Rahvusvahelise PISA haridus­uuringu tulemused tekitasid Eesti ümber taas hetkelise aupaiste sära. Kuid nagu Mati Heidmets õigesti osutas, ei ole ühiskond tervikuna, eriti aga tema müügi- ja disainimeeskonnad seni olnud eriti osavad seda faktidele ja mõõtmisele toetuvat hiilgust rahva sisemise hingerahu ega välise tuntuse hüvanguks ära kasutama.

Kui on fakt, et otse religioossel suhtumisel õppimisse on positiivsed tagajärjed ja oleme Euroopa parimad põhikooli lõpuks, siis see on pind, millelt jätkata. Uue valitsusliidu koalitsioonilepingus seisabki punkt, millega lubatakse tagada vähemalt keskhariduse või kutsekvalifikatsiooni omandamine kõigile noortele.

Kas see pole liiga tagasihoidlik eesmärk? Kui on plaan taastada kohustuslik keskharidus (ja miks mitte ka enamat), siis tuleks see ka „väga selgelt välja öelda”, nagu peaminister Ratas alatasa väljendub.

Isikustatud maailm

Mistahes korralik religioon ei saa läbi ilma pühakute ja märtriteta, sest ka tehnoloogilise inimese elukorralduse alus on ju füüsikaline. Looduse rütmid ja selle külge ankurdatud ajaarvestus on muistsest ajast olnud isikustatud, sest nii on lihtsam meeles pidada, mida peab tegema, ja lisaks eeskujude innustavale rollile annab toetumine kalendrikirjele elule tähendust juurde.

Ühelt Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse etiketilt võib lugeda: „Keskaja kirikukalendris, mis ühendas endas looduslikku ja kiriklikku ajaarvamist, määratleti päevi kirikuaasta pühade ja pühakupäevade järgi. /—/ Sellist arvestust kasutati ka igapäevaelus.

Tallinna Lauagildi arveraamatu järgi jagati 1514. aastal nn majavaestele pühapäeval pärast lihavõtteid värsket liha ja leiba, teisel pühapäeval pärast lihavõtteid lambaliha ja leiba, jüripäeval pekki ja leiba, markusepäeval turska ja leiba jne. Sama tava juurdus suulises pruugis. Rahvasuu samastas pühakupäevi pühakutega.”

Poliitika ja haridus

Demokraatia ja vabaduse tingimustes on püsipühakuks muidugi raske saada. Kehva aseainena pakutakse meile korra aastas segasel meetodil valitavaid ajutisi pühakuid, kes pannakse pingeritta ja kes siis tänu oma punktisaagile pälvivad hetkelist avalikku tähelepanu.

Nad saavad midagi öelda, kuid kuna nad kalendri alaliseks osaks ei muutu, siis kaob nende jutt juba homseks tuulde või mattub muu müra alla.

Üks ajaleht on nädal otsa esitanud nn mõjukuse pingeridu, mis on küll põhiliselt osa oma toote turustamisest ja ühtlasi maksab lõivu halvale maitsele, toites spordile ja meelelahutustööstusele omast edetabelikultust. Kuid midagi annab sealt ka hariduse ja PISA uuringu kontekstis välja lugeda. On sümptomaatiline, et edetabelite kahes jaotuses – poliitikud ning haridus- ja teadustegelased – puudub vähimgi kattuvus.

Poliitika tipus domineerivad generalistid ja ükski haridusvaldkonnale spetsialiseerunud (kui selliseid üldse ongi) poliitik üldpildis kõrgele ei tõuse. See omakorda sunnib kahtlustama, et üldrahvalikuks peetav haridususk on siiski mingi kahtlane sektivärk, kui selle preestrid kõrgliigasse ei pääse. Kui pole preestreid, pole kedagi ka imetegude alusel kalendrisse kinnistada ja sedakaudu valdkonda inimeste aastaringis regulaarselt tähtsustada.

Ka vastupidine on selge: haridus- ja teadustegelaste seas pole ühtki hariduselu poliitilist tippjuhti, kui hea ajastuse tõttu pildile jäänud Maris Lauri üheööseiklus Tartus asuvas ministeeriumis kõrvale jätta.

Tõsi, mõnda haridusasutust võib juhtida varem ka poliitikas seigelnud inimene, näiteks Jaak Aaviksoo, kuid võrreldes koolijuhtide nn sundparteistamise hiilgeaegadega seisavad haridustipud praegu valdavalt poliitilistest erakondadest kaugel ega suuda neid ka oluliselt mõjutada.

Rohkem pühasid

Kõrgeimal seadusandlikul tasandil tegeleb haridusküsimustega riigikogu kultuurikomisjon. Vähe sellest, et põhiliselt haridus- ja teadusvaldkonna seaduseelnõusid menetleval komisjonil on eksitav nimi. Sellesse komisjoni pole iialgi tahtnud kuuluda ka parteilised suurkujud, kellel tundub hoopis prestiižikam tegeleda rahanduse, välis- ja kaitseküsimustega.

Ükski praegune riigikogu kultuurikomisjoni liige pole pääsenud ajalehe mõjukate edetabelisse ei poliitika- ega ka haridustegelasena. Võimalik, et sel on ka mingi seksistlik taust: kultuurikomisjoni üheksa liikme hulgas on seitse naist, haridustegelaste edetabeli 20 parema hulka mahub naisi aga ainult viis.

Kuidas saaks paremini? Esiteks peaks leidma vastuse küsimusele, miks olukorras, kus haridus on rahvususu staatuses, ei ole selle esindamine kõrgpoliitilisel mänguväljal populaarne? Eks õpetamine on mõistagi keerulisem kui pommide või raha kokkulugemine, aga samas on hariduseluga seotud inimeste hulk ühiskonnas väga suur. Potentsiaalsed hääletajad peaksid olemas olema.

Teiseks, et globaalses infotulvas põhiline ei ununeks, vajab hariduskalender praegusest hoopis rohkem pühasid päevi ja nendega seotud pühakuid. Nii elusaid kui ka surnuid, alalisi, mitte ajutisi. Tartus näiteks ei teeks paha alustada eestikeelse ülikooli esimeste rektorite, Henrik Koppeli ja Johan Kõpu monumentidest ja päevadest.