Emad-isad on rahul õpetamise akadeemilise tasemega koolis ja hindavad laste suhteid õpetajaga usalduslikuks, selgus lastevanemate liidu läbi viidud esimesest ulatuslikust lastevanemate uuringust. Kuid vanemad kurdavad ka laste pideva väsimuse, psühholoogilise üksinduse ja tõrjutuse üle ega soovi, et nende lapse klassis õpiks HEV-laps.

 

Miks võttis lastevanemate liit uuringu ette?

Eesti lastevanemate liidu PereAkadeemia programmijuht Ivar Tröner: Uuringu eesmärk oli selgitada välja lapsevanema positsioon haridusmaastikul, seda eelkõige põhjusel, et lapsevanemate uurimise traditsioon haridusuuringute käigus on üsna õhuke. Ka HTM on aastast aastasse korjanud õpetajate ja õpilaste andmeid, aga vanemad on tagaplaanile jäänud, eriti venekeelsed.

Tegime pilootuuringu. Kasutasime vanema subjektiivse hinnangu uurimisel poolstruktureeritud küsimustikku ning Danielsoni ja Phelpsi välja töötatud eneseanalüüsi küsimustikku ning vanemliku seotuse eestindatud versiooni. Korjasime andmeid, milline on keskmine ema-isa, meid huvitas ka sotsiaalne tõrjutus ja selle mõju, õpioskused kodus, millisena vanemad näevad koolikeskkonda jne. Uuringus osales üle 2000 vanema.

Mis teid enim üllatas?

Suurim üllatus on, et vanemate hinnang koolile on positiivne. Üle 80% on rahul õpetamise akadeemilise taseme ja õpetaja pädevusega. Leiti, et füüsiline koolikeskkond on kümne aastaga paremaks muutunud. Valdavalt oli vanemate hinnang õpetajate tööle tunnustav, aga samal ajal räägitakse, et koolis on subjektiivset heaolutunnet vähe. Tekib küsimus, kust see vahe tekib. Riik peaks analüüsima, mille kaudu need hinnangud tulevad ja kuidas seda mõõdetakse. Või on tegu ainult meediafooniga?

Meie valimis olid ka õpetajad, tegime 300 intervjuud. Õpetajate põhiprobleem oli, et eriala on muutunud tunni- ja tükitööpõhiseks. Kui räägime koolis subjektiivse heaolu tõstmisest, peamegi mõtlema sellele, et õpetajat ei saa toetada ainult rahaga, tuleb luua ka supervisiooni ja toetuse programmid, mida praegu pole. Riigi tasandil tuleb see läbi mõelda.

Teine asi, mis välja tuli, on õpiprotsessi mõtestamine. Eestis mõtestatakse koolis tehtavat väliste mõõdikutega. Kuidas jõuame mõistmiseni, et haridus on eelkõige teekond; mil moel saaksid ka vanemad aru, et õppimine on sisemine protsess?

Küsisime vanematelt, millal nad viimati raamatut lugesid. Üsna palju oli neid, kes pole 20 aasta jooksul lugenud ühtki raamatut ega õppinud mõnda keelt. Väga selgelt tuli välja: hoiakud ja õpioskused on põlvkondlikud.

Millised probleemid uuringust ilmnesid?

Meie suurim probleem on sotsiaalsed tegurid. Lapsed jäävad koolis hätta, kui vanemad lähevad sotsiaal-majanduslikel põhjustel välismaale. Pigem elavad seal pika kohanemisaja üle, kui on Eestis 20 aastat vaesuslõksus. See puudutab ka kõrgharidusega inimesi, kelle sissetulek pole piisav, et tagada lastele vajalik keskkond. Olla Eestis lapsevanem tähendab ülisuurt psüühilist ja sotsiaalset stressi. Eesti ühiskonnas on sotsiaalset stressi väga palju. Meil tehakse palju arengukavasid, töötavad institutsioonid, kes räägivad laste ja vanemate heaolust, aga neid põhimõtteid kuidagi ei realiseerita.

Küsitluse andmeil elab veerand vanematest suhtelises vaesuses ja 10% absoluutses vaesuses. Statistikaameti andmeil on suhtelise vaesuse osakaal vähenenud. Aga meie uurisime vanemate subjektiivseid hinnanguid. Küsimus on pigem selles, mida arvestatakse vaesusmiinimumi sisse. Kui vaatame sotsiaaltoetusi, siis need on ülimadalad. Peretoetused tõusevad kolmandast lapsest. See ei aita peresid, kus on üks-kaks last, aga neid on palju.

Vaesus on kasvanud eelkõige seetõttu, et elukallidus on tõusnud – kasvanud on eluaseme- ja transpordikulud.

Kui vanem langeb vaesusse, kaotab ta ka sotsiaalsetes suhetes, tema suhtlusring jääb väiksemaks. Meie kultuuri- ja suhtlemisruum karistab inimesi, kes on madalamal tasemel. Pole mõtet rääkida lapse heaolust koolis, kui vanemad on kodus pessimistlikud.

Märgite uuringus, et sotsiaalne tõrjutus algab juba esimestest klassidest. Mille põhjal seda järeldasite?

Vaatlesime, kuidas tõrjutust tunnetatakse. Kindlasti on see olulistest suhetest ilma jäämine. Paljud vanemad saavad aru, et nende laps on tõrjutud kas riietuse, erivajaduse või teistest erineva käitumise tõttu. Tõrjuvad enamasti teised lapsed, mitte õpetajad. Kuid vanemad ei osanud leida lahendusi.

Siin on ka Eesti eripära: meie avalikkus on karistava suhtlemisstiiliga. Sotsiaalsele toele põhinevaid suhteid on vähe ja need pole väärtustatud. Puudub südameharidus, erinevalt Soome koolist. Kui seda kodus ei väärtustata, elatakse koolis kõik teiste peal välja. Eesti kultuur võimaldab seda, erinevalt paljudest kultuuridest, kus ei öelda oma hinnanguid kohe välja, kui mõni asi tundub imelik.

Sotsiaaltoetused ei aita sellest olukorrast välja, meil pole ka korralikku psühholoogilist abi. Koolide tugisüsteem on juba aastaid probleem. Uuringust ilmnes, et kui koolis ei märgata, et laps vajab abi, siis vanem ise ei oska midagi teha. Rajaleidja keskust teadis vaid 11 inimest!

91% vanemaid ei taha oma lapse klassi HEV-last. Miks?

Neid pole koolitatud, et nad teaksid: erivajadusega lapsed pole ohtlikud. Vanematel ja lastel pole kokkupuudet, seepärast ka hirm. Liiga vähe on riigi tasandil tööd tehtud, et vanemad teaksid, mis on erivajadused. Erivajadus on inimesele endale loomulik vajadus, mis tuleb rahuldada. Erivajadus on see kellelegi teisele.

Uuringust tuligi välja, et lapsevanem on tunduvalt konservatiivsema hoiakuga kui haridusametnikud. Kooliuuendused jääksid tegemata, kui seda ei teeks HTM või KOV.

See puudutab ka hindamist. 67% leidis, et traditsiooniline hindamine on hea. Paraku ei osatud öelda, mis tagasisidet see annab. Haridusprotsessi mõtestamiseni oma lapse seisukohalt – et vanem ei mõtleks ainult iseenda koolikogemusele – on veel pikk maa.

Vähe vanemaid osaleb kooli tegevustes, hoolekogus. Koolid ei oska passiivseid vanemaid kaasata.

Millisena näevad lapsed oma seotust vanematega?

Meie pered pigem sotsiaalselt kontrollivad oma lapsi, kui toetavad neid. Väga palju on võõrandunud suhet. Suhe on autoritaarne, korraldusi andev, vähe on kasvatust.

Uuringut tehes käisite kolme aasta jooksul enam kui viiesajas kodus. Mida nägite?

Keskkond, milles lapsed elavad, on väga erinev. On väga jõukaid kodusid, aga ka neid, kus vanem avab esimese asjana õlle ja hakkab telekat vaatama. Umbes 5% oli äärmiselt kultuurivaeseid peresid, kus pole ühtki raamatut, on vaid telekas ja diivan ning sellega kodu mõiste lõpeb.

Mõnes kodus polnud lapsel õppimiskohta. Üks neljaliikmeline pere elas ühikatoas, kus olid vaid narid, lapsed õppisid aknalaual.

Kohati torkas silma vanemate kehv tervis. Kui näed ema, kelle hambad on nii katki, nagu oleks ta Gulagi laagrist välja astunud, hakkab häbi riigi pärast. Räägime iibe tõstmisest, aga jätame tervise tagaplaanile.

Millised on meie emad ja isad? Kas nende vahel on erinevusi?

Emad on aktiivsemad, haritumad. Isad osalevad küll emadest rohkem tööturul ja nende sissetulek on kõrgem, aga 7%-l isadest oli mitu peret. Ema seljas on väga suur koormus kodutööde juhendamisel ja lapse inimeseks kujunemisel. Isa on pigem karistaja-käskija. Paljud pered olid võtnud eraõpetaja, sest vanem ei oska ise last juhendada.

Emad on õnnelikumad kui isad ja oskavad argipäevast rohkem rõõmu tunda.

Kas lastevanemate liit edastab uuringu põhjal soovitusi?

Kui leiame endale rahatoe ning lõpliku analüüsi ja raporti valmis saame, teeme ettepanekuid. Haridusteadlased on öelnud, et uuring on esindusliku valimiga ja annab välja doktoritöö mõõdu. Lastevanemate liidu põhiline siht oli siiski teada saada, keda esindame ja mis toimub lapsevanemate seas, et töötada välja koolitusprogrammid.