Mõnikord on nii, et mingi seik tuletab meelde hoopis teistlaadseid asju. Minuga juhtus see siis, kui lugesin kõrge riigiametniku selgitust, miks võib koolis kirjanduse pähe lausroppusi pakkuda. Selgus, et seda võib teha õpetaja vabaduse ja loomingulisuse nimel.

Õpetajad võisid töötada paindlikult, loovalt ja vabalt ka informaalses koolis, mille võimast läbimurret Inglismaa alamastme koolides 1960.–1970. aastail seostati 1967. a ilmunud nn Plowdeni komitee raportiga (Central Advisory Council for Education), aga ka tolle aja salliva ühiskonna üldmalliga.

Informaalse kooli teoreetiliseks aluseks olid diferentsiaalpsühholoogia ­uurimused, mis lubasid lähtuda iga lapse eripärast, võimetest ja sünnipärastest kalduvustest. Informaalne kool toetus järgmistele seisukohtadele:

• inimene on õppiv loom (uudishimu viib õppima, õpetaja ülesanne on materjali „ette sööta”);
• kool ei ole pelgalt õpetuspaik, vaid koht, kus lapsed õpivad elama lastena, mitte tulevaste täiskasvanutena;
• õppimine peab algama konkreetsetest kogemustest, õppematerjalina saab kasutada kõike, mida pakub kohalik olustik;
• õppematerjali ei hakita 45-minutisteks koolitundideks, vaid korraga võetakse läbi tervikteemad;
• teadmised ei tohi olla kastidesse lahterdatud ning mäng ja töö täiendagu üksteist;
• õpetaja peab suutma ise oma tööd analüüsida ja otsustada, mida ja miks ühele või teisele lapsele pakkuda;
• kodu ja kool peavad olema ühistöös, kool peab olema avali vanematele;
• kool peab pakkuma lastele soodsat kasvuümbrust, kus nad võiksid areneda rahus, omaenda rütmi järgi ja endale sobival viisil (individuaalõpe).

Inglismaa informaalse kooli põhimõtted teisenesid Ameerika mandril avatud kasvatuseks, mille tippaeg oli 1970. aastatel. Aluspõhimõtted, millele avatud kasvatus tugines, olid järgmised:

• valdav tööviis on rühma- ja individuaalne töö;
• puuduvad kindlapiirilised õppetunnid, klassis võib õpilane valida eri vahendeid ja materjale;
• lastel on õigus liikuda, rääkida ja otsida abi üksteiselt;
• õpilane seab ise endale eesmärgid ja hindab nende saavutamist;
• õppeained on integreeritud, ei ole eri õppeainete tunde;
• kasutada tuleb aktiivseid õppemeetodeid;
• loova tegevuse arendamine on osa õppeplaanist;
• hindamine tuleb viia miinimumini.

Informaalse kooli ja avatud kasvatuse kriitika

1960.–1970. aastail töötas Inglismaal informaalsena koguni 17% algastme koolidest. Ometi sai see suund teravat kriitikat juba oma õitseajal. Cambridge’i ja Oxfordi teadlastelt kümmekonna aasta jooksul ilmunud kirjutisi nimetati mustadeks kirjutisteks (The Black Papers).

Informaalsele koolile heideti ette järgmist:

1. õppimine ei saa tugineda vaid huvitatusele ja arusaamisele, vaid nõuab tööd ja pingutust, tükikesed ja katked siit-sealt ei anna haridust;
2. kool on liiga salliv ja pöörab liiga vähe tähelepanu nn vahendiainetele (emakeel ja matemaatika);
3. aktiivõppe meetodid on vajalikud vaid empiiriliselt jälgitavate loodusteaduste madalamal astmel;
4. loovuse ja aktiivsuse esiletõstmine ei tohiks olla opositsioonis õpetaja autoriteedi ja eeskujuga.

„Mustadele kirjutistele” lisandusid tuntud kasvatusfilosoofide R. S. Petersi, R. F. Deardeni ja P. H. Hirsti kriitilised kasvatusteoreetilised kirjutised.
Peters tõi esile järgmised ohud: laps ei ela ühiskonnast isoleeritult, ta peab teadma ja arvestama ühiselu normide ning reeglitega; lapse vabaduse ülemäärane rõhutamine jätab tagaplaanile kõlbluse ja inimlikud väärtused; õpetaja ei saa olla kõrvalseisja ja materjalide ettesöötja, tema isik on eeskujuna ülioluline; on kadunud õpetamise mõiste, õpetaja kutseoskused ja õpetamise tehnika, räägitakse ainult õppimisest; igal õppeainel on oma spetsiifika, oma vorm, milles teadmine esitatakse, integratsioon on pigem sisemine tegevus, mis järgneb diferentseerimisele.
Integreeritud õppeplaani puudusi tõi esile ka Dearden. Integreerumine ei ole väline, vaid sisemine toiming, enne aga peab olema, mida sisemiselt integreerida. Dearden heitis ette ka seda, et informaalse kooli teoreetiliseks aluseks olid psühholoogia ja sotsioloogia, mitte aga pedagoogika. Laps ei ole nagu taim, mida kastetakse, toetatakse ja väetatakse.

1976. aastaks kogunes küllaldaselt empiirilisi uurimusi informaalse ja formaalse (traditsioonilise) kooli tulemuslikkusest. Tuntuim on N. Bennetti 950 õpilase pikaajaline uurimus: traditsioonilise kooli õpilased olid kindlalt paremad lugemises, kirjutamises ja arvutamises.

Laste loovuse mõõtmine ei andnud mingeid erinevusi. Halvimad tulemused olid nn segarühmades, kus õpetaja kasutas suvaliselt mõnes olukorras informaalset õpetust, mõnes aga mitte.

Ka avatud kasvatuse liikumine vaibus kiiresti. Lääne juhtivad kriitikud (näiteks Berlak ja Berlak, Rothenberg) tõid esile järgmised põhjused: uurimused näitasid, et tavakoolide õpilaste teadmised olid paremad; avatud kasvatuse raskuspunkt langes meetoditele ja materjalidele, st kulutati palju ressursse (aega, raha), ent tulemusi ei olnud milleski näha; õpetaja pingutused olid võrreldamatult suuremad kui tavaõpetuses, ent see ei kajastunud resultaatides; tugev oli ka vanemate vastuseis, kes kartsid oma laste edasiõppimise võimaluste pärast.

Juhani Hytönen toob oma monograafias „Lapsekeskne kasvatus” esile põhjused, miks need kooliuuenduslikud liikumised oma mõju kaotasid:

• oletati, et traditsiooniline kool on tervenisti paha ning laps on tervenisti hea;
• oletati, et areng toimub suhteliselt vähese pingutusega;
• hüljati teadmiste hankimise põhimõtted ja soositi ilma kriitikata õpilase kogemust;
• liialdatud isiksusekesksus ja individualism ohustas lapse kõlbelist arengut;
• peteti just vaesemate vanemate lapsi, kes ei saanud oma lapsi panna kallitesse erakoolidesse, kus õpetati traditsioonilisel viisil.

Suunamuutus

Kindel suunamuutus toimus Inglismaal konservatiivide võimuletulekuga, üheks põhjuseks oli ka õpetajate põlvkonna vahetumine 1980. aastatel. Hytönen kasutab terminit „uuskonservatism”: rõhuasetus informaalselt koolilt kandus taas formaalsele, traditsioonilisele koolile. Tähelepanu keskmesse tulid vahendiained, nende sisu ja õpetamine, õpisaavutuste ametlik ja avalik kontrollimine.

Ameerika Ühendriikidesse saabus uuskonservatism Reagani valitsusajal. Kui Inglismaal ehitati koolisüsteem tervikuna ümber, siis Ameerikas lisati koolisüsteemi alternatiivsust ja võistlust.

Lapsevanema otsustada jäi, kuhu ta oma lapse õppima saadab. Lapsevanemate nõukogule anti suured õigused sekkuda kooli kasvatussüsteemi. Küll aga nõuti kõigilt koolidelt akadeemiliste ainete lisamist õppeplaani, töörahu võimaldamist tundides ja õpetajale tema autoriteedi tagasi andmist. 1980. a tõstsid kõik osariigid üldhariduse nõudeid ja vähendasid mitteakadeemilisi valikuid. Koolide efektiivsuse mõõduks sai õppimistase.

Silmapaistev konservatiivse mõttelaadi esindaja F. L. Pincus näeb Ühendriikide kooli põhiprobleemina õpetaja autoriteedi puudumist. Lapsekeskse kasvatuse üks põhiväide, et lapsed õpivad kõige paremini, kui õpetaja ei ole autoriteet, ei pidanud paika. Ka see, et õppeplaanid muutusid sisult ja nõuetelt väga erineva tasemega kursusteks, viis üldise taseme väga alla – vastukaaluks pakkusid konservatiivid traditsioonilist humanistlikke põhiväärtusi kandvat õppeplaani.

1983. a ilmus NCEE (National Comission on Excellence in Education) raport, mis vallandas nn suure koolikeskustelu (Great School Debate). Komisjon pakkus ravimiks kasvatuse kvaliteeti (excellence in education). Ettepanekud, mis tehti, olid küllaltki tavapärased:

• enam matemaatikat ja loodusteadusi;
• emakeele ja võõrkeelte parem õpetus;
• pikem koolipäev ja kooliaasta, rohkem kodutöid ja kontrollteste;
• kompetentsed õpetajad oma autoriteediga ja töörahu klassiruumis.

Minu arusaamise järgi on meie „uus õpikäsitus” copy-paste informaalse kooli ja avatud kasvatuse läbikukkunud ideedest.