Ajaks, mil Nõukogude Punaarmee mind kaheks aastaks vangistuselaadsesse olekusse „aega teenima” viis, olin ma koolis vene keelt õppinud kümme aastat ja pidevalt neli tundi nädalas. Õpetati nii grammatikat kui ka kirjandust ja ma ei saa tagantjärele öelda, et see õpetus oleks tingimata halb olnud.

Nii mõnegi õpetaja emakeel oli vene keel ning mõni neist oli siiras vaimustuses vene kirjanduse klassikutest. Ja ometigi, sattudes siis reaalelulisse keelekeskkonda, polnud kogu koolitarkusega suurt midagi peale hakata. Ilmnes, et koolis olime varustunud täiesti vale põhisõnavaraga, millest vaid pisikesele osale veidras sõjaväeelus kasutust leidus.

Sõjaväe subkultuuris tarvitati üht teist keelt ja armees ei süttinud ükski lambike ühegi praporštšiku peas väljendit унылая пора või путник запоздалый kuuldes. Põhisõnavara tsensuursest osast tulnuks kasuks teadmine, kuidas öelda vene keeles kulp, näpitstangid, hirsipuder või pekk. Paraku vürst Andrei Bolkonski Austerlitzi lahinguväljal neile praktilistele asjadele ei mõelnud.

Klassikute sõnavara

Ma olen kindel, et välismaalaste eesti keele õpe Eestis on sõnavara osas praktiline ja kirjeldatud karisid vältiv. Selle kinnituseks võib lehitseda 2014. aastal eesti keele instituudi välja antud „Eesti keele põhisõnavara sõnastikku”, milles on esitatud eesti keele koondkorpuse 5000 kõige sagedamini esinevat sõna.

Kui need kõik on selged, peaks inimene argielu mistahes olukorras enam-vähem toime tulema ning teda ümbritsevatest tekstidest aru saama vähemalt 80 protsendi ulatuses. Keeleoskuse kõrgtase algab umbes 8000 sõna tundmisest.

Maailmakirjanduse klassikute sõnavara rikkust aetakse ikka ja jälle edetabelitesse. Inglased toovad ette Shakespeare’i kuni 30 000 sõna ja venelased omistavad Puškinile ligikaudu sama saavutuse. Keskmine klassik nagu Dickens, Hugo, Cervantes või Dumas on oma tekstides piirdunud 16 000 − 17 000 sõnaga. Ja keegi ei saavat Joyce’i vastu, isegi kui „Finnegans wake’i” mitte arvestada.

Seega, kõrgtasemel sõnavara valdamine ei anna võimet klassikute tekste täielikult, seletava sõnaraamatu abita mõista. Lohutuseks ütlevad leksikograafid, et igaühe passiivne sõnavara ületab aktiivse mitu korda ja nii ei tohiks raamatute lugemine keskmisele keeleoskajale siiski raskusi valmistada. Kontekst, milles sõnad esinevad, annab ju ka palju juurde.

Rohkem variatiivsust!

Siit kerkiv keelepoliitiline küsimus on, kas eestlastele ja muudele eesti keelt õpetades peaks seadma praegusest suuremaid sõnavaralisi eesmärke. Ja kui nii, siis kes ja kuidas peaks põhisõnavara mahu suurendamise valiku ja otsused tegema.

Ühelt poolt on selge, et muutuv elukeskkond põhjustab ka põhisõnavara muutumist. Pole keeruline ette kujutada, et 19. sajandi eesti talupoja sõnarelvastuses olid sootuks teised sõnad kui need, millega tänases kõrgtehnoloogilises linnakeskkonnas toime tuleme. Mis kasu oleks kaubanduskeskuses puurahva vanade põllutööriistade nimede teadmisest või suvisel hansalaadal oskusest kimlit, raudjat, hiirt ja võiku eksimatult ära tunda, kui ühtki parisnikku ega hobust silmapiiril pole?

Teisalt on vääramatu fakt, et pika teksti sisse mahub rohkem sõnu kui lühivormi. Luuletaja keel kogu loomingu ulatuses võib olla vägagi rikas, kuid iga romaani sõnavara jääb luuletuse omast ulatuslikumaks. Kui ühiskond võtab nii suulise kui ka kirjaliku suhtlemise puhul eesmärgiks lühiduse (mis muidugi ei pruugi veel tähendada selgust) ja kiiruse, kantakse suuri sõnavaralisi kaotusi.

Iga pikema teksti autor hoolitseb teadlikult selle eest, et ta sõnakasutus liiga primitiivne ei tunduks. Ta varieerib, otsib sünonüüme, uusi kujundeid. Sotsiaalmeedias postitaja samaga vaeva nägema ei pea, sest iga tema sissekanne on ta kujutluses iseseisev (ja peale selle vaimukas) tervikteos.

Kui vaeseks see võib keelekasutuse teha, kinnitab ilmekalt veebimeedia pealkirjastik või veel võimsamalt USA presidendi säutsumine Twitteris. Poliitilises kommunikatsioonis üldisemalt kipub väärtuseks olema samade sõnade ja fraaside lõputu kordamine ja seda muidugi ekslikus usus, et rääkima peab kõige lihtsama ja vähevõimekamaga, mitte keeleoskuse ja teadmiste poolest võrdväärsega.

Mis innustab?

Emakeelepäeva puhul on kirjutamata normiks olla pisut tõsine ja murelik, sest juurdunud kombe järgi näevad paljud eesti keelt pisut või rängalt ohustatuna. Lakkamatu mure ja sundimine ei pruugi innustada inimesi keelt paremini ja rohkem kasutama. Hoopis rohkem võib kasu olla sellest, kui me igas eluavalduses aina mängulisemas maailmas ka keelt näeksime rohkem mänguasjana.

Mulle näib, et ka kutselised keeleuurijad ja -hooldajad julgustavad meid seda tegema, miks muidu korraldatakse juba aastaid avalikku etteütluse võistlust või on seesama nimetatud põhisõnavara sõnastik veebis esitatud mängulise versioonina? Iga emakeelepäeval eesti keele ilu kummardama kogunev seltskond võiks proovida sõnavaramängu (http://www.eki.ee/dict/psv/) läbi mängida. Rikastav ja lõbus ning hoiab ja arendab eesti keelt rohkem kui mistahes direktiiv.