Kui paljudes keeltes käibib päeva ja ööpäeva kohta üks ja sama sõna, inglastel näiteks day, siis eesti keeles on sõnu kaks: päikesetõusu ja -loojangu vahelise valge aja tähistamiseks „päev”, keskööst keskööni kestva ajavahemiku jaoks aga „ööpäev”.

Mõtteselguse poolest on kaks sõna, kummalgi oma tähendus, igatahes etem kui üks, millel on mitu tähendust. Väljendi twice a day täpne sisu võib ju abistava kontekstita segaseks jääda – on’s see kaks korda päevas või kaks korda ööpäevas? Ökonoomsuse mõttes on kaks sõna aga ühest halvem. Liiatigi, rääkides ökonoomsusest, on „ööpäev” kas või day’ga võrreldes üksjagu pikk ja kohmakas.

Küllap sellepärast pakkuski keelemees Manivalde Lubi, kellelt pärinevad muuseas sellised igapäevased sõnad nagu „hõivama”, „külmik”, „küülik” ja „olme”, 1930. aastal pika „ööpäeva” asemele lühemat sõna „ööp”. See on liitsõna „ööpäev” häälikulise koomaletõmbamise teel moodustatud tehistüvi.

Oma sünnist alates on „ööp” esinenud hulgas eesti keele sõnaraamatutes – keelekorraldajad on seda pidanud soovitamist väärt sõnaks –, aga tegelikus kasutuses sõna väga ei kohta. Kuigi võiks, sest „ööp” on poole lühem kui „ööpäev”, aga võimaldab sellegipoolest keeles selgelt päeva ja ööpäeva eristada; tööriist on kergem, aga tema tõhusus on säilinud.

Käänata on seda sõna lihtne („ööp, ööba, ööpa”, just nagu käändub sõna „külm”) ja liitsõnu moodustada lausa lust: „ööbarütm”, „ööbateekond”, „ööbapikkune”, „päikeseööp”, „täheööp” jne. Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meriste raamatu „Uudis- ja unarsõnu” (1985) andmetel on ühes 1973. aasta Edasis kasutatud ka sõna „ööbaeinela”.

Muide, Johannes Aavik, eesti viljakaim sõnalooja, pakkus 1949. aastal „ööpäeva” asenduseks veel teistki lühikest sõna. Üks väheseid kohti, kuhu see kirja on saanud, on Paul Saagpaku inglise-eesti sõnaraamat. Seal on ka sõnaartikkel „ööp”, mille juurest suunatakse aga nimelt Aaviku sõna juurde; alles selle järelt leiab ingliskeelse vaste. Mis sõna Aavik ja Saagpakk propageerisid?

„Sõnal sabast” on Priit Põhjala uus veerg, mis keskendub eesti keeles leiduvate põnevate sõnade, peaasjalikult uudis- ja unarsõnade tutvustamisele.