31. märtsil toimus taas iga-aastase saksa keele olümpiaadi lõppvoor, mille tänavu korraldas Tallinna ülikool.

Lõppvoorus osales 19 õpilast Eesti eri osadest, ülekaalukalt enim oli osalejaid Tallinnast, sest eelvoorude põhjal erines selle linna õpilaste (eriti mõlema „saksa” kooli kasvandike) keskmine eelvooru tase märkimisväärselt teiste maakondade omast. Ometi ei olnud võitjad seotud ainult selle linna ja nende kahe kooliga. Võitjaks osutus Tallinna saksa gümnaasiumi 12. klassi õpilane Anna-Liisa Merilind (õpetajad Margit Tammekänd ja Wolfgang Jäger), kellele järgnesid väga väikeste vahedega Karin Niinemets Viljandi gümnaasiumi 12. klassist (õp Hiie Allvee) ja Michele Claire Mader Eurogümnaasiumist (õp Denis Belyaev, 11. klass). Võitjatele olid lisaks THM-ile pannud auhindu välja ka Austria ja Saksamaa suursaatkonnad ning Goethe instituut, esikoha võitnu sõidab Goethe instituudi stipendiumi toel suvel Saksamaale oma saksa keele oskust lihvima. Lõppvoor näitas, et Eestis pakutakse jätkuvalt väga head saksa keele õpet ja on häid keeleoskajaid.

Maakondade tase väga erinev

Saksa keele olümpiaadi eelvoor, kus osales kokku umbes 200 õpilast, viitas aga ka sellele, et tase on piirkonniti erinev: kui Tallinnas ületas lõppvooru saamise lävendi kümneid õpilasi, siis muudes maakondades oli see jõukohane vaid mõnele üksikule. Mõnes maakonnas jäi see kättesaamatuks ja oli ka üks maakond, kus saksa keele olümpiaadi piirkonnavoorus ei osalenud kedagi. Üldiselt on saksa keele õpetajad oma eriala entusiastid ja püüavad hoida selle Eestile ajalooliselt nii olulise keele õpetust alal iga hinna eest. Ometi on märgata, et hiilivalt on toimunud sõnades deklareeritud mitmekeelsuse ideaalile üsna vastupidine protsess. Kui veel kümme aastat tagasi pakuti paljudes koolides valikuvariante, siis praeguseks annavad mitmed koolid ette, et esimene keel on inglise keel ja teine keel vene. Nii ei jõutagi muude keelte õppimiseni. Või pakutakse neid nn C-keelena ja väiksemas mahus.

Raskendatud üleminek ühest koolist teise

Väiksemate keelte (lisaks saksa keelele puudutab see prantsuse, aga ka nt soome keelt) probleem on sageli üleminekud. Ehkki üle Eesti on loodud oivaline võrgustik, mis võimaldab saksa keelt õppida nii lasteaias kui ka algkoolis, võib eriti elukohavahetuse tulemusena laps seista lõhkise küna ees: uues koolis ei ole tal seda keelt võimalik edasi õppida. Saksa keelt ei õpeta esimese (B2-sihtkeelena) ega teise (B1-sihtkeelena) keelena ka mitmed nn eliitkoolid, kus samuti eeldatakse, et õpilased valivad gümnaasiumis eespool nimetatud keelte kombinatsiooni. Ring tõmbub veelgi enam kokku kõrghariduses, kus enamasti on vaja või võimalik õppida edasi võõrkeeli (nt erialase võõrkeele mõttes), ent valikuvariandid on sageli „inglise keel 1”, „inglise keel 2” ja „inglise keel 3”. Ja ongi kõik. See ei ole problemaatiline mitte niivõrd nende laste jaoks, kes on õppinud esimese keelena muud keelt kui inglise keelt (enamasti saavutatakse inglise keeles ka seda teise keelena õppides täiesti hea tase), vaid eriti neile, kes on õppinud süvendatult inglise keelt ja oskavad seda väga kõrgel tasemel. Just viimastel on sageli huvi pigem teise või kolmanda keele taseme tõstmise vastu, aga õppekavad seda paraku ette ei näe. Kõrgkoolides on piiratud võimalused õppida teisigi keeli, aga siis vabaainena.

Mitmekeelsus kadumas?

Eespool kirjeldatu tagajärjel on eestikeelsete koolide lõpetajate seas märkimisväärselt palju neid, kes oskavad asjakohasel tasemel ainult ühte võõrkeelt – inglise keelt. See on seotud paradoksiga, et hoolimata aastatepikkusest vene keele õppimisest ei mõista eesti koolide õpilased vene keeles pahatihti elementaarseidki asju. Üks minu jaoks väga mõtlemapanev juhtum jääb küll juba mõne aasta taha: soovisime saata eesti üliõpilast vaatluspraktikale vene kooli ja too keeldus, tuues põhjenduseks, et ei ole suuteline isegi mitte uksesilte lugema. Paberite järgi oli ta vene keelt mitu aastat õppinud.

Kindlasti on väga otsustav koht gümnaasium. Kui loodavates riigigümnaasiumides suudetaks tagada mitmekeelsus ja vähemalt riiklikus õppekavas ettenähtud nelja keele puhul kõikidel tasemetel õpetamine, oleks palju võidetud. Vastasel juhul võivad väiksemad keeled ja nende seas saksa keel jääda vaid mõne spetsialiseerunud kooli pärusmaaks ja nende laiem oskus hääbuda väheste aastate jooksul. Kindlasti aitavad väiksemate keelte oskust arendada ka keeltekoolid ja kursused, aga otsustavat rolli etendab siiski kooliharidus.