Aeg-ajalt võib lehtedest lugeda, et mingi äsja avastatud liik on saanud toreda teadusliku nimetuse. Hiljaaegu levis näiteks uudis, et üks Indiast leitud ämblikuliik meenutab nii väga Harry Potteri raamatuist teada sõõlamiskübarat, et talle pandigi kübara omaniku, võlur Godric Gryffindori järgi nimeks Eriovixia gryffindori.

See, et valik langes just Potterile ja Gryffindorile, johtus väidetavalt asjaolust, et ämblikule sattunud teadlane on suur Potteri raamatute fänn. Leidnuks ämbliku mina, saanuks ta nime ehk hoopis Preussleri väikese nõia või Tolkieni Gandalfi järgi, sest nood kandsid üsna sarnaseid kübaraid ja on mulle paremini teada.

Uudisväärtus sellel lool küll on, avastati ikkagi uus liik, aga tõigas, et tema nimetamisel saadi inspiratsiooni ulmekirjandusest, õigupoolest midagi väga erakordset ei ole. Sarnaselt nimetatud liike on teisigi, ja mitte vähe. Mainisin Tolkieni Gandalfit; tema järgi on nimetatud mardikaline Macrostyphlus Gandalf. Sama perekonna kaks teist liiki võlgnevad oma nime Gandalfi sõpradele Bilbole ja Frodole – Macrostyphlus bilbo ja Macrostyphlus frodo. Bilbo nimi on ka Pericompsus bilbo’l, kääbiku moodi lühikesel, jässakal ja karvaste jalgadega mardikal.

Sellist Tolkieni tegelaskuju, kelle nimi mõne liigi teaduslikus nimetuses ei kajastuks, tegelikult naljalt ei leiagi. Tolkieni enda järgi (loodetavasti tema auks, mitte sarnasuse alusel) on aga nimetatud vähemalt neli liiki: mardikas Gabrius tolkieni, merikarp Martesia tolkieni, kirpvähiline Leucothoe tolkieni ja kiletiivaline Shireplitis tolkieni.

Mõlema, nii kirjaniku kui ka tema tegelaskuju nime kannab Draculoides bramstokeri, Austraalia ämblikulaadne, kes kohtleb oma toitu verdtarretavale nimele vastavalt: krabab temast kinni, rebib tükkideks ja imeb tühjaks. Seevastu Walckenaeria pinocchio tuleneb nime omanikust ämbliku pikast ninast.

Vahel, tagantjärele, on vaja nimetada ka väljasurnud loomi. Arthurdactylus conandoylei on pterosauruste ehk tiibsisalike hulka kuuluv liik, kes pärineb Lõuna-Ameerikast, täpsemalt Brasiiliast ja nimetati 1994. aastal Arthur Conan Doyle’i järgi. Oma seiklusromaanis „Kadunud maailm” räägib Doyle ekspeditsioonist, kes leiab Lõuna-Ameerikast elusaina eest ammu surnuks peetud ürgaja loomad, teiste hulgas pterosaurused.

See rodu ulmekirjandusest inspireeritud ladinakeelseid liiginimetusi ei ole kirja pandud niisama lõbu pärast. Tahtsin hoopis näidata, et eluslooduse nimetamise, klassifitseerimise ja süstematiseerimise teaduslik distsipliin, taksonoomia, ei ole mingi tuim valdkond, vaid nõuab üksjagu loomingulisust ja teravmeelsust.

Ja loodetavasti aitasid kõik need näited ka meelde jätta, kuidas liikide teaduslikke ladinakeelseid nimetusi kirjutama peaks. Esiteks alati kursiivis. Ja teiseks nii, et perekonna nimetus (näiteks Eriovixia või Homo) on suure ja liigiepiteet, täiend (näiteks gryffindori või sapiens) väikese algustähega. Lühemalt saab ka: E. gryffindori ja H. sapiens.

Õigekeelsussõnaraamatusse või võõrsõnade leksikoni vaadates võib aga segadus tekkida: seal on kirjas nii suure tähega Homo sapiens kui ka väikese tähega homo sapiens. Täheerinevus loob tähenduserinevuse: kui Homo sapiens jääb inimese kui liigi teaduslikuks nimetuseks, bioloogiliseks terminiks, siis homo sapiens tähendab lihtsalt oma tarkusega hiilgavat inimest (vrd homo scribant ‘kirjutav inimene’, homo ludens ‘mängiv inimene’, homo faber ‘tööriistu valmistav, n-ö sepp-inimene’, homo novus ‘uustulnuk’ jne). See ei ole rangelt fikseeritud sisuga termin, vaid väljend, mille kasutus on vabam ja subjektiivsem.

Me ei saa ühegi inimese puhul vaielda selle üle, kas ta on Homo sapiens või mitte; küll võivad arvamused lahkneda ses osas, kas ta on homo sapiens või mitte – äkki on hoopis homo stultus ja homo unius libri, lollpea, üheraamatuinimene. Võib selgitada ka nii: kui ma ütlen, et olen Homo sapiens, siis see on teaduslik fakt, kui aga väidan, et homo sapiens, siis olen endast lihtsalt heal arvamusel. Või ehk lootusrikas. Lootus, see on teadaolevalt lolli lohutus.