Vajame õpilaste vajadustest lähtuvat kehalise kasvatuse ainekava.

Viimasel ajal on nüüdisaegse õpikäsituse kohta avaldatud mitmesuguseid arvamusi. On selle pooldajaid ja vastaseid. Muudatuste pooldajad: rohkem vabadust ja paindlikkust, vähem eri spordialade tehnika elemente, hinnete asemele arvestus, rohkem eluks vajalike oskuste õpetamist ehk õpisisule suuremat tähenduslikkust jne. Mittepooldajad: kõike seda on tehtud kogu aeg, normatiivid peavad jääma, kuidas siis teisiti, on ju vaja hindeid panna, hinne paneb pingutama, õpilaste individuaalseid iseärasusi on kogu aeg arvestatud jne.

Nüüdisaegse õpikäsituse märksõnad on õpilaste vajaduste arvestamine, enesejuhtimine, õpilaste kaasamine õppetööga seotud otsuste tegemisse, õpimotivatsioon, koostöö, õpilaste arengu toetamine, kujundav hindamine, õpetaja interpersonaalne käitumine, kogukonna kaasamine jne.

Kehtiv ainekava

Tekib küsimus, kas kehtiv kehalise kasvatuse ainekava soodustab nüüdisaegse õpikäsituse rakendamist ja kas õpetajatel on selleks motivatsiooni. Julgen selles kahelda, sest viimasel ajal on meedias avaldatud arvukalt arvamusi kehalise kasvatuse ainekava kohta ajendatuna õpilaste vähestest kehalistest võimetest ja aktiivsusest.

Arutlusteemaks on kerkinud kehalise kasvatuse ainekavas olevate paljude spordialade oskuste õpetamise otstarbekus ja teisalt hindamisega seotu, keskendudes testide kasutamisele. Hindamisega seotud probleeme testimisel on küllaltki põhjalikult analüüsitud 27. jaanuari ja 3. märtsi Õpetajate Lehes.

Oluline on teadvustada nüüdisaegse õpikäsituse rakendamise tulemusi ehk missuguste eluks vajalike oskuste omandamist peaks kehalise kasvatuse ainekava toetama. Paljude riikide kehalises kasvatuses on seatud eesmärgiks kehaliselt haritud inimene. Kes on see kehaliselt haritud inimene?

Kehaliselt haritud inimene: on omandanud vajalikud liikumisoskused mitmesuguseks kehaliseks tegevuseks (sealhulgas spordialadega seotud oskused); on kehaliselt vormis; teeb regulaarselt kehalisi harjutusi; omab teadmisi kehalise tegevuse toimest ja selle kasulikkusest; väärtustab kehalist aktiivsust ja selle osatähtsust tervislikus eluviisis. Viimasel ajal on neile lisandunud veel vastutustundlik personaalne ja sotsiaalne käitumine nii enda kui ka teiste suhtes kehaliste harjutustega tegelemisel.

Enesemääratlemise teooria

Millest sõltub kehaliselt haritud inimese kujundamine? Selleks on kolm olulist tegurit: õppekava, õpetajad ja keskkond. Kuidas ja kas soodustab olemasolev ainekava sellise eesmärgi saavutamist? Mis paneb õpilased selles suunas tegutsema?

Nendele küsimustele vastuse leidmiseks on otstarbekas võtta aluseks üks suhteliselt palju kasutust leidnud motivatsiooniteooria – enesemääratlemise teooria. See avab ka nüüdisaegse õpikäsituse mõningate märksõnade – näiteks „õpilaste vajadused” – sisu. Selle teooria kohaselt on indiviidi tegutsemise ajend psühholoogilised vajadused: vajadus autonoomsuse, kompetentsuse ja seotuse ehk teatud gruppi või rühma kuuluvuse järele.

Õppijat toetav õpetaja soodustab õpilase vajaduste rahuldamist, mis aitab välja kujundada õpilase sisemist motivatsiooni. Toetav õpetaja pakub õpilastele kavandatud ülesannetes mitmesuguseid valikuvariante, kaasab neid otsuste tegemisse, toetab õpilaste algatusi harjutuskohtade ja harjutuste valikul, rühma liikmete valikul koostööks, innustab õpilasi endale eesmärke püstitama ja võtma kontrolli nende saavutamise üle. Pädevusvajaduse rahuldamine hõlmab põhiliste liikumisoskuste omandamist, nende oskuslikku rakendamist eri spordialade harrastamisel ning ka teadmisi, kuidas harjutada ja omandada uusi oskusi. Selline pädevus on ükskõik millise spordialaga tegelemise või eri liikumisviisidest (-vormidest) sobivaima valimise alus.

Kui palju soosib olemasolev ainekava selliseid valikuid, mis küllaltki suures ulatuses on keskendunud eri spordialade tehnika elementide õpetamisele?

Õpetaja roll

Viimase aja arvukad uuringud näitavad, et kui õpetaja toetab kehalise kasvatuse tunnis õpilase autonoomsust, tekitab see õpilases huvi kehaliste harjutuste vastu ja see huvi kandub ka õpilase vabasse aega.

Peale motivatsiooni on oluline, et õpilane on omandanud põhilised liikumisoskused, nende variatsioonid ja oskuse neid rakendada endale meeldivate spordialade harrastamisel või kehaliste harjutustega tegelemisel.

Põhiliste liikumisoskuste omandamine ja nende rakendamine, regulaarse harjutamise toime kehalisele vormisolekule ning selle väärtustamine on seotud teadmistega, mida tuleb anda koos kehalise harjutamisega.

Kehalise vormisoleku oluline näitaja on kehalised võimed. Viimaste hindamine, toetudes testidele, on saanud üheks enam kasutatavaks vahendiks tagasiside andmisel. On oluline, et hindamisel võetaks aluseks õpilaste areng ja et seda teadvustaksid ka õpilased. Veelgi enam, õpilasi tuleb kaasata õppeprotsessi ka hindamise puhul.

Enesejuhtimise korral võtab õpilane vastutuse õpitulemuse saavutamise eest. Selline lähenemine eeldab oskust hinnata (kasutada teste) ning analüüsida tulemusi. Õpetaja roll hindamisel on anda tagasisidet õpilaste hinnangute adekvaatsusele: kui objektiivselt oskavad nad hinnata õpiülesande saavutamist, mille püstitamisse on eelnevalt kaasatud.

Gruppi kuuluvuse vajadus

Kehaliste harjutustega tegelemisel on oluline ka sotsiaalne aspekt, mis on seostatav vajadusega olla seotud. Ehkki õpilane tahab tunda end autonoomsena, on tal samas vajadus kuuluda rühma. Nii mõnigi õpilane on hakanud sportima põhjusel, et tema sõber tegeleb sellega ja ta tunneb end temaga koos tegutsedes hästi.

Ainekava, mis lähtub õpilaste vajadustest, põhiliste liikumisoskuste omandamisest, nende rakendamisest teatud spordialadega tegelemiseks, on aluseks kehaliste harjutustega tegelemise regulaarsusele ja kehalisele vormisolekule. Sellist ainekava on otstarbekas käsitleda kui liikumisõpetuse ainekava. Selline ainekava looks suurepärased eeldused elukestvaks tegelemiseks kehaliste harjutustega, aidates nii püsida terve.