Selles, et mujalt tulnud uuel spordialal on esialgu ka võõras nimetus, pole midagi tavatut. Nii on näiteks disc golf’iga, reeglite poolest üsna palligolfi moodi alaga, kus ketas ehk taldrik tuleb võimalikult väheste visetega saada erilisse kettidest korvi.

Eesti harrastajate hulgas käibib lähte-, see tähendab inglise keeles lahku kirjutatav sõna millegipärast kokku kirjutatuna (discgolf), aga igal juhul – lahku või kokku – on eesti keele seisukohast tegemist tülika keelendiga: tsitaatlaenuga, mis õigekirjareeglite järgi peaks eestikeelses tekstis olema kaldkirjas ja ülakoma abil eraldatud käändelõpuga (just nagu käesoleva artikli teises lauses).

Reeglikohane tüsilik kirjapilt soodustab aga vigaste vormide kasutust; väärus on juba tähtsaima kohaliku asjasse puutuva organisatsiooni, Eesti Discgolfi Liidu nimes.

Vähesel määral on kasutatud ka „disk­golfi”, kus võõrtäht c on asendatud k-ga, Eesti Keele Instituudist on aga välja pakutud sõnad „taldrikugolf” ja „kettagolf”. Ala harrastajad on kurtnud, et need sõnad ei näita disc golf’i „tegelikku olemust”, kuid pole minu teada osanud oma seisukohta põhjendada. Ehk on vastuseis tingitud lihtsalt sellest, et ollakse harjutud ingliskeelse nimetusega ja eesti vaste ei kõla nii peenelt?

Minule igatahes tundub, et kui mitte just serviisi lõhkumist silme ette toov „taldrikugolf”, siis vähemasti „ketta­golf” on väga hea disc golf’i vaste: suupärane ja läbipaistev, osutades – täpselt samamoodi nagu inglise sõna – peamisele ala juures kasutatavale vahendile, see tähendab kettale (disc).

Disc golf’i harrastajate hulk aina kasvab ja uusi golfiradu üha kerkib, jahedast kevadest hoolimata. Fännid nimetavad disc golf’i elustiiliks ja usuvad, et sellest saab uus rahva- ja rahvusspordiala. Ülemine aeg, et tülikas ja vigu põhjustav tsitaatsõna disc golf asendataks eestipärase „kettagolfiga” – nii rahvakeeles kui ka ametlikus keelekasutuses.