23. novembril ametisse astunud haridus- ja teadusminister Mailis Reps tutvustab peaminister Jüri Ratase valitsuse haridusprogrammi olulisemaid punkte ja põhimõtteid, vastates sealhulgas teda isiklikult puudutavatele küsimustele. Kõrvale ei jää hinnang PISA testile.

 

Miks meil PISA test hästi läks?

Mailis Reps: Arvan, et oma osa on siin traditsioonidel. Meie kultuuriruumis on põlvest põlve haridust väärtustatud. Hariduses kompromissi ei tehta. See on meie heade tulemuste üks aluseid. Meil ka teine oluline traditsioon: kui lapse perekond on kas sotsiaalmajanduslikes raskustes või lausa kriisiolukorras, siis võtab haridussüsteem osa vastutusest enda peale. On tasuta koolibuss ja koolilõuna; kui vaja, ka tasuta huvitegevus. Kool kompenseerib meil kodu puudujääke. Seda tuuakse ka OECD hinnangutes positiivsena esile: mahajääjaid on meil võrreldes OECD keskmisega väga vähe. Kui ajas rohkem tagasi minna, siis Eesti külakogukond hoolitses samuti vaeste perede laste eest. See on meie pikaajaline traditsioon.

Mis otseselt õppimisse puutub, siis siin on meie traditsioon tugevad baasteadmised. Sellele vundamendile saab kõike peale laduda. Kui vaatame maailma tipus olevaid haridussüsteeme, siis nende ja meie arusaam on üsna sarnane: alla tuleb laduda tugev baas, selged faktiteadmised. Sinna peale tulevad IT-teadmised, funktsionaalne lugemine, iseseisev andmete otsimine, eluliste probleemide lahendamine jne. PISA tulemuste põhjal võime öelda, et lähenemine on olnud õige.

Koalitsiooni koostööleppes on haridus jõuliselt sees. Kelle eestvedamisel?

Pean ütlema koostööleppe koostajate auks, et neile kõigile on haridus oluline. Ilusaid suuri pealkirju on hariduse peatükis ennegi pandud, aga kui rahastamise otsuseid taha ei ole tulnud, on jäänud kõik ainult ministri probleemiks. Seekord ei ole haridus meil ilukõneline prioriteet, sest tagatud on ka rahastamine. Uhke tunne on haridusministriks tulla, kui koalitsioonis on nii tugev seljatagune.

Eesti keel kui valitsuse prioriteet.

Eesti keele asjus on koalitsioonil selgelt ühine arusaam. Leidsime, et pole põhjust käia vene õppekeelega koole inspekteerimas ja karistamas. Selle asemel tuleb vaadata, kus on vene kooli kitsaskohad. Ühe neist tõime välja ka. Kohalikel omavalitsustel on kohustus õpetada teistest rahvustest lastele alates kolmandast eluaastast eesti keelt. See on iga omavalitsuse, lasteaia ja lasteaiaõpetaja kohus. Meil on fantastilisi õpetajaid, kes suudavad lastele eesti keele ikkagi väga kiiresti selgeks teha. Nüüd ongi vaja selliste õpetajate teadmised, oskused, õppematerjalid kokku koguda ning kõigile õpetajatele välja pakkuda. Lasteaiad valivad sealt selle, mis neile sobib, olgu see siis keelekümblus, foneetikast lähtuv õppeviis vm. Kes kuidas. Korjame meetodid kokku ja anname õpetajatele võimaluse nende hulgast endale sobiv valida. Raha on selleks ette nähtud.

Aga eesti keel vene põhikoolis?

Mõned vene kodukeelega lapsevanemad tahavad panna oma lapse tavalisse eesti kooli, mõned kakskeelsesse või kümbluskooli. Nendeks variantideks tuleb lapsi lasteaiast alates ette valmistada ja selleks ongi vaja metoodilisi materjale, kusjuures igale vanuserühmale eraldi: 3-aastastele oma materjalid, 4–5-aastastele ja 6–7 aastastele omad, alg- ja põhikoolile omad. Niimoodi, lasteaias alustades ning põhikoolis jätkates avaneb vene põhikooli lõpetajatele täiesti uus võimalus – nad saavad põhikooli lõpuks eesti keele selgeks ja võivad soovi korral eesti õppekeelega gümnaasiumisse astuda. Sellest variandist on juba 25 aastat räägitud, paraku pole keeleõpe olnud seni meie haridussüsteemi kõige tugevam pool ja nüüd on aeg sellega tõsiselt tegelda.

Kas 60 : 40 jääb?

Koalitsioonilepet kirjutades leppisime kokku, et me ei taha sel teemal vaielda ja vene gümnaasiumid õpetavad edasi 60 protsenti õppeainetest eesti keeles. Aga tahtsime välja valida mõned tugevamad ja kaasa mõtlevad koolid, kes on valmis proovima, milliseks kujuneb eesti ja vene keeles õppimise suhe siis, kui kool saab selle üle vabalt otsustada. Tahtsime tulla koolidele selles korraks vastu, et näha, kuidas nad valivad, mis õppeaineid eesti keeles õpetavad, missugust metoodilist materjali vajavad jne. Ministeerium toetab neid katsetavaid gümnaasiume õppevahendite väljatöötamisel rahaga, sest sellistest materjalidest on kasu kõigile. Selle mõttega tulid kaasa kõik koalitsioonipartnerid. Seni pole vene lapsevanemad ja koolid saanud otseselt eesti keele õppimisse puutuvaid küsimusi ise otsustada, nad on olnud poliitilise surve all.

Kuidas olete ise uusi keeli õppinud?

Keeleoskus areneb väga hästi õpitavas keeles õppides. Näiteks oma inglise keele oskust olen arendanud just inglise keeles õppides, sealhulgas kraadi kaitstes, lisaks ingliskeelseid raamatuid ja tekste lugedes. Suhtlemine on keeleõppe puhul väga oluline, kuid keele väljendusrikkus areneb lugedes.

Kahjuks pole minu vene keel kõige parem. Annan selles keeles küll intervjuusid ja suhtlen, kuid koolis õpitud vene keele tasemel. Tunnen, et peaksin ka vene keeles rohkem lugema, et oma kõnekeelt täiendada. See on mul eraldi väljakutse.

Keeleõppes kasutatakse teises keeles õppimist üha laiemalt. Näiteks Euroopa koolis õpib laps oma õppeaineid koguni kolmes keeles. Väga hea, kui inimene suudab õppida ka võõrkeeles.

Mille kohta olete inglise keeles kõige rohkem lugenud?

Pedagoogilises plaanis on mind kõige rohkem huvitanud erivajaduste teema, mis tuleks senisest palju põhjalikumalt lahti kirjutada, ja mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvaheliselt. Kust noore inimese erivajadus tuleb? Miks meil Eestis on erivajadusega inimesi nii palju? Kindlasti tuleks meie õpetajatele tutvustada tähelepanematuse ja hüper­aktiivsuse (ADHD) teemal tehtud aju-uuringuid. Pea iga kuu avastatakse selles valdkonnas midagi uut, mida saab koolitöös arvesse võtta. ADHD ongi teema, millega olen viimastel aastatel kõige enam tegelnud. Mu enda esimene laps pidi algul samuti väikeklassis käima, sest talle oli tuge vaja. Nägin, kui palju kasu on õigeaegsest sekkumisest, sest praegu käib ta tavalises suures klassis ja saab väga hästi hakkama. Ka sellepärast olen ma varase sekkumise ja laste süsteemse toetamise usku.

Teistes riikides, näiteks Hollandis õppisite samuti inglise keeles?

Olen õppinud mitmes riigis, sh Hollandis, kust olen ka ühe kraadi saanud. Hollandi kõrgkoolis õpivad välismaalased muidugi inglise keeles, kuid seal oli väga põnev see, et kogu õpe oli probleemi- ja rühmapõhine. Õppeaineid ei olnud, selle asemel anti probleeme lahendada. Käisime siis oma rühma ja juhendajaga mööda loenguid, osalesime seminarides, lugesime oma probleemiga haakuvaid raamatuid, et selle kõige põhjal oma lahendus kokku panna. Alguses oli see mulle kohutavalt võõras. Nagu käid koolis ja ei käi ka. Aga aasta lõpus hakkas väga meeldima. Selgus näiteks, et probleemõppe puhul tekib sul väga suur suhtlusvõrgustik. See oli mulle midagi täiesti uut.

Milliseid uusi õppeviise võiks Eestis rakendada?

Võib-olla peaks küsima, milliseid vanu õppeviise uuesti meelde tuletada, sest uus on enamasti unustatud vana. Teiseks on meil paljud uuendused juba kasutusel. Soomlased kuulutavad, et nemad ei ripu nüüd enam õppeainete küljes, aga minu üks laps käib juba teist aastat sellises koolis. Õpetaja ise otsustab seal, mida, millal ja mis seostes õpetab. Ühel perioodil võtab ta rohkem ühtesid, teisel perioodil teisi aineid. Ainuke probleem on, et lapsed ei tea, mis aine tunnid neil alanud päeval on. Tunniplaanis võib olla kaks matemaatikat ja üks eesti keel, aga kui õpetaja näeb, et klass ei suuda matemaatika uut osa kahe tunniga omandada, jätab eesti keele ära ja teeb kolmanda matemaatikatunni veel, kuni kõigil on selge. Ja siis tuleb pikem vahetund.

Uute lahendustega on üks probleem ka. Enamasti annavad nad õpetajale rohkem vabadust, kuid toovad ühtlasi kaasa suurema vastutuse, mida aga mõnedki õpetajad veel ei taha. Sellest on kahju, kuid olen ikkagi uute meetodite kohustuslikus korras kehtestamise vastu. Las algul ühed koolid proovivad ja teised vaatavad, siis teised proovivad ka, teevad koolituse läbi jne. Nii saavutame rohkem.

Kuidas tuli meile viies koolivaheaeg? Algul oli see ainult mõnes koolis ja ülejäänud koolid olid resoluutselt vastu. Seejärel võttis juba suurem hulk koole täiendava koolivaheaja kasutusele, kuid vastuseis püsis. Praeguseks on palju koole selle rakendanud. Nii on enamiku uuendustega – kui neid ei sunnita peale, siis võetakse nad omaks. Näiteks muuseumiõpe võeti hästi vastu, sest see oli vabatahtlik. Usun, et kohustuslikuna oleks ta kutsunud esile tohutu protesti: „Mis te ometi mõtlete! Jätan ajalootunni ära, sest pean minema muuseumi!”

Kas omavalitsuste roll hariduses suureneb?

Tahame anda omavalitsustele sel määral raha, et nad saaksid oma otsuseid ise teha. See on meie koalitsiooni kõige suurem väljakutse. Anname näiteks tugistruktuuride jaoks rohkem raha kohalikule omavalitsusele, kus teatakse kõige paremini, kuidas seda raha mõistlikult kasutada. Teiseks tahame kokku leppida, mida omavalitsus ja riik saaksid teha üheskoos, et iga laps saaks toetust, ja olgem ausad – toetust vajab ka õpetaja, kellel on klassis probleemiga laps. Juriidiliselt tuleb see kõik vormistada nii, et ei kaoks meie ühtluskool ja ka õpetajate ühtlane palgatase. Need kaks asja on ongi ju meile PISA puhul edu toonud.

Jätkusuutlik erakool on üks punkt koostööleppes.

Me loome erakooli rahastamise jätkusuutliku mudeli. Esialgu rahastame erakooli võrdselt teiste kohaliku omavalitsuse koolidega ja edaspidi ilmselt muudame seadust. Igal juhul tunnustame eraalgatust ja lapsevanemate entusiastlikku panust haridusse, eriti alternatiivsete õpikäsituste puhul. Meie ettekujutuse järgi on erakool koolivõrgu loomulik osa. Samas peame jälgima, et ei tekiks eelisrahastatud koole. Praegu ei tohi munitsipaalkool õppemaksu võtta, kuid erakool tohib. Kas tuleks õppemaksule mingi piirang panna? Näiteks lubada maksu koguda ainult koolimaja ostmiseks tehtud laenu tasumiseks. Skandinaavia mudel on selline, et kui kohalik omavalitsus annab erakoolile koolihoone ja katab selle ülalpidamiskulud, siis ei tohi õppemaksu võtta. Võib-olla sobib sama mudel ka meile. Või lubada maksu võtta väga piiritletud ulatuses, nagu näiteks lasteaiatasu, mis on kindlate põhimõtete järgi välja arvestatud. Siin on vaja juriidilist analüüsi. Me ei tohi erakoole eelisrahastada, kuid ei tohi neid ka alavääristada.

Selge see, et Eesti haridussüsteem on sekulaarne. Samas on meil lapsevanemaid, kes leiavad, et religioon on nende perekonna traditsioonidega kooskõlas. Munitsipaalkool ei saa neile vastu tulla, kuid erakool saab. See on hea lahendus, mida kasutatakse ka Põhjamaades. Samas loetakse ka seal religioossetel, ajaloolistel või pedagoogilistel põhjustel asutatud erakoolid ikkagi riigi koolivõrgu lahutamatuks osaks.

Õpetajate järelkasv on napp.

Natuke lohutab see, et viimastel aastatel on gümnaasiumisse ja ülikooli jõudnud noorte hulgas huvi õpetajaameti vastu veidi kasvanud, kuid seis on tõesti väga kriitiline. Siin on muuhulgas õpetaja palk väga oluline. Pankuritega ei suuda me konkureerida, aga see piir, et õpetaja suudab oma peret elementaarsel tasemel üleval pidada, on saavutatav. Võib-olla tuleks pakkuda noorele õpetajale ka odavat üürikorterit, kus ta saaks oma iseseisvat elu alustada ja sealt edasi minna.

Teine probleem on, et meie õpetaja võiks endast ise ka natuke paremini arvata. Kui võtame eelmised PISA ­uuringud, siis geograafias supertulemuse teinud õpetajad arvasid, et nende positsioon ühiskonnas on väga madalal. Kas asi on selles, et uuendusi rakendavad õpetajad tunnevadki ennast ebakindlalt? Või teeb meelehärmi, et ühiskonnas mingi probleemi tekkides kiputakse tavaliselt süüdistama kooli?

Palju oleneb ka sellest, kuidas kodus koolist ja õpetajast räägitakse. Kui usutakse, et meie õpetajad on parimad ja teevad väga head tööd, siis see ongi ühiskondlik positsioon. Kui aga kodu annab õpetaja kohta pidevalt negatiivset hinnangut, siis peegeldab laps seda ka koolis.

Peame nüüd mõtlema, kuidas üheskoos õpetaja eneseusku suurendada. See on loomulikult ka ministeeriumi töö. Kui vaja, tuleb seadusi muuta.

Eks õpetajaga ole niisamuti nagu arstidega – amet kandub põlvest põlve edasi. Paraku on olnud nüüd pikalt aeg, kus õpetaja on oma lastele öelnud, et ärgu need nii rasket tööd endale valigu. Kui suudame veenda esialgu õpetajate endi perekondigi, et õpetajaks ikkagi tasub õppida, siis on pool probleemi juba lahenenud.

Ma ei arva, et kõik peaksid õpetajaks õppima selliste programmide abil nagu „Noored kooli”, kuid need programmid loovad õpetaja positiivset kuvandit. Kui jurist või pankur otsustab hoopis õpetajaks õppida, mõjutab see ka ühiskonna suhtumist.

Erakoolide puhul näeme, kuidas lapsevanemad panustavad aktiivselt kooli tegevusse. Seegi kujundab suhtumist õpetajasse. Kui lapse isa on ärijuht ja annab ettevõtlusõpet, loob see samuti koolis õhkkonda, et õpetada on uhke.

Mis on teie hobid?

Mul on Märjamaa metsade keskel krunt, kus kasvatan astelpaju, vaarikaid, musti vaarikaid, punaseid, musti ja valgeid sõstraid, põldmarju, pohli, mustikaid, maasikaid, ananassimaasikaid. Roose oli mul varem üle paarisaja, aga eelmisel talvel võttis külm kahjuks kaks kolmandikku ära. Ananassimaasika võttis ka ära, mis tähendab, et ees on jälle suurem istutamistöö. See on minu oaas, kus sõbradki eriti ei käi. See on mu hobi ja lausa kirg. Kui sinna lähen, siis võin seal tundide kaupa vaarikaid puhastada, maasikatega rääkida jne.

Rohimistöö teevad lapsed ära?

Neid pole ma sellesse pühendanud, sest mulle endale lapsena rohida ei meeldinud. Aga vanem poeg niidab muru ära ja teine poeg juba ootab, et saaks murutraktori vennalt üle võtta. Tütar aitab mul kasta, sest lilled tahavad ju väga palju kastmist. Lilli on mul palju, kuid päris iluaiandust siiski veel pole. Kuna abikaasa mu aianduskirge ei jaga, aitavad ka raskemaid töid teha lapsed – kui midagi on vaja kaevata näiteks.

Mis kasu lastest veel on olnud?

Arvan, et olen õppinud nendelt meeskonnatööd ja kannatikkust, teatud flegmaatilist rahu. Oskan nüüd paremini asju välja kannatada ja see on aidanud ka poliitikas ellu jääda. Lihtsalt vaatan mõnda asja huumoriga kõrvalt.

Kuidas teie pere jõule veedab?

Tavaliselt tuleb meile jõulude ajal sugulasi külla. On pidulik õhtu. Jõulutaat meid ei külasta, kuid kingitusi jagatakse. Käime ka Nõmme Rahu kirikus. Kui on lund, siis läheme esimesel jõulupühal lastega kelgutama ja viimastel aastatel on olnud lumega hästi.

Teie jõulusoovid õpetajatele?

Minu jõulusoov on, et õpetajal oleks ikka sellist aega ka, kus ta saab natuke tagasi tõmmata, olla iseenda, oma pere ja sõpradega. Aga soovin meie õpetajatele ka tugevat tervist. Eesti kooli maailma tippu viimine pole kerge, mistõttu tuleb oma tervist jälgida ja hoida.

 

 

MAILIS REPSI HARIDUSTEE

• 2001– Uppsala ülikool, doktorantuur, rahvusvaheline ja Euroopa õigus
• 1999–2000 Maastrichti ülikool ja Euroopa halduskorralduse instituut, MA Euroopa avalikes suhetes (cum laude)
• 1998–1999 Kesk-Euroopa ülikool, Budapest, õigusteadus (LL.M.) võrdlev konstitutsiooniline õigus (cum laude)
• 1996–1997 Kalamazoo kolledž, Michigan, USA, ­sotsiaalteadused (cum laude)
• 1993–1998 akadeemia Nord, õigusteadus (cum laude)
• 1991–1993 Filosoofia Kool ­(hilisem Tallinna bakalaureuse erakool)
• 1981–1992 Tallinna 20. keskkool