Märkmeid Soome kasvatusteaduste päevadelt.

Soome kasvatusteadlaste aastaring kulmineerub hetkes, mis toob nad kokku kõnelusteks oma uuringute ja mõttetöö pinnal. Iga-aastased kasvatusteaduste päevad toimusid seekord Turus 17. ja 18. novembril. Tulijaid ühendas peateema „Eriarvoistuva maailma – tasa-arvoistava koulu?”. Eesti keeli siis: eri väärtuste suunas kulgev maailm ja võrdsust loov kool – ning kas see on võimalik. Kasvatusteadlaste osaks on olla tundlik muutustele kasvatustegelikkuses ja sedalaadi teema põhjenduseks oli tõsiasi, et globaalses mastaabis suureneb ebavõrdsus igal tasandil, tulemuseks raskenev ligipääs haridusele ja noorte pahaolu. Võrdsuse aade on Põhjala heaoluühiskondade alus, nagu väitsid korraldajad, ja selle aluseid murendab juba mitu aastakümmet haridusinstitutsioone survestav uusliberalistlik primitiivsetele väärtustele rajanev hariduspoliitika, kust lähtuv turumõtlemine soosib solidaarsuse kadu ja individualismi. Ühtaegu on oma põhiväärtusi humanismi ja kriitilise mõtlemise osas ära andmas ülikoolid, nagu väitis üks peakorraldajaid, kasvatussotsioloogia grand old man Risto Rinne.

Osalejaid oli sel korral üle 550, ettekandeid 300 ringis, teemarühmi 23, lisaks sümpoosionirühmad. Tavapärasel viisil koondusid oma valdkonna ümber täiskasvanu- ja eripedagoogid, kasvatussotsioloogid, ajaloolased, kasvatusfilosoofid ja -psühholoogid, kõrgkooli- ja lasteaiapedagoogid, õpetaja-uurijad, perekonna- ja meediakasvatuse ning multikultuursuse uurijad. Ajastuomaselt kerkinud uuemaid teemasid esindasid jätkusuutliku arengu, narratiivsuse, heaolu-uuringute, inimõiguste ja sugupoolte võrdõiguslikkuse töörühmad. Kõnelused ulatusid suurtest globaalsetest inimsuse tuuma avada püüdvatest käsitlustest kuni tööõpetusõpetuse ja matemaatilise mõtlemiseni. Allakirjutanu jõudis vaid sinna, mis teda oma teemadega ligi tõmbas, ja see ulatus kasvatusfilosoofiast ning kasvatussotsioloogiast kuni õpilase identiteedi ja soolisuse küsimusteni.

Hariduslik võrdsus vs. sotsiaalne ebavõrdsus

Peaesinejateks olid seekord Cambridge’i ülikooli kasvatussotsioloogia professor Diane Reay, kelle uurimistöö fookuses on sotsiaalne õiglus, ning Uus-Meremaa Waikato ülikooli hariduspoliitika professor Martin Thrupp. Nende sõnum sadadele kuulama tulnud teadlastele oli hariduse ja õpetaja osa nii ebavõrdsuse ja inimliku tragöödia loomisel kui ka ärahoidmisel. Sedalaadi teemasid avama inspireeris ka kogu maailma erutanud küsimus: kuidas sai võimalikuks Donald Trump? Ja mis saab edasi?

Õiglusküsimustele tundliku ja ka soouurimuslikke artikleid kirjutanud Diane Reay ettekandes küsitakse: kas on võimalik hariduslik võrdsus ebavõrdsusele rajatud ühiskonnas? Ta keskendus sotsiaalselt lõhestunud inglise ühiskonnale ja juba ette oma haridusteel läbi kukkuma mõistetud noortele. Vägagi ilmekalt määrab lapse haridustee ära tema päritolu. Töölisklassi noorte hoiakuid hariduse ja kooli suhtes on uuritud ennegi, nende kogemuseks ei ole edu, ja saadavatel koolikogemustel võib olla eluteele hävitav mõju. Sissetulekute ebavõrdsus nii sugude kui ka ühiskonnakihtide lõikes suureneb hoogsalt ja vaesusriskis on eelkõige noored. 21% Suurbritannia rahvastikust elab vaesuses, vaid 12 senti igast palgaks makstavast naelast saab oma eluolu tarbeks pool töötajaskonnast, kelle sissetulekud jäävad alla keskmist. Töölis­klassi noorte ligipääsu haridusele ei raskenda üksnes koolide erinevus, vaid ka alandused ning puuduv kuuluvustunne. Õpetajatel ei jätku töölisklassi lastele tähelepanu, jõukohaseid ülesandeid ega vaimset tuge. Õpetajad on asetatud konkurentsi ja edetabelite hoorattasse ja mõned neist loevadki oma peamiseks ülesandeks laste treenimist testideks. Valitsev süsteem ja sealsed hoiakud panevad juba eos suure osa lastest teadlikult ning tahtlikult vihkama õppimist, väidab teadlane. Ja – kes siis ikkagi on need, kes valivad Donald Trumpi?

Professor Thrupp küsib: mida saab õpetaja teha sotsiaalse ebavõrdsuse oludes? Kas seda ignoreerida, vastanduda, omaks võtta? Globaalsed suundumused hariduses on kõikjal ümbritsetud kohalikust eripärast, ajaloost, väärtustest (Uus-Meremaa näide: maoori kogukonnad). Nii ei ole maad tihti võrreldavad. Õpilaste ebaõnnestumisi ei saa panna vaid õpetaja süüks, sest kodude hoiakuid mõjustavad sotsiaalmajanduslikud asjaolud. Autor kasutas mõistet: süüdistamise poliitikad (politics of blame), sest koole ja õpetajaid hinnates jäetakse välja laste päritolukontekst. Orienteerumine vaid testidega mõõtmisele võimendab lõhesid, tekitades alaväärsust ning jättes suured inimhulgad funktsionaalse kirjaoskuseta. Õpetajate madalad ootused ja halvustavad hoiakud teisenevad õpilaste halbadeks õpitulemusteks. Ent siiski, uurimisprojektidest selgub, et õpetaja ootused ja nõrgemaid arvestavad meetodid ning hooliv õpikeskkond on võti, et pakkuda paljudele edukuse kogemus. Uus-Meremaal on tekkinud mh perekondade kiirabi kriisis peredele ning ka viisid, kuidas ühiskond saab aidata hüvedest ilma jäänud lapsi koolis.

Mõlemad peaettekandjad kiitsid Soome haridussüsteemi, mis on loodud õpetaja autonoomia ja usalduse kultuurile ning võrdsuse ideele.

Elame võistlusühiskonnas – elame tootemaailmas

Soome uurijad hoiavad pilku peal nii maailma megatrendidel kui ka kasvatuse ja hariduse filosoofilistel küsimustel minevikust tänaseni. Nende kõnelustes ja kirjutistes püsib jätkuvalt elus Bildung’i-idee, kus haridus on eelkõige inimese enesetäiustumine ja areng üllamate omaduste ning eluvormide suunas. Heaolu näivuse ja ajastu moraalse imperatiivi tegi tajutavaks Olli-Jukka Jokisaari ja Jani Pulkki ettekanne „Võistluse meelsuses – loovutamise eetikat visandamas”.

Millisest eetosest saame rääkida, kui elame võistlusühiskonnas? Kus ülikoolidest räägitakse kui efektiivsetest tootmis- ja tarbimisasutustest, mis peaksid produtseerima turule mõeldud müüdavaid tooteid. Võistlusühiskonna kasvatusest võib rääkida kui võistlussotsialisatsioonist toodete maailmas. Tootemaailm ei hinda ainulaadsust, vaid standardit. Inimene hakkab sellises tegelikkuses nägema ka iseend tootena – vananeva ja utiliseeritava tootena – ja tema sotsiaalne ning psühholoogiline elu on muutumas kellelegi vahendiks.

Tootemaailm on eneseõigustuseks kutsunud ellu mustvalged maailmavaatelised valikud, kus õige on vaid üks variant. Selle vältimatust õigustatakse tootemaailma utoopiaga – tulevikus terendavad ülitäiuslikud arvutiprogrammid, isesõitvad autod ja tehisintellekt. Kuna tulevik on determineeritud, oleme kohustatud seda tootma. Seda võiks nimetada ka: deemoni avanev süli. Ainuvõimalik tulevikudeemon tõmmatakse olevikku ja sellega õigustatakse tänaseid tegusid. Deemon demoniseerib oleviku, luues kõikehõlmava võistlusühiskonna, võitjate ja kaotajate ühiskonna. Võistlusühiskonna mõtteviis on totaliseeriv mõtlemine, sest ta välistab alternatiivid.

Kasvatusteadlaste suur missioon on olla võistlussotsialisatsiooni kriitikud ja paljastajad. Vastukaaluks võiksime näiteks pakkuda loovutamise eetika. Loovutamine – see on enese vabastamine kütketest, võistlemisest loobumine ja taandumine. See on mitteidentiteetide tajumine ainulaadsuse eeldusena. Loovutamine muudab alati midagi, näitab võistlusühiskonna naeruväärsust, laiendab kujutlusvõimet, mis aitab selle sõltuvusseose kõrval luua uue tegelikkuse. Näiteks väljudes indiviidi egoismist jõuda suhestuva minasuseni, kes leiab enese lugematute suhete väljalt, kus saaksime midagi muuta. Sest elame alati suhtes millessegi, mitte eraldi olevana. Loovutamise eetika omaks võtmine seondub juba teiselaadsete väärtuste ning loomujoontega, nagu suuremeelsus, abivalmidus, eneseväärikus, loovus, sõltumatus.

Kuidas ärgata tehnoloogilisest unest?

Soome kasvatusfilosoofi Veli-Matti Värri ettekande „Kasvatus ja praksis antropotseeni ajastul” peamised märksõnad olid kultuuri tähendushorisont, tehnoloogiline imperatiiv, fossiilkapitalism, ideoloogiline uni ja sotsialisatsiooni eesmärgiloogika. Oleme teadmisjärgses ühiskonnas, kus kasvatusteaduslik rikkalik ja tark teadmine ei pääse mõjustama tegelikkust. Inimühiskonnad toimivad afektiivsuse pinnalt, soovid transformeeritakse sotsialisatsiooni kaudu kultuurilisteks ideedeks, nii on ka moraalsus teatud tüüpi kellelegi meelepärane toodang. Teadus põhineb mitte enam tõeloogikal, vaid näidikutel, hariduse ja teaduse toimimisloogika ning rütm on võetud ettevõtlusmaailmast, poliitiline populism on üles ehitatud vastandumistele. Indiviidi ülistatud vabadus on samas vabastanud indiviidi igasugusest vastutusest. Käibivad sotsialisatsioonimustrid normaliseerivad valitseva peavooludiskursuse enesestmõistetavaks, tulemuseks tehnoloogia mütologiseerimine paradiisi maaletoojana (kusjuures on tekkinud kõrvaldiskursus elamiskõlbmatuks muudetud planeedilt teisele planeedile pagemisest) ja looduse mõõdutundetu hävitamine.

Kasvatusteaduse ja kasvatusfilosoofia professori Pauli Siljanderi ettekandes „Poliitika ja pedagoogika sümbioos lähiajaloo koolireformides” vaadeldi viimase poolsajandi Soome koolireforme ja ideede metamorfoose. Snellmani ja tema järgijate mõtted haridusest kui rahvuse identiteedi loojast ja heaolu kandjast juhtisid 1960. aastail alanud koolireforme. Juba siis leiti, et soomlasi on maailmas sedavõrd vähe, et hariduse mõttes parimat väärib neist igaüks. Loobuti geneetilisest determinismist ja tähelepanu kandus õpetajale ning õpetamise viisidele. Praegu võib rääkida uusliberalismi ja konstruktivismi liidust. Märksõnad kõlavad hästi: vabadus, võimaluste võrdsus, indiviidi õigused, iseregulatsioon, infoühiskond globaalseks teenäitajaks. Pedagoogika sai uue keele, kust kadusid õpetamine ja haridus ning kuhu tulid õppimine, konkurentsivõime ja taas geneetiline determinism ehk ebavõrdsuse põhjendus. Tekkis kolm linnalegendi: sünnib uus digipõlvkond, digivahenditega õppimine on midagi enneolematut, digiõppimine on ennast juhtiv. Digijoovastuse ajastul saab aga endiselt Habermasi vaimus rääkida elumaailmade koloniseerimisest, muutunud on vahendid. Kooli pedagoogiline mandaat on tekitatud väljaspool kooli. Siiski on ka 2014. a põhikooli õppekava alustes kirjas järgmine: põhikool toetab õpilase kasvu inimlikkuse poole, mida iseloomustab pürgimus tõe, hüvelisuse ja ilu nagu ka õigluse ja rahu suunas.

Praegune hariduspoliitika on samas segu ideoloogiatest, vastuolulistest õpiteooriatest ja hämarduvatest mõistetest. Tulemuseks on, et õpetajad ei tea enam, mida klassis teha, kas õpetada või askeldada. Lapsed sooviksid õpirahu, ent struktureerimata õpikeskkond ei toeta seda enam. Siiski – märgid näitavad, et uusliberalismi joove on samuti läbi saamas.

Soomlastel läheb kõigest hoolimata hästi, see sai ilmekalt nähtavaks, kuulates ettekandeid sooprobleemide lahendamisest ja püüust säilitada igavikulisi teemasid õpetajahariduses – ning seistes pikkade erialaste oma maa keeles raamatulettide taga. Uusliberalismi märkide kriitika kõlas küll vastu kõigist minu kuuldud ettekannetest.

Eesti kasvatusteadlaste aastaringil puudub kulminatsioon. Kunagised kõigile uurijaile esinemiseks avatud Eesti akadeemilise pedagoogika seltsi konverentsid on saanud ajalooks nagu ka ajakiri Haridus. Praegused konverentsid on kitsa temaatika ning ettenähtud esinejatega. Mida vastavas teaduses tehakse, saab teada vaid rahvusvaheliste tekstimassiivide väljadel surfav visa otsija. Nii ei ole ka diskussioone, ja järelikult pole probleeme, tulevik on mõistagi helge ning PISA-värvides – vastavuses ametlikule agendale. Teaduse osaks on aga näha suurt pilti ja varjatud põhjusi, seda enam, kui silmapiiril on süvenevad globaalsed kriisid.