Ladinakeelne kõnekäänd „Memento mori!” manitseb: ära unusta surma. „Surma meelespidamine paneb meid õigesti elama – ärksalt, inimlikult, täisväärtuslikult. Seda on vaja selleks, et meile määratud ajal lahkuda hingerahuga,” põhjendab Eesti tervishoiumuuseumi näituse „Loomulik surm” kuraator Ülle Kask.

Miks tegite surmateemalise näituse?

Olime seda plaaninud pikka aega. Kuna meie muuseum ja püsinäitus räägivad inimesest, kuulub siia loomuldasa ka surmatemaatika. Püsiekspositsioon lõppeb inimese elukaare ja vananemisega, surmatemaatika pole sinna mahtunud. Loodan, et saame sellest näitusest ka üht-teist püsiekspositsiooni sulatada.

Millist tagasisidet olete saanud?

Näitust tehes kartsime väga tagasiside pärast, sest teema on keeruline. Inimesed on erinevad, nad ei suhtu surma ühtemoodi. Mõnel on mitu lähedast surnud ja ta on seda väga raskelt üle elanud, teised pole matustelgi käinud. Kartsime, et inimesed, kes leinavad või on leina kogenud, küsivad, miks me teeme niisuguse näituse, kui ise leinast ja surmast midagi ei tea. Miks me näitame lagunenud käsi … Tagasiside on olnud aga üllatavalt kiitev. Inimesed, kel on või on olnud lein, ütlevad, et said siit teatud mõttes kindlustunnet, teadmisi, mis aitavad enda jaoks selgitada ja põhjendada, miks inimene suri. Et surm on loomulik. Näituselt saab turvatunde, mida toetab minu meelest kujundus, mis on pigem helge, kui rasket teemat võimendav.

Näituse juurde kuuluvad haridusprogrammid põhikooli- ja gümnaasiumiealistele. Meil on plaanis teha koostöös psühholoogidega õpetajatele koolitus leina teemal. Mida teha, kuidas käituda, millest rääkida siis, kui õpilane on surma saanud või on klassis laps, kellel ema või isa hiljuti surnud? Kuidas sellist last aidata? Kuidas õpetada teisi lapsi temaga käituma?

Kas teie käest pole küsitud, kas lastel pole liiga vara surma peale mõelda?

Seda on küsinud põhiliselt ajakirjanikud. Õpetajad mitte. Selle kohta võiks öelda, et teatud vanuses on surm laste jaoks abstraktne, aga hiljem hakkavad nad aru saama, et surm on lõplik, et see on tõsine ja valus teema. Psühholoogid on öelnud, et surm on teema, mille puhul teadmised tulevad kasuks, eriti laste puhul. Meil kõigil ei ole lapsepõlves lähedase surma kogemust. Eriti neile, kel seda ei ole, tuleks rääkida, mis on surm, kuidas see toimub ja mis saab inimesest edasi. Seda ei tule rääkida traagiliselt, vaid ausalt, aga kaunilt. Näitus on minu meelest sobiv koht, kus lapsele surmast rääkida, olgu õpetaja klassiga või ema-isa lapsega. Siin saab näidata ja selgitada seda, millest raamatud ei räägi ja millest rääkimist kodus välditakse. Kuidas sa ikka surmateema lihtsalt üles võtad.

Mida ütleksite täiskasvanule, kes lapse kaitsmise ettekäändel surmast temaga ei räägi?

Miks inimene üldse surmateema vastu huvi tunneb? Üks põhjus ongi soov ennast kaitsta. Loeme õnnetusjuhtumite ja surma asjaolude kohta artikleid ja kuulame neist jutte. Asi ei ole ainult uudishimus, vaid me tahame nende teadmiste abil nii ennast kui ka oma lähedasi kaitsta; teha nii, et meiega halba ei juhtuks. Et last kaitsta, peab temaga rääkima ohtudest, millele surm võib järgneda. Laps peab olema kursis, et inimese elu on habras ja peame ise ennast nii mõneski olukorras kaitsma.

Ka surmahirm on meile sisse programmeeritud selleks, et olukorras, kus mõistus meid maha jätab, oskaksime end instinktiivselt kaitsta. Toomas Paul ütles ühes artiklis väga ilusasti, et inimene ei saa iga päev surma peale mõelda, aga aeg-ajalt peab sellele mõtlema. Lastele tuleb õpetada ja meelde tuletada, kuidas toimida, et õnnetust ei juhtuks. Natuke ikkagi peab surmast rääkima.

Loe ka:

https://opleht.ee/40459-pidepunkte-leinava-lapse-toetajale/

https://opleht.ee/40468-naatan-haamer-surm-ja-lein-on-uks-teemadest-mis-labivad-kogu-lapse-kasvuaega