Eestis on 19 lasteaeda, kus mudilased huviringis saksa keelt õpivad. Neist kahes, Tallinna Mudila ja Komeedi lasteaias viib tunde läbi kauaaegne saksa keele õpetaja Helgi Org. „Arvan, et absoluutselt iga laps on suuteline eelkoolieas võõrkeelt omandama,” kinnitab Helgi Org, kes uurib seda teemat ka käsilolevas doktoritöös.

Kümme aastat tagasi, 2007. aastal algatas Goethe instituut saksa keele õppe toetuseks projekti „Deutsch im Kindergarten” („Saksa keel lasteaias”). Projektis osaleb 19 lasteaiale lisaks 11 kooli, kus esimeses ja teises klassis saksa keelt õpitakse. Helgi Org on projektis osalenud algusest peale.

Laps ei õpi, vaid omandab võõrkeelt

Tallinna Mudila lasteaias õpivad lapsed saksa keelt juba kuuendat aastat. „Õigem on küll öelda, et omandavad saksa keelt,” selgitab Helgi Org, kelle doktoritöö üks oluline tees ongi, et eelkoolieas laps mitte ei õpi, vaid omandab võõrkeelt sarnaselt emakeelega. „Need kümme aastat, mis ma olen lasteaedades õpetanud, on seda veendumust kinnitanud. Hea näide on kakskeelsed pered, kus laps ongi kolmandaks eluaastaks kaks keelt omandanud: emaga räägib üht, isaga teist keelt, vanaema poole pöördub võib-olla hoopis kolmandas keeles.”

Tema enda esimene kokkupuude vene keelega oli umbes kolmeaastaselt. „Meie kõrvalmajja tuli elama Moskva teatri priimabaleriin umbes minuvanuse tütrega, kellega me koos mängisime ja mõistsime teineteist suurepäraselt,” jutustab Helgi Org. „Paari aasta pärast kolisid nad ära, aga usun, et mu hea vene keele hääldus on pärit just sellest ajast. See on ka teaduslikult tõestatud, et mida varem laps võõrkeelt õppima hakkab, seda perfektsemalt ta selle keele häälduse omandab. Oluline on ka see, et isegi kui ta seda keelt vahepeal ei kasuta, taastub see hiljem palju kergema vaevaga. Kuskile jääb see alles.”

Oma doktoritöös on Helgi Org püstitanud teesi, et iga laps on keelegeenius. Tema sõnul kardetakse varase keeleõppe puhul kõige rohkem seda, et võõrkeel hakkab emakeele arengut segama. ­„Uuringud kogu maailmas on näidanud, et pigem vastupidi, sellega me avardame teadlikult laste aju. Diskussioon, kuidas see käib ja mis ajus täpselt toimub, kestab tänase päevani. Jah, kui ekspert, kui õpetaja, ma õpetan last, teades, et see õppimine on teistmoodi,” sõnab Helgi Org. „Laps õpib kogu aeg, igal hetkel, ja omandab ka grammatika alateadlikult. Seetõttu ei ole tähtis, millise võõrkeelega ta alustab, igal juhul see arendab teda.”

Lapsele tuleb anda vaikimiseks aega

„Keelt omandatakse eelkoolieas mängides ja selleks tuleb kasutada kõiki meeli: nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kompimist. Kõige tähtsam on tekitada lapses keele vastu huvi,” kinnitab Helgi Org. „Kui õpetaja seda ei suuda ja laps ei lähe tunni lõpus rõõmsalt ära, on midagi valesti. Sellega seostub omakorda üks vähe tähtsustatud aspekt, nimelt see, et lapsele tuleb anda vaikimiseks aega. Selle vaikse perioodi ajal ta õpib ja ühel hetkel proovib teiste eeskujul midagi öelda. Mõnikord õpetaja sunnib last rääkima, aga seda teha ei tohi. Laps tuleb tasapisi ise ühel hetkel kaasa. Kes kuu, kes poole aasta, kes alles aasta pärast.”

Helgi Org meenutab, et kui ta aastaid tagasi Loo lasteaias saksa keelt õpetas, oli seal üks omapärane poiss. „Kogu rühm käis saksa keele tunnis, aga see poiss ei tulnud aasta jooksul kordagi, mängis autode ja legodega kõrvalruumis, samas kuulis kogu aeg pealt, kuidas me mängisime, laulsime, tantsisime. Kevadel oli näha, et temas tekkis asja vastu uudishimu ja järgmisel sügisel tuli ta koos teistega tundi. Kui korraldasin lapsevanematele lahtiste uste päeva, tegi just see poiss kõige innukamalt kaasa. See oli mu esimene suur töövõit.”

Õpetaja räägib ainult saksa keeles

„Lasteaias me ei loe ega kirjuta, ainult räägime. Suhtlemine ongi kõige tähtsam,” tõdeb Helgi Org, kes püüab tunnis rääkida ainult saksa keeles, et panna lapsed võõrkeelsest kõnest aru saama. Selleks tuleb õpetajal miimika, intonatsioon ja kehakeel appi võtta ning muidugi kasutada näitvahendeid, milleta ei toimu ükski tund.

Helgi Org selgitab et õpetades kasutab ta mitte üksikuid sõnu, vaid terveid lauseid, sest keel on lause. Lapsed õpivad ka fraaside abil. Hea näide on tema sõnul seesama poiss, kellest oli juba juttu. „Kui ema temalt kodus küsis, kus ta sokid on, vastas poiss grammatiliselt õiges saksa keeles: Ich weiss es nicht” – ma ei tea seda. Ma polnud seda väljendit spetsiaalselt õpetanud, kuigi kasutasin seda tunnis tihti. Ilmselt see lause meeldis talle ja jäi meelde.”

Esimesed väljendid, mis lastega selgeks õpitakse on „tere”, „head aega”, „palun”, „tänan”. Väärtuste kasvatamiseks sobib suurepäraselt ka lugude jutustamine. Tõdemuseni, et lood ja muinasjutud aitavad võõrkeelt omandada, ei jõudnud Helgi Org enda sõnul kohe, vaid alles hiljem. „Alguses tundus mulle, et nii väikeste laste jaoks on see liiga keeruline. Aga teaduslikult on tõestatud, et lugude abil saab mudilastele võõrkeeli õpetada. Ühtlasi on tehtud huvitavaid uuringuid selle kohta, kui tähtis on õpetaja isik. Oluline pole mitte ainult see, et õpetaja keelt väga hästi valdaks, sama olulised on tema suhtumine ja pühendumine. Just see, et õpetaja oleks õpetamisest ise vaimustatud, on väga tähtis.”

Näitvahenditeta ei toimu ükski tund

Tundi ette valmistades mõtleb õpetaja alati läbi, mida ta tahab uut õpetada, mida vanast korrata. „Kasutan palju näitvahendeid – muinasjuturaamatuid, värvikaarte, käpik- ja näpunukke, muid esemeid. Papist kuubikud, millesse on peidetud asju ning mis raputamisel isemoodi helisid tekitavad ning laste kuulamisoskust arendavad, on mu enda tehtud.” Helgi Org tunnistab, et julgust eksperimenteerida on juurde andnud see, et ta on lõpetanud ülikooli mitte ainult saksa filoloogina, vaid ka psühholoogia erialal.

Tunni alguses on näitvahendid laudlina all peidus. Nende seas on alati mõni uus, mida eelmisel korral polnud, sest õpetaja sõnul on üllatusmoment tähtis. Saksakeelsesse maailma sisenemiseks on õpetajal ja lastel oma rituaal. Kõigepealt äratatakse saksakeelse lauluga üles nukk Jakob, kes on igas tunnis tähtis tegelane. Siis loetakse simsalabim, abrakadabra, võetakse laudlina ära ja hakatakse mängides keelt omandama.

Kordamine on tarkuse ema

Eelkoolieas ei tohiks tund olla pikem kui 30–35 minutit ning see peaks jagunema vähemalt neljaks-viieks tsükliks, leiab Helgi Org. Tunnis teeb ta lastega mitmesuguseid harjutusi, näiteks annab neile saksa keeles korraldusi – tõuse püsti, mine ukse juurde, tee uks lahti –, laps peab kõnest aru saama ja tegutsema. Samuti nimetab saksa keeles sõnu ja laseb lastel arvata, mis võiks olla nende eestikeelne vaste. Sõnad der Elephant, die Tomate, das Auto arvavad lapsed kohe ära ja leiavad vasteid ka teistes keeltes. Värvusi õpitakse mitte ainult värvikaartide järgi, vaid otsitakse neid ka oma rõivastelt. Veel jutustatakse muinasjutte, tehakse kuulamisharjutusi, värvitakse pilti. Varsti hakatakse valmistuma igal kevadel toimuvaks „Lautstarki” lauluvõistluseks, kus lasteaed on igal aastal osalenud.

„Õpetaja peab arvestama ka sellega, kui kauaks jagub lastel tähelepanu, ja teatud aja tagant midagi muutma. Kui lapsed väsivad ja nende tähelepanu hajub, aitab võimlemine, kõrvalestade massaaž, lõvi kombel valjult haigutamine. Samuti peaks lastel õppimise ajal olema alati veeklaas käepärast, sest aju vajab vahepeal hapnikku,” räägib Helgi Org. „Keeleõppe väga tähtis põhireegel on kordamine, mida ei tehta kunagi täpselt ühtmoodi, vaid eri kontekstis ja meetoditega. Ka kordamises peab olema üllatuselement. Kõik, mis lapse tähelepanu köidab, tuleb keele omandamisel kasuks.”

KOMMENTAAR

Laste huvi saksa keele õppimise vastu on suur

Viive Vellemaa, Tartu Lotte lasteaia direktor:

Meie lasteaias kasvab iga aastaga nende laste arv, kes saksa keele ringis käivad. Vanemad soovivad, et lapsed õpiksid lasteaias mingit võõrkeelt. Nad on öelnud, et vene kodukeelega laste puhul panustavad riik ja lasteaed eesti keele õppesse, mistõttu lapsed saavad juba väiksena õppida kahte keelt ning arendada mälu, taju, tähelepanu. Eesti lastele alushariduse õppekavas võõrkeeleõpet ette nähtud pole, kuid vanemate huvi selle vastu on väga suur.

Kui saksa kultuuri instituut seitse aastat tagasi Lotte lasteaiale seda võimalust pakkus, meeldis meile just see mõte, et laps õpib saksa keelt nagu oma emakeelt mängude, laulude, tantsude, meisterdamise ja muu tegevuse kaudu. Algusest peale on lastega töötanud saksa keele õpetaja Imbi Mesila, kes vanematele mängulist meetodit tutvustades selgitas, et kui ema kodus last riidesse pannes või temaga mängides kõneleb, ei rõhuta ta kunagi, mis käändes miski sõna on. Ta lihtsalt suhtleb lapsega ja laps õpib matkides.

Esimestel aastatel oli see ring lastele tasuta, seda finantseeris saksa kultuuri instituut. Nüüd on peredel ka väike osalustasu, kuus eurot kuus, mis on teiste huviringidega võrreldes sümboolne. Saksa keele ring on palju rohkem kui huviring. Väga hea koostöö on meil Raatuse kooliga, kust algklasside näitering käib lasteaias saksakeelsete näidenditega esinemas. Lapsed osalevad „Lautstarki” lauluvõistlusel, mille jaoks nad õpivad sama metoodika järgi saksakeelseid laule. Goethe instituut on saatnud lasteaeda Saksamaalt tulnud praktikante, kes suhtlevad lastega saksa keeles.

Mõned lapsed käivad saksa keele ringis kolmandat aastat ning lapsevanemad on küsinud, mis saab edasi, milline võimalus on saksa keelt esimese võõrkeelena edasi õppida. Samas pole see tingimata oluline. Saksa keele teadmiste pealt on lapsel lihtsam inglise keelt omandada, kui vastupidi. Lasteaiast saadud oskused aitavad hiljem edukalt mistahes keelt õppida.

Igal aastal on vanemate seas ka neid, kes varajast keeleõpet ei poolda. Ühed on veendunud, et laps peaks kõigepealt hästi selgeks saama oma emakeele ja alles seejärel mõne võõrkeele. Teistele tundub võõras õppimise viis, sest nemad õppisid lapsepõlves teiste meetodite järgi, alustades sõnavarast ja grammatikast. Ka kakskeelsetel peredel on tekkinud kahtlusi, kas on mõistlik kohe kolmas keel juurde võtta. Alati tulebki lähtuda lapse arengust ja huvist.

Laste enda huvi keeleõppimise vastu on väga suur, nemad tahaksid, et õpetajate Imbi Mesila ja Heleri Mesila tunnid oleksid lausa iga päev. Kui nad veel esineda saavad, teevad nad seda alati nii julgelt ja suure lustiga, et vanemad on imestanud: kas see on minu laps?!