Kommentaar Peeter Kärbi kirjutisele „Ülioptimistlikeks sõnavõttudeks pole põhjust” (ÕpL 27.01)

Mõnevõrra üllatav ja ausalt öeldes isegi rõõmustav oli lugeda eelmises Õpetajate Lehes Peeter Kärbi hinnangut, et kutseharidusest räägitakse ülipositiivselt. Pikki aastaid on olnud kutsekooliga seotud inimeste ühine mure, et kutseharidusest ei räägita piisavalt positiivselt. Eks tegelikult on ju põhjust hästi rääkida ka, sest kutsehariduse arendamiseks on tehtud rohkem, kui laiemalt teatakse. Tõsi, me kohtame praegugi skeptilist suhtumist kutseharidusse, kuid õnneks näeme ka positiivset üllatust, kui on kogetud, et tegelik pilt tänasest kutseharidusest on rõõmsam, kui arvatakse.

Kindlasti on kutsehariduses probleeme, mida on ka Õpetajate Lehes korduvalt käsitletud. Nimetagem näiteks õppurite suurt väljalangust, mis on siiski hakanud jõudsalt vähenema, või õpetajate väikest töötasu, mille suurendamine on selgelt ministeeriumi üks prioriteet.

Murekohaks on olnud ka koostöö tööandjatega ning õppe vastavus tööandjate ootustele. Kuigi artikli autor heidab ette loosunglikkust ja kampaaniate korras juhtimist, peame ise mõistlikuks ja vajalikuks kasutada ka Euroopa Liidu tõukefondide abi olulisele tegevusele suurema hoo andmiseks. Just praegu ongi koostöö tööandjatega ja töökohapõhise õppe laiendamine üks aktuaalsemaid teemasid kutsehariduses. Ühe õppeaastaga on õppijate arv töökohapõhises õppes ehk õpipoisiõppes kahekordistunud. Seda ei söandaks kuidagi halvaks uudiseks tituleerida. Senine positiivne kogemus julgustab loodetavasti järjest uusi tööandjaid töökohapõhist õpet pakkuma.

Artiklis rõhutatakse vajadust toetada koolide ja ettevõtete koostööd. Koolides on tööl koordinaatorid, kelle ülesanne on koostöös õppeasutuse juhtidega vedada koolide ja tööandjate koostööd ning töökohapõhist õpet. Äsja lõppes õppeasutuste praktikasüsteemi arendamise taotlusvoor, kust oli koolidel võimalik taotleda toetust ettevõttepoolsete praktikajuhendajate koolituseks, õpetajate stažeerimiseks ettevõtetes, praktikavõrgustiku laiendamiseks, uute praktikavormide väljatöötamiseks ning piloteerimiseks.

Tööandjate koostöö ja panus kutseõppesse on äärmiselt väärtuslik: olgu selleks õppekavade arendamine, kutsemeistrivõistlustel osalemise toetamine, praktikavõimaluste või erialastipendiumide pakkumine.

Eriti oluline on tööandjate roll erialade ja tuleviku töövõimaluste tutvustamisel, et tulevasel õppijal tekiks ettekujutus, milline on tema töökoht, tööülesanded ja sissetulek pärast lõpetamist.

Seega, tulles tagasi loo alguse juurde, võib nentida, et optimismiks on põhjust küll: üha tihedamat koostööd teevad nii tööandjad kui ka kutsekoolid, nii kutsekoolid kui ka üldhariduskoolid: eesmärk ikka seesama – parem haridus, paremad oskused, paremad töötajad. Samuti on meie hulgas järjest enam nii noori kui ka täiskasvanuid, kes arvavad, et hea haridus sisaldab tarvilisi kutseoskusi, millest suurt osa saab omandada eelkõige kutseõppes.