kutsekoolidesse?

Kui suudame neile eesti keele selgeks õpetada ja pärast kutsekooli Eestis viieks-kuueks aastaks töökoha tagada, on see mõeldav. Kõige parem oleks, kui noori kutsuks välismaalt Eestisse õppima ettevõte, kes ta pärast kooli lõpetamist tööle võtab.

IT-valdkonnas on inimestest suur puudus.

OSKA raporti järgi vajab meie IT-valdkond eelkõige magistrikraadiga IT-spetsialiste. Kuid kutsekoolist saab minna edasi kõrgkooli ja IT-valdkonnas on kogu elu jooksul edasi õppimine väga loomulik, sest IT areneb iga päevaga. Seega, põhimõtteliselt võiksid IT-firmad välismaa noori meie kutsekoolidesse IT-d õppima kutsuda.

Loosung „Study in Estonia” on juba olemas.

Jah, selline bränd töötab kõrghariduse suunal edukalt. Kui paljud kõrghariduse turustajad vaatavad Aasia ja ida poole, siis Eesti kutseõppesse tullakse eelkõige Ukrainast, Gruusiast, Valgevenest. Sealt tulijad õpivad automehaanikat, logistikat, puidutöötlemist jm. Aga kordan: kutsuma peaks noori Eesti kutsekooli õppima ikkagi töökäsi vajavad ettevõtted – koostöös kutsekoolidega.

Õpiränne peaks käima ka Eesti sees.

Tervishoiukõrgkoolid suunavadki õenduse ja hooldustöötaja eriala õppijaid maakonnhaiglatesse õpipoisteks. Miks mitte tuua Narva noored praktikale Hiiumaale jne. Selliseid siseriiklikke koolipraktika vahetusi on ka tehtud ja need on läinud väga hästi.

HTM-il on praktikatoetuse meede, millega saab maksta kinni väljaspool Tallinna ja Tartut praktikal käivate noorte sõidukulud. Nii käiaksegi praktikal Narvas, Viljandis, Kuressaares. See tuleb õppijatele kasuks ja mõni jääb ehk sinna ka päriselt tööle.

Kas õed saaksid minna praktikale Soome?

See oleks siis transiitkoolitus? Et kutsume Ukrainast noored Eestisse õendust õppima ja saadame nad edasi Soome praktikale ja tööle? Kõigepealt peame ikka Eestile endale piisavalt õdesid ette valmistama, sest praegu on meil nendest puudus.

Kui aga PISA tulemusi vaadata, siis on Eestil head eeldused n-ö koolitusriigiks saada. Kõigepealt peame muidugi ise uskuma, et meie (kutse)hariduse tase on hea. Kui vaadata viimast paari­kümmet aastat, siis on Eesti kutsekool teinud ju uskumatu hüppe. Aga me juba teame, mida me veel paremaks saame teha. Näiteks digipööre. Valdav osa teoreetilisest õppematerjalist võiks olla internetis. Mitmes kutsekoolis selles suunas juba liigutaksegi.

Kutsekool aastal 2030?

Arvan, et siis on meil konkreetse klassiruumi ja range õppekavata kutsekool. Õpetaja on eelkõige juhendaja ja mentor. Ta mõtleb läbi, missuguseid oskusi ja pädevusi on noortele vaja, ning võtab siis ette sellise töö, mis neid oskusi arendab. Teiseks tegutsevad eri erialade ja valdkondade õppurid 2030. aastal ühtsete meeskondadena, õpivad üksteiselt.