Õpilane oskab väga lihtsalt interneti endale ohtlikuks muuta.
Digi on saanud meie igapäeva osaks. Tahame või mitte, kuid iga hea asjaga tuleb kaasa ka natuke paha. Seega on väga oluline, et nii õpilased kui ka õpetajad saaksid hakkama küberohtudega. Arutleme täna artiklis nelja juhtumi üle, millega õpetaja koolis kokku võib puutuda.
Juhtum 1: võta väljakutse vastu!
Viimasel ajal on maailmas ja ka Eestis hakanud levima üleskutsed, kus tuleb midagi teha, seda filmida ja kutsuda üles ka teisi osalema. Enim tuntust on kogunud Eestis külma vee pähekallamine, mannekeeni moodi seismine, pudeli „flippimine” jms. Peeter sai sõbralt Ameerikast kutse lüüa kaasa hinge kinnilöömise mängus, kus tuleb seista seina ääres, kuni keegi tuleb ja lööb teda rindu, nii et hing jääb kinni. Kõike seda filmitakse ja võidab see, kes on kõige kauem siruli. Video ääres pannakse jooksma ka sekundid. Kuna Eestis sellist väljakutset keegi veel jaganud ei olnud, tundus Peetrile see trendiloov – sellega oleks ta saanud kohe üle Eesti kuulsaks.
Birgy: Olen Eesti meedias lastele esinevate näitlejate ja muusikute peale üsna kuri. Küll näitavad nad, kuidas pärast karastusjoogi joomist krooksuda, kuidas pudelit tagurpidi loopida jne. Aga iga üleskutse midagi enneolematut teha võib kellegi elu ohtu seada. Lapsevanemad ja kool peavad õpetama lapsi internetist ja meediast tulevale sotsiaalsele survele ei ütlema. Tuleb selgitada, et kuulsus on üürike ega toida hinge.
Maarja: Isegi lihtsad väljakutsed võivad olla ohtlikud. Kui guugeldada ice bucket challenge, siis näeme, kuidas endale külma vett kaela kallavatele inimestele kukuvad veetünnid pähe, rinnahoidjad tulevad seljast jne. Väljakutsetega on see probleem, et alati leidub keegi, kes tahab teha kõike veelgi ohtlikumalt. Eesti näitel saab rääkida mitmetest otse eetri lõikumistest ja on näha, et iga videoga minnakse julgemaks, samm edasi. Kurb, et maailmas on juba sooritatud esimesed noorte otse-eetri enesetapud, kuid veel kurvem on, et tõenäoliselt on see vaid jäämäe tipp. Võib-olla see noor ise ei tahakski, kuid mõnes mõttes on ta lõksus, sest kui kaaslased survestavad endale veel rohkem haiget tegema, ei ole kõikidel julgust sotsiaalsele survele vastu hakata.
Juhtum 2: kustutage kõik ära!
Algklassiõpetaja Riina andis oma õpilastele ülesande intervjueerida täiskasvanuid. Õpilased tegid intervjuu kooli sekretäri ja koristajatädiga. Oma elevusega tekitasid nad muidugi veidike müra ka. Füüsikaõpetaja Elviirale see tegevus ei meeldinud, sest ta oli hiljuti leidnud YouTube’ist video, kus õpilased olid teda tunni ajal salaja filminud. Ta kutsus õpilased karmilt korrale ning käskis tehtud fotod ja videod kustutada. Kaks õpilast tegidki seda hirmunult, teised keeldusid. Elviira lubas allumatusest kooli direktorile teada anda.
Birgy: Mõistlik oleks koostada koolis mobiilse tehnika kasutamise ning filmimise/pildistamise reeglid, mis oleks kõikidele üheselt mõistetavad. Samuti peame aru saama, et uut moodi õppimine tekitab innustust ja ka uut moodi müra. Aga lapsi saab ka rahulikult korrale kutsuda ja tehtud töö kustutada laskmine ei kuulu selle juurde.
Maarja: Õpilastele tuleb selgeks teha, et õpetajaid salaja pildistada ei tohi. Koolis võiks kokku leppida, et kui keegi ei oska mobiiltelefoni reeglitele vastavalt kasutada, viib ta selle kohe koolipäeva alguses hoiukohta. Kui kedagi on solvatud, siis ei pea kohe kohtusse pöörduma, vaid kõigepealt kooli sees kompromisse otsima.
Juhtum 3: minevik saab su kätte!
Õpilane Liisi postitas 9-aastasena veebi jäneste, liblikate ja kasside pilte ja videolõike ning tema kaasõpilased rääkisid siis, kui nunnud need pildid ja videod on. Nüüd on Liisi juba 13 ning tema klassikaaslaste meelest on see kõik lapsik. Liisi selja taga hüütakse: „Sealt tuleb see jänesememm!” Tüdrukud on ta jope külge loomade kleepse kleepinud. Liisi aga on õnnetu, sest ei mäleta oma loomakontode paroole ega saa neid kinni panna. Ka õpetajad ja kooli IT-juht pole suutnud teda aidata. Liisi vanemate meelest on aga väga vahva, et Liisist on internetis loomadega videod.
Maarja: Oma digijälje kustutamine võtab aega ja nõuab kannatust. Kui ise ei oska, ei tohi alla anda, vaid abi küsida, olgu foorumist, portaali abikeskusest või mõnelt IT-teadlikult tuttavalt. Vanemate tugi on siinkohal ääretult oluline.
Birgy: Õpilastel tuleb kujundada hoiak, et kiusamine ei ole mitte kunagi tore. Liisi aga peab endale ütlema, et need pole sõbrad, kes mingi jänesepildi pärast tema elu põrguks teevad. Üks äärmuslik meede on probleemsed veebimaterjalid uue digisisuga lämmatada. Kui õpilased on laadinud YouTube’i oma kooli kohta käivaid inetuid videoid, siis saab kool korraldada positiivsete videote konkursi ja need YouTube’i panna, kuni ühe inetu video kohta on sada väga lahedat videot ja kooli maine seega pääsetud.
Juhtum 4: armunud õpilane (ahistamine netis)
Õpilane Peeter käib hea meelega muusikatundides, sest muusikaõpetaja meeldib talle. Facebookis õpetaja nime otsides leiab Peeter konto, kus on nähtaval pildid suvepuhkust veetvast õpetajast nappides rannariietes. Olgugi et Peeter käib 7. klassis ja õpetaja on temast 15 aastat vanem, kirjutab ta õpetajale Facebooki kirja: „Mõtlen Teile iga päev. Mulle väga meeldivad Teie rinnad. Ma soovin, et oleksite viimane, keda enne magama jäämist näen, ja esimene, kes mind hommikul tervitab.”
Maarja: Kas peaks sellist kirja lihtsalt eirama? Või vastama Peetrile nii, et õpetaja sõnu ei oleks võimalik kontekstist välja võtta? Mida iganes õpetajad koolis selliste juhtumite lahendusena kokku lepivad, usun, et see töötab. Lihtsalt õpetajad peavad sellest omavahel rääkima, sest taolisi juhtumeid on üle Eesti juba üsna palju ja keegi ei peaks üksinda jalgratast leiutama. Kindlasti peavad õpetajad järele mõtlema, mis peaks olema nende kontodel nähtav kõikidele ja mis vaid kitsale ringile. Mida teha õpilaste sõbrakutsetega?
Birgy: Olen uurinud, mida võidavad õpetajad ja õpilased, kui nad on sotsiaalmeedias sõbrad. Tulemuseks oli, et õpilased muutuvad teadlikumaks, enesekindlamaks, tegelevad enam õppimisega, käituvad paremini. Õpetajad jällegi õpivad õpilasi paremini tundma. Kui aga õpilased või õpetajad pole osanud vahet teha õpetaja töö- ja eraelul, siis USA-s on see viinud vahel kohtulugudeni ja isegi õpetaja töökoha kaotamiseni. Õpetaja peab oma materjale seega filtreerima, nii et õpilased ei näeks fotosid sellest, kuidas ta Bali saarel bikiinides ujumas käis. Armunud õpilasele aga saab lihtsalt öelda, et see ei ole sobilik käitumine ning edaspidi ei olda sellistest sõnumitest huvitatud. Alati on võimalik saatja ka lihtsalt blokeerida. Mida konkreetsem ja resoluutsem selles küsimuses ollakse, seda kindlam on tulemus, et õpilane enam niimoodi ei kirjuta.
Kokkuvõtteks
Digitaalse ohutuse juhtumid ei ole alati üheselt arusaadavad. Kõige olulisem on nende lahendamine aga ohvri huvidest lähtuvalt, eriti olukorras, kus tõde ja vale ei ole alati selged. Lahendus peaks päästma suhted ja tagama töörahu ning andestamise. Koolis on võimalik oma eksimusi heastada ning vigadest õppida. Ükski laps ei peaks tundma, et ta on oma murega üksi. Selleks teeme koostööd nii kodu kui ka välisekspertidega, nagu lastekaitse, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad ning kooli konstaabel.
Turvalise interneti päev
7. veebruaril tähistatakse rahvusvahelist turvalise interneti päeva. Eelmisel aastal osales selle tegevustes ligi 9600 õpilast. Kutsume ka sellel aastal teie kooli/lasteaeda/noortekeskust/huviringi meiega seda päeva tähistama! Info leiate www.targaltinternetis.ee.
Lisa kommentaar