Sel sügisel alustab Põhja-Tallinnas tööd Avatud Kool, kus eesti ja vene lapsed õpivad koos.

Tegemist on keelekümbluskooliga, kuid erinevalt vene koolide kümblusklassidest ei ole klassis ainult vene emakeelega lapsed, vaid eesti ja vene lapsed läbisegi. Õpivad nad vaheldumisi kord eesti, kord vene keeles. Mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse õppima ka inglise keeles. Seejuures on Avatud Kool reaalkallakuga – nt matemaatikatunde on tavalisest rohkem. Kas seda pole ühe laps kohta liiga palju?

Aga just seda tulebki tänapäeval küsida: kui palju meie lapsed suudavad? Laias maailmas on kahepoolne keelekümblus ammu kasutusel. Näiteks USA lõunaosariikides õpivad inglise ja hispaania kodukeelega lapsed koos ühe osa ajast inglise, teise hispaania keeles. Ja see pole nende joaks liiga palju. Juba kolmandas-neljandas klassis valdavad nad mõlemat keelt vabalt ja neile pole probleem, mis keeles õppida. Kanadas on koole, kus laps õpib kümmeldes inglise, prantsuse ja näiteks heebrea keelt. USA-s ja Kanadas tehtud teadusuuringud näitavad, et kümblus on tänapäeval kõige tõhusam keeleõppimise viis ja lapsed saavad sellega väga hästi hakkama. Lisaks on kahepoolne kümblus suurepärane eri rahvusest õpilaste lõimija.

Ei ole põhjust unustada ka kasu, mida nii eesti, vene kui ka inglise keele vaba valdamine noortele annab. Näiteks Tallinna arstidel on pooled patsientidest venelased, ja arst peab oskama vene keelt ka Helsingis. Kes suundub poliitikasse, peab oskama ka vene valijate hääli võita. Tallinna kauplustes, restoranides ja muudes teenindusasutustes on samuti vene keelt vaja – mõlema keele oskaja saab töökoha kergemini. Ideaalis võiks paljudes Tallinna koolides eesti ja vene keeles kümmelda. Kuid kõrvale ei tasu jätta ka inglise, saksa ja prantsuse keelt, neidki on aeg hakata õppima kümmeldes, sest nii on lihtsam.

MIDA AVATUD KOOL ENDAST TÄPSEMALT KUJUTAB?

Avatud Kool ei ole pelgalt kahesuunaline kümblus, vaid ka projektõpe, kindlate väärtushoiakute kujundamine ja veel palju muud. 14. jaanuaril tutvustas Avatud Kooli initsiatiivgrupp Põhja-Tallinnas Arsenali keskuses kooli põhimõtteid lapsevanematele. Toome järgnevalt ära lapsevanemate tüüpilisemad küsimused, millele vastasid Avatud Kooli eestvedajad Iiris Oosalu, Artur Taevere, Rasmus Rask ning Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart.
Millal jõudsite mõtteni, et keelekümbluse põhimõte on oluline?

I. O.: Suvel 2015 jagunes meie vabatahtlike meeskond mitmeks töögrupiks ja töötasime kolme kuu jooksul läbi kõikvõimalikke haridusuuringuid, et leida kõige tulemusrikkamad õppeviisid. Nägime, et uue keele omandamise kõige efektiivsem moodus on keelekümblus.

A. T.: Kümblus tähendab, et oled pidevalt keelekeskkonnas. See pole keeletund, kus õpitakse grammatikat. Õpitakse selles keeles õppeainet. Kui teemaks on päikesesüsteem, tervislik toitumine vms, siis loetakse ja arutatakse neid teemasid õpitavas keeles. Kui õppisin 7. keskkoolis (inglise kolledžis), siis õppisime alates teisest kooliastmest geograafiat, majandust ja muid õppeaineid inglise keeles. See on väga hea viis keelt õppida.

Miks eesti ja vene, aga mitte eesti ja inglise keel?

R. R.: Kool peab olema läbilõige ühiskonnast ja Põhja-Tallinnas on läbilõige selline: siin on eesti ja vene kodukeelega perekonnad.

I. O.: Inglise keel tuleb hiljem juurde. Algklassides saame tugeva tunde kätte eesti ja vene keeles, pärast hakkab inglise keele osakaal järjest suurenema.

Kui palju erinevad eesti ja vene lapsevanemate ootused teie koolile?

R. R.: Oleme seda uurinud. Mõlemad tahavad, et kool saaks nende lapsest ja tema arenguvajadustest aru. Kui üldiselt on vene lapsevanem sunnitud otsustama, kas ta lapsest saab eestlane või venelane ehk kas ta läheb eesti või vene kooli, siis meie kool pakub talle varianti, kus sellist valikut teha ei tule.

Kas inglise keelt õpitakse eesti või vene keele baasil?

I. O.: Mitte kummagi, samuti kümblusena. Tõlget ei ole. Alustame sellest, et esimeses klassis on üks osa muusika- ja liikumistundidest inglise keeles. Lapsed ei õpi inglise keelt, vaid inglise keele abil muusikat ja liikumist.

R. R.: Teie lapsed on palju võimekamad, kui te arvate. Nad omandavad uut keelt lausa jooksu pealt. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et juba kolmanda klassi lõpuks on kahesuunalise keelekümbluse õpilaste akadeemilised tulemused niisama head või paremadki kui ainult emakeeles õppinud lastel.

Miks alustab kool erakoolina?

M. K.: Sellepärast et erakool on paindlikum. See ei ole eelarve-, vaid paindlikkuse küsimus, nii on kergem riske maandada.

Mis riske võib uue kooli avamine kaasa tuua?

M. K.: Üks riskikoht on lapsevanemad. Kas nad võtavad selle süsteemi omaks? Teoorias on kõik väga ilus, aga kui lapsed tulevad esimesel ja teiselgi nädalal koolist koju ning räägivad vanematele, et nad ei saa koolis mitte millestki aru, kas vanemad suudavad seda välja kannatada? Kui näiteks kolmandik lapsevanematest otsustab oma lapsed teise kooli viia, siis on see koolile probleem. Sellepärast ongi mõistlik seda ideed kõigepealt paar aastat katsetada ja analüüsida. Kui kõik läheb hästi, saame kahepoolse keelekümbluse mudelit rakendada teisteski Tallinna koolides. Usun, et nii lähebki.

A. T.: Oleme oma õpetajaid juba pikalt koolitanud, kuid lapsevanemadki peavad tahtma niisugust kooli teha. Kui tekib probleeme, siis mõtleme koos lapsevanematega, mida peale hakata. Lõpptulemusena oskavad lapsed ju vabalt eesti, vene ja inglise keeles suhelda. Selle nimel tasub kannatada ja pingutada.

Kui suur on õppemaks?

R. R.: 110 eurot kuus ja seda ka suvekuudel, et saaks õpetajatele puhkusetasu maksta. Toiduraha on 110 euro sees, pikapäevarühma tasu ei ole. Õppemaks pole suur, sest Tallinna linn lubab meil kasutada Karjamaa põhikooli üht tiiba ja tänu sellele on kooli kulud madalamad.

Kuid meil on ka stipendiumikohad nendele lastele, kelle vanematel pole võimalik õppemaksu maksta. Umbes kümnele protsendile õpilastest saame seda võimalust pakkuda.

Pikemas perspektiivis tahame jõuda tasuta koolini. Kui kahe aasta jooksul läheb meil kõik hästi, saab meist ilma õppemaksuta Tallinna koolivõrgu kool.

Millised on vastuvõtutingimused?

R. R.: Me ei tee vastuvõtukatseid – ei lastele ega vanematele. Vestleme ja uurime, kas see kool lapsele sobib. Esimesse klassi oleme valmis vastu võtma 60 last ja teise klassi 30. Põhimõtteliselt saaksime ka teise klassi vastu võtta 60 last. Kui juhtub, et mõnda klassi tuleb alla 30 lapse, siis arutame vanematega, kas nad soovivad väiksemat klassi avada – siis tuleb ilmselt natuke õppemaksu tõsta.

Seega ei pea laps oskama kooli tulles lugeda?

R. R.: Ei pea, kuid enamik lapsi enam-vähem oskab, sest lasteaias õpitakse lugemist. Üldiselt on ju 6–7-aastased lapsed kõik kooliks valmis. Kevade jooksul saame viia lapsi ja lapsevanemaid kokku spetsialistidega, kes oskavad kooliküpsust hinnata. Kui selgub, et laps ei ole veel küps, võib ta tulla ju aasta hiljem.

Kas 30 last klassis ei ole liiga palju?

I. O.: Me ei räägi klassidest, vaid lendudest. Kaks esimest klassi on kokku 60 lapsega lend, millega tegeleb kaks õpetajat ja kaks abiõpetajat, lisaks aitab vabatahtlik abiline lastel lugeda, arvutada ja muid asju teha. On ka administraator, kes tegeleb tunniplaaniga, asendamistega, puudujate märkimisega jne. Täiskasvanuid on 60 lapse kohta palju ning enamasti töötatakse väiksemates rühmades.

Kas kõik lapsed ei kogune kõige huvitavamasse rühma?

I. O.: Lapsele on kõige huvitavam rühm see, mis on talle jõukohane, seepärast õpitakse meil jõukohastes rühmades. Kui matemaatikas on näiteks jagamise teema, siis ühes rühmas õpivad need, kes on jagamises veel nõrgad, teises need, kellel tuleb jagamine hästi välja, kuid ainult väiksemate numbritega, kolmandas aga heal tasemel jagajad. Kui esimese rühma omad on jagamise selgeks saanud, liiguvad nad teise ja sealt kolmandasse rühma.

A. T.: Maailmas ja Eestiski on küllalt koole, kus niimoodi tasemerühmades õpitakse. See pole meie eksperiment, teaduslikud uuringud on näidanud, et niimoodi on mõttekas õpetada.

Kuidas tagate, et klassis oleks eesti ja vene lapsi võrdselt?

R. R.: Keelekümbluse meetod toimib ka siis, kui eesti lapsi on näiteks 20% ja vene lapsi 80%. Üks õpetaja räägib ikkagi ainult ühes ja teine õpetaja ainult teises keeles ning lapsed saavad mõlemad keeled selgeks. Aga sel juhul on klassis liiga vähe lapsi, kellega vene lapsed saaksid eesti keeles suhelda. Vähemalt veerand klassist peaks ikka olema neid, kes moodustavad vähemuse.

Kas üks õpetaja selgitab algul eesti keeles ja siis teine täpselt sama asja vene keeles?

I. O.: See oleks tõlkimine, aga tõlkimist meil pole. Lihtsalt pool päeva õpitakse ühes keeles, teine pool teises. Oluline on ka see, et lapsed aitavad üksteist. Kui õpitakse eesti keeles, siis eesti lapsed aitavad vene lastel õpetajast aru saada. Kuid nemadki ei tõlgi, vaid selgitavad vene lastele õpetaja juttu oma sõnadega, käe- või kehaliigutustega, joonistustega jne. Kui õpe toimub vene keeles, siis aitavad vene lapsed eesti lapsi.

Kas ühel päeval õpitakse jagamist vene ja teisel päeval eesti keeles?

I. O.: Keelt vahetame perioodi ehk seitsme nädala tagant. Ühte projekti tehakse seitse nädalat ja selle aja jooksul on nt hommikupoolikutel eesti keel ja õhtupoolikul vene keel. Järgmise perioodi vältel õpitakse hommiku poole vene ja õhtu poole eesti keeles.

Jagamisega on nii, et hommikune baaskursus on seitse nädalat nt vene keeles, õhtupoolsed projektiülesanded, kus on vaja hommikul õpitut praktikas kasutada, aga eesti keeles. Järgmisel perioodil on matemaatika baaskursus hommikuti eesti keeles ja õhtupoolikul projektiülesanded vene keeles.

A. T.: Keelt vahetatakse seitsmenädalaste perioodide kaupa, et lastel oleks aega keelde sisse elada. Lõpuks oskavad nad matemaatiliselt mõtelda nii eesti kui ka vene keeles.

Mitmenda klassini keelekümblusega minnakse?

R. R.: Meie soov on õpetada lapsi põhikooli lõpuni, kuid alustame ainult esimese ja teise klassiga, sest nii on lihtsam luua selgelt oma koolikultuuri.

Kuidas saab eesti laps vene keeles matemaatikat õppida, kui ta vene keelest mitte midagi ei tea?

I. O.: Esimese klassi laps õpib liitmist ja lahutamist algul klotsidega ja siis ta ei peagi numbrite nimetusi mõlemas keeles teadma. Piisab, kui ta saab aru liitmise ja lahutamise loogikast. Ühel seitsmenädalasel perioodil harjutab ta matemaatikat klotsidega eesti, teisel perioodil vene keeles ja ongi numbrid mõlemas keeles selged.

A. T.: Selline kahesuunaline keelekümblus on toimunud Eestis pilootlasteaedades ja tulemused on head. Laias maailmas on seda kasutatud inglise, prantsuse, hispaania, hiina ja teiste keelte omandamiseks. Soomes kasutatakse soome-rootsi keelekümblust.

Kas olete Waldorfi koolidelt midagi üle võtnud?

I. O.: Oleme võtnud eeskuju projektõppest ja IB-õppest, Waldorfi kooli metoodikast mitte.

Kuidas lapsed kümbluskoolis oma emakeelt õpivad?

I. O.: Nii eesti kui ka vene keele tunnid toimuvad kogu aeg. Enamasti on eesti ja vene lapsed seal koos, kuid on ka eraldi tunde. Kui vene laste eesti keele tase on juba hea, loevad nad koos eesti lastega raamatuid ja arutlevad nende üle. Kelle eesti keel ei ole veel nii hea, need tegelevad jõukohaste ülesannetega. Keelt õpitakse samuti tasemerühmades, kui seda on vaja.

Kas lapsed õpivad mõlemas keeles õigesti kirjutama ka?

I. O.: Esimeses klassis harjuvad lapsed eelkõige uue keele ja kooliga ning rõhk on suuresti keelest arusaamisel ning suulisel kasutusel. Ilma vigadeta kirjutamise saavad nad selgeks kolmanda klassi lõpuks.

Kas aineteadmised kümbluse pärast ei kannata?

R. R.: Kui keelekümblusega alustatakse lasteaias ja algklassides, siis ei kannata. Kui alles kuuendas või seitsmendas klassis, siis on täheldatud, et aineteadmised jäävad nõrgemaks, sest teemad on juba keerukamad.

Kas õpetajad on juba olemas?

I. O.: Plaani järgi on veebruari alguseks õpetajad olemas ja kuni septembrini koolitame neid.

R. R.: Seni on meiega liitunud nelikümmend vabatahtlikku, kelle hulgas on väga häid klassiõpetajaid. Seega on meil õpetajad põhimõtteliselt olemas, kuid tahame teha konkursi, sest äkki soovib veel õpetajaid meiega liituda.

Mis haridustasemega on õpetajad ja abiõpetajad?

I. O.: Õpetajad on pedagoogilise kõrgharidusega, abiõpetaja puhul on olulised tema isikuomadused.

Kuidas koolis hinnatakse?

I. O.: Esimesest kolmanda klassini on kirjeldav hindamine, kus õpetaja ja õpilane jälgivad koos, mis on juba selge, mida peab veel harjutama, mida üle kordama. Kuidas sealt edasi, on arutamise teema.

A. T.: Hinnetele keskendumist püüame edasi lükata nii kaua kui võimalik. Hinnetest palju olulisem on lapse soov õppida ja aru saada.

Kas sotsiaalsed oskused kujunevad rühmatöö käigus või pühendute sellele eraldi?

I. O.: Pühendume ka eraldi. Me rakendame programmi „Second Step”, mis toetab laste sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Eestis on seda seni kasutatud lasteaedades, kuid see sobib ka koolidele. Meie õpetajad lähtuvad ka programmist „Responsive Classroom”, mis aitab toetada laste igakülgset arengut.

Kas õppematerjalid koostate ise?

A. T.: Uute õppematerjalide ettevalmistamine nõuab tohutult aega, seepärast kasutame algul olemasolevaid materjale, suhtleme õpetajate ja koolidega, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Probleem on see, et eesti lastele pole häid ja lihtsaid vene keele kümmeldes õppimise materjale. Vene lastele eestikeelseid on. Kuid haridusministeerium on kinnitanud, et uute kümblusmaterjalide väljatöötamine on nende jaoks prioriteet.

Kuidas läheb laps teie koolist üle tavakooli?

I. O.: Meie õppekava vastab Eesti riiklikule õppekavale ja aineteadmiste mõttes ei ole üleminek teise kooli probleem. Aga kuna Eesti koolid ei võta ainet täpselt ühes ja samas järjekorras, siis väikesi probleeme võib tekkida.

Kui suur kaal on kodustel ülesannetel?

R. R.: Minu lubadus on, et esimeses kolmes klassi kodutöid ei anta. Koolipäev võib olla kas või veidi pikem, aga kui laps läheb pärastlõunal koju, ei pea ta õhtul uuesti õppima hakkama. Uuringud on kinnitanud, et esimeses kolmes klassis pole kodutöid vaja. Aga teises ja kolmandas kooliastmes on hea, kui on kodutööd ka. Kuid mitte lisadrillimist, vaid näiteks projektiga seotud ülesandeid.

I. O.: Julgustame vanemaid kodus koos lapsega lugema, õhtujutte kuulama jms. Aga see pole otseselt kodutöö.

Mis saab keskendumisraskustega lastest, kes korda rikuvad?

I. O.: Kui mõne lapsega on vaja eraldi töötada, siis selleks meil ressurssi on. Õpetajad ja abiõpetajad lepivad omavahel kokku, mida teha. Meie koolis on ka eripedagoog-sotsiaalpedagoog, kes aitab klassiruumis õpetajaid. Veebruaris saab meie tugisüsteemi detailne kirjeldus valmis.

A. T.: Kui lapsed õpivad väiksemates jõukohastes rühmades, siis on neil kergem keskenduda. Tähtis on ka see, et matemaatikas ei kirjutataks kohe murde tahvlile, vaid lõigataks algul õunu pooleks ja neljaks jne. Nii on kõik piltlikum ja lastel kergem keskenduda.

R. R.: Energia Avastuskeskuses töötab juba mitu kuud meie huvikool. Seal käivad lapsed keskenduvad päris hästi.

Kust teie kooli õppekava lugeda saab?

I. O.: Praegu on see Innoves ülelugemisel, usun, et veebruaris saame kodulehele üles panna. Üldised põhimõtted on juba praegu kodulehel kirjas.

A. T.: Aluseks on riiklik õppekava, meie oleme seda põiminud oma kooli väärtustega ja mõelnud, kuidas keskenduda suurematele teemadele, milles lugemist, loodusõpetust ja matemaatikat perioodi jooksul lõimida saab.

Kui lapsel pole reaalainete huvi, kas tal on siis mõtet teie kooli tulla?

I. O.: 6–7-aastasel lapsel pole veel väljakujunenud huvisid. Kui ta päriselt reaalainetega kokku puutub, küll siis huvi tekib.

 

---

MIS ON AVATUD KOOL?

• Eesti, vene ja teistest rahvustest lapsed õpivad koos.
• Võõrkeeli ja teisi kultuure õpitakse tundma loomulikult, igapäevase suhtluskeskkonna osana ja aineõppega seostatult.
• Fookuses on sügavad aineteadmised matemaatikas ning teaduslik lähenemine loodus- ja sotsiaalainetele.
• Uudse lähenemisena viiakse ligi pool õppetööd läbi projektõppe meetodil.
• Kesksed arenguootused lastele on sõnastatud viie võtmepädevuse kaudu.
• Õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel on keskmes lapse sotsiaal-emotsionaalne areng, tema vaimne ja füüsiline tervis.
• Õppekava ja õppeviiside valikul lähtutakse tõenduspõhisusest.

Allikas : http://avatudkool.ee/kontseptsioon/

 

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Missuguseid uuendusi Eesti kool hädasti vajab?

 

Heidi Uustalu, Kiviõli 1. keskkooli direktor:

Minu ideaal on demokraatlik kool, kus õpilased ja õpetajad väga ei eristu, kus õppimise küsimusi otsustatakse ja planeeritakse ühiselt ja tulemuste eest vastutatakse samuti ühiselt. Mida õpitakse, missuguseid õppevahendeid muretsetakse, seda otsustavad demok­raatlikus koolis õpilased, õpetajad, lapsevanemad ühiselt. Kuuldavasti on hääletamise puhul igaühel üks hääl, ka igal õpilasel, nagu võrdsete partnerite puhul loomulik. Lapsel lubatakse areneda tema oma tempos, ta saab õppida seda, mis teda huvitab. Kes tahab demokraatlikust koolist lähemalt teada, võib otsida internetist infot märksõnaga Sudbury school. Hästi palju on selliseid koole USA-s, kuid neid on ka Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, Taanis, Jaapanis, Soomes Mikkelis jm. Kokku on neid maailmas üle saja. Eestis edendab selle kooli ideed demok­raatliku hariduse kogukond PUNT, mille eesotsas on Katrin Saage ja Helin Haga. Käesoleval aastal peaks ilmuma Peter Gray demokraatlikku kooli tutvustav raamat „Free to Learn”. Olen vaadanud klippe nendest koolidest ja mulje on, et noortest saavad seal väga teadlikud õppijad, nad teevad väga häid valikuid. Ka haridusprogrammis „Ettevõtlik kool” on analoogilise mõtteviisi esindajad.

Oma koolis oleme edendanud eelkõige õpetajate koostööd ja selle kaudu õppeainete piire ähmasemaks muutnud. Lõiming on muutunud meil ühisõppimise loomulikuks ja lahutamatuks osaks. Näiteks seitsmendas klassis on meil n-ö kokku sulanud bioloogia ja eesti keel, üheksandas klassis ühiskonnaõpetus, ajalugu, bioloogia ja geograafia, kümnendas klassis eesti keel, eesti keel teise keelena ja uurimistöö alused jne. Kui õpetajad hakkavad tegema koostööd, hakkavad õppeained lõimuma otsekui iseenesest.

 

Enn Kirsman, Eesti lastevanemate liidu juhatuse liige:

Me oleme asunud lammutama kolhoosiaegset koolivõrku, aeg on lammutada ka Stalini-aegne õppekava. Üksikute uute õppemeetodite kasutusele võtmine ei too praeguse õppekava puhul kaasa olulist hüpet kvaliteedis. Õppeainete mahtu tuleb oluliselt vähendada. Eeskujuks sobib IB-õpe, kus õpilasel on ainult kuus õppeainet, millest kolme õpib ta kõrg- ja kolme tavatasemel. Selliste mahtude juures on nii õpilasel kui ka õpetajal aega minna süvitsi, korrata õpitavat materjali eri nurga alt ja eri tasandil, kasutada mitmesuguseid meetodeid. Aga kuni tuleb kõik lihtsalt läbi ratsutada, ei päästa uute meetodite kasutamine mitte midagi.

Ideaalis peaks esimesed kuus klassi olema tõeline algkool. Ühe klassiõpetajaga, võib-olla mõned aineõpetajad lõpupoole juurde. Kuid põhikooli kolmas aste võiks meenutada pigem gümnaasiumi, kus õpilased saavad valida, millesse nad süveneda soovivad. Neile tuleb anda õigus oma valikutes ka eksida. Praegu järgneb eksimisele karistus, aga elu pärast kooli enamasti eksimisest ja selle korrigeerimisest koosnebki. Oma eksimuste korrigeerimine on oluline osa haridusest. Nii kujuneb oskus vigadest õppida.

Evolutsioon meie hariduses on ennast juba ammu ammendanud, nüüd on vaja revolutsiooni. Alustada võiksid seda riigigümnaasiumid, pakkudes õpilastele lausa tohutult palju valikuid. Mitte lihtsalt kitsast ja laia keskkoolimatemaatikat, vaid nii, et ülemine ots ulatuks juba kõrgkooli tasemele. Kui mõtleme praegusele õppekavale, siis suurema osa oma ajast kulutab õpilane seal nendele ainetele, mida ta hästi ei oska ja mis talle ei meeldi. Sellisele ajaraiskamisele tuleb lõpp teha, sest tööle hakkab noor ju selles valdkonnas, mis talle meeldib ja milles ta on tugev.

Suures plaanis peaks õpilane omandama esimese kuue aastaga eluks vajalikud põhioskused, järgmise kolme aastaga selgitama välja, kas talle sobib reaal-, humanitaar- või käeline tegevus jne. Praegu seda võimalust pole, õpilane läheb läbi põhikooli nagu tramm mööda etteantud rööpaid. Kui aga õpilane on juba põhi­kooli kolmandas astmes mitu korda valida saanud, oskab ta gümnaasiumis teha üsna adekvaatseid valikuid. Gümnaasium oleks siis tõsiselt süvenemise, spetsialiseerumise ning tulevikuks valmistumise aeg.

 

Maia Punak, Põlva kooli eesti keele ja kirjanduse ning draamaõpetaja:

Eesti kool vajab hädasti draamaõpet, sest meie koolipäevas on liiga vähe spontaansust, emotsiooni, eneseväljendust, improvisatsiooni, avalikku esinemist. Draamaõpetus pakub seda kõike. Eesti kooli probleem on ka see, et kohvilauas öeldakse mõndagi, aga suurema rahvahulga ees sõna võtta ei julgeta. Draamaõpetus aitab esinemishirmust üle saada. Näiteks meie koolis on juba suur hulk lapsi, kes on valmis igal hetkel lavale minema, kui ainult lastakse. Nad ei karda ka kriitikat, sest draamaõpetuses eksivad kõik ja eksimustest õpitakse. Draamaõpetus toob kooli rohkem liikumist. Näiteks algklassides mängitakse draamaõpetuses emotsionaalseid rütmikamänge ja tantsitakse.

Draamal on ka suur kasvatuslik mõju. Ükskord õpetasin ma käitumisraskustega õpilaste klassi. Otsustasin, et pean nendega midagi põnevat tegema, ja hakkasime näidendit õppima. Alguses oli muidugi väga raske, aga mingist hetkest alates tuldi kaasa ja lõpuks oli näidend selge. Direktor ei tahtnud oma silmi uskuda, kui nägi, et „lootusetud” õpilased esinevad laval toredasti näidendiga.

Väga populaarne on draamaõpetus Inglismaal, Hollandis on see tunniplaanis. Võiks meilgi olla. Eeldused selleks on olemas. Miina Härma kooli õpetaja Ivika Hein on andnud välja draamaõpetuse õpiku „Draamaraamat”. Harrastusteatrite liit ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teevad draamaõpetuse õpetajatele ja huvijuhtidele koolitusi. TÜ eestikakeskus on andnud välja kasvatusliku sisuga lühinäidendite kogumiku, mis sobib draamaõpetuse tundi ideaalselt. Draamaõpetust saab õppida ka Kuressaare, Rakvere ja Jõgeva gümnaasiumilt, seal on suurepäraseid draamaõpetuse kogemusi.