Keel võimaldab, aga ka sunnib. Eesti keel, vastupidi näiteks inglise keelele, sunnib valima „sina” ja „teie” vahel.

Mõnele meeldib kõigiga lahedasti sina peal olla, selliseid on üha rohkem, minule on aga suu järele ka teietamine. Häid tuttavaid, sõpru ja sugulasi ma muidugi sinatan, kuid võõramaid, keda vähemasti minul on eesti keele harrastajate väikeses klubis palju rohkem kui lähedasi, eelistan teietada. Ja ootan, et nemad teietaksid mind. Olen lihtsalt selline diskreetne inimene, kellele on vastukarva iga võõraga kohe kaisutama hakata, olgu füüsiliselt või verbaalselt, sõnavalikus.

Mõistagi ei ole see mingi eranditu isiklik reegel. Mõni võõras ulatab terekäe ja olemegi kohe sina peal, teisiti tunduks võimatu. Paari kauase tuttavaga oleme küll püüdnud üle minna teielt sinale, aga see on kuidagi võõrik ja teie jääb. Mõnega sinatan ja teietan läbisegi, kippudes unustama, kas oleme juba esimese või ikka veel teise juures.

Valimatud sinatajad tunduvad mulle läbikäimises aga väheke laisad või rumalad; nad justkui ei viitsi või oska suhtlusolukorda pädevalt hinnata ja sellele vastavat pöördumisviisi valida. Nad ei taju või tunnista ameti- või vanusevahe või mingit muud sorti distantsiga seotud piire, respekti, mida teietamine luua ja säilitada aitab ning milleta vajalikud sotsiaalsed struktuurid ei püsiks.

Sarisinataja lööks nagu iga ukse jalaga lahti, olgu selle taga nokastanud semusid täis kodukõrts või Inglismaa kuninganna magamistuba. Ime siis, kui ta vahel narriks jääb, olgugi et ise oma lähenemist lihtsaks ja tõhusaks peab. Samamoodi narriks jääks ju ka inimene, kes igas olukorras kramplikult teietaks.

Vahel osutavad sinalembijad eeskujudele: soomlased ja rootslased olla juba kümnendeid pigem sinatav rahvas („Kuningas on ka ainus, kellega rootslased teie peal on,” võib lugeda Rootsit ja rootslasi hästi tundva Tiit Made meenutustest), samas kui teietamine on rohkem juurdunud venelastel. Ja eestlased, teadagi, tahavad olla ennem Põhjamaade kui idanaabri moodi. Aga ega sinatamine üksi meid Põhjalale lähemale ei vii. Ja miski ei vääri kriitikavaba omaksvõttu ainult sellepärast, et on iseloomulik Põhjamaadele.

Tegelikult pole sealgi sinatamise-teietamise osas täit selgust. Soomes püüti alles hiljuti mõningatel elualadel kauasest sinatamiskombest vabaneda, õpetades näiteks ametikoolide õpilastele klientide teietamist. Tõtt-öelda ma ei teagi maad, kus keel, kui ta juba sunnib valima „sina”-„teie” vahel, ei põhjustaks taoti selleteemalisi erimeelsusi ja vaidlusi või ei teeks läbi nihkeid ühes või teises suunas.

Sageli, mulle näib, on need nihked seotud pelga keelemoe järgimisega. Kui keelemoe ühel ajajärgul kõlab kohasemalt sinatamine ja teietamine tundub iganenud, umbes nagu mütsikergitamine nüüdsel ajal, siis järgmisel hetkel võib uuele elule ärgata teietamine. Ma üldse ei imestaks, kui „teie” Eestis peagi jälle moodi tuleks – ja mitte üksi retrohilbuga sarnaneva moesõnana, vaid kompenseeriva keelendina ajal, mil viisakust ja kommunikatiivset pädevust üldiselt paljudel elualadel, näiteks poliitikas, turunduses ja avalikus esinemises, aina vähemaks jääb.

„Teie” naasmist toetab asjaolu, et kuigi sinatamine on siinmail popp – seda tajuvad keelekasutajad ja kinnitavad ka keeleuurijad –, on teietaminegi meil uuringute järgi varasematest aegadest küllalt veres. Alles hiljaaegu sahistati Eesti Ekspressis, et rahvusringhäälingu sinatavad saatejuhid põhjustavat kaebusi, mistap Margus Allikmaa soovitanud kõigil saatejuhtidel liigset familiaarsust vältida ja külalisi teietada.

Minu meelest tasubki au sees hoida mõlemat, praktiseerides nii sinatamist kui ka teietamist. Möönan, et valik pole alati kerge, sest olu- ja tundevarjundeid, mida siin silmas pidada, on palju, mõned neist kergesti hoomatavad ja mõned mitte. Kuid teisalt on see valik, mis muudab suhtluse rikkamaks ja värvilisemaks. Kui teietamine hääbuks, oleks meie keel valiku, suhtlus nüansi võrra vaesem. Nii et ehk ei olegi pidev valimine „sina” ja „teie” vahel mingi tüütu sundus, vaid hoopis väärt võimalus?