Hariduslike erivajadustega laste probleemidest, aga ka edulugudest on kirjutatud palju. Selles artiklis tahan pöörata tähelepanu õpetajatele ja neile õpilastele, kellel tuleb hariduslike erivajadustega õpilastega klassiruumi jagada.

Kaasava haridusmudeli rakendamine koolis paneb õpetajale oluliselt suurema koormuse, kui see üheltki paberilt või dokumendilt välja paistab. Lisaks sellele, et hariduslike erivajadustega lapsi tuleb teistest erinevalt õpetada, tunneb õpetaja end tihti pidevas valvelolekus, et juba eos ennetada võimalikke ebameeldivusi klassis ja koolis üldiselt. Ühegi seadusega pole ju kehtestatud reeglit, et tavaklassi oleks mõistlik kaasata korraga üks HEV-õpilane või kui mitu, siis samasuguse erivajadusega last.

Koostöö lapsevanematega on väga oluline. Kui kodu mõistab, et õpetaja soovib last parimal moel aidata, mitte sildistada või muul moel kompromiteerida, on ka edusammud palju kiiremad tulema. Väga raske on aidata lapsel koolis paremini toime tulla, kui pere on tõrges ja keeldub tunnistamast, et õppimine oleks lapse jaoks jõukohasem, kui teda õigesti toetada.

Mõnikord on kooli ja kodu väärtushinnangud väga erinevad. Mida peetakse olulisemaks, kas koostööd või isiklikku edu; õppimist või ilusaid asju? Või kas hinnata kaaslast selle järgi, kui palju ta on nõus pingutama või kui hästi oskab ennast kehtestada? Lapsel on kooli tulles nii mõneski asjas juba väljakujunenud arusaamad ja koolis saame pakkuda vaid alternatiive. Samas saab ja peabki kool kasvatama lastes sallivust ning õpetama neid teistsuguseid inimesi aktsepteerima ja nendega suhtlema.

Miks tema võib, aga teised mitte?

Erivajadustega laste eripära jääb silma ka kaasõpilastele. Kuna õpilased ootavad, et õpetaja oleks kõigi vastu ühtviisi sõbralik ja õiglane, võib tekkida õigustatud küsimus, miks mõni klassikaaslane nii võib, aga teised mitte. Siin on nii lasteaia- kui ka kooliõpetajate ülesanne arusaadavalt selgitada ja põhjendada, miks ühel lapsel on õppetöö ühtmoodi ja teistel teistmoodi korraldatud. Kusjuures pedagoogid peavad oskama teha seda nii targalt, et teistest erinev laps ei satuks kiusamise ohvriks.

Väga suure töö on eelnevalt ära teinud lasteaiakasvatajad, õpetades lastele tolerantsust, oskust endast erinevate lastega suhelda ja vajadusel täiskasvanu abi otsida. Väikestes maakoolides on samad lapsed koos olnud juba lasteaiast saati, mistõttu kohanemine erivajadustega lastega läheb koolis lihtsamalt.

Au ja kiitus õpetajatele, kes päevast päeva annavad tunde klassis, kus tavaõpilastega koos õpivad eri diagnoosidega HEV-õpilased. Tugispetsialistid toetavad õpetajaid koolis nii palju, kui oskavad ja suudavad, kuid põhikoormus on siiski klassi- ja aineõpetajatel. Kui püüda kirjeldada üht tundi, siis see võib välja näha umbes nii. Enamik õpilasi saab tööjuhendist esimese korraga aru, kuid mõnele peab seda tingimata üle seletama. Samal ajal seisab õpetaja kõrval HEV-laps, kes on häiritud vahetunnis juhtunust või muretseb järgmise päeva tunniplaani muudatuste pärast ega suuda enne keskenduda, kui on õpetajaga need teemad selgeks rääkinud. Samal ajal on tragimatel ülesanne juba valmis ja nad tahavad saada õpetajalt tehtu kohta tagasisidet. Õpetaja jutt klassiruumis võib aga segada kedagi keskendumast.

Üheaegselt kõige sellega hakkama saada võib olla vägagi keeruline. Paberi peal ja dokumentides muidugi mitte, räägin päriselust. Kõikvõimalikud soovitused ja meetodid, mida nõustamiskeskustes ja ümarlaudades õpetajale toimetulekuks jagatakse, on iseenesest head, aga kui klassis on mitu eri diagnoosi ja eri õppekava alusel õppivat last, ei suuda üks õpetaja parimagi tahtmise juures neid kõigi õpilaste puhul tulemuslikult kasutada. Kus on need tugiisikud ja abiõpetajad, keda nii väga vaja on? Neid tuleb tikutulega otsida …

Ka süütu nali võib viia plahvatuseni

Omaette rühma moodustavad käitumis- või õpiraskustega õpilased, kellel puudub arstlik diagnoos ja kes õpivad tavaõppekava järgi. Mõnda last keeldub lapsevanem uuringutele viimast, teised ei ületa diagnoosi künnist. Loomulikult saab ka nende puhul mitmeid meetodeid ja sekkumisviise kasutada, ja seda õpetajad ka teevad. Kui paljusid meetodeid saab õpetaja rakendada kogu klassile, siis kindlasti ei ole kõik võtted kogu klassile sobilikud ega vajalikud.

Käitumisraskustega õpilase tegevus võib olla koormav nii õpetajatele kui ka kaasõpilastele. Sageli nende käitumismustrid korduvad, kuid iial ei või ette teada, millal ja kuidas. Kaasõpilased tajuvad selliseid klassikaaslasi kui ebastabiilseid ja ettearvamatuid. Nendega koos ei taheta teha rühmatööd, kuna nad ei oska oodata oma sõnajärge, reageerivad mõnikord ootamatult ägedalt jne.

Väike inimene ei saa veel aru, millal kaasõpilane ilmutab ärevuse märke ning oleks õigem eemalduda. Isegi täiskasvanul ei õnnestu alati seda märgata. Ei olegi võimalik õpetada lapsi kõiki olukordi ette nägema, veel vähem arvestama kaasõpilase närvikava ja taju­erisustega ning sellega, et tema käitumine võib olla ettearvamatu ja iga päev erinev. Mõni päev saadakse kaaslastega hästi läbi ja naerdakse koos, teinekord võib isegi süütu nali viia plahvatuseni.

Kuidas peaksidki õpilased oskama kaaslase ootamatule käitumisele reageerida ja tekkinud olukorras toime tulema, kui nad pole saanud ühtki sellesisulist koolitust? Pedagoogidele ja lapsevanematele korraldatakse sageli HEV-laste teemalisi koolitusi ja seminare, kaasõpilased aga õpivad üksnes kogemuse kaudu, olles kord olukorra keskmes, kord pealtvaataja rollis. Nende enda elukogemus on väike ning oskused probleeme lahendada piiratud. On hästi, kui ainus reaktsioon on üllatus. Kahjuks tuleb neil silmitsi seista ka selliste negatiivsete emotsioonidega nagu hirm, segadus, teadmatus, ärevus jne. On ette tulnud, et vanemad on viinud oma lapse üle teise kooli, kuna klassis õppis HEV-õpilane, kelle pärast laps ei julgenud ega tahtnud enam üldse koolis käia.

Iga laps vajab õpetaja tähelepanu

Ka iga n-ö tavaõpilane on isemoodi, oma tugevuste ja nõrkuste, oma koduse taustaga. Ilmselt õpib igas koolis katkiste perede lapsi ning neid, kellel puudub kas ema või isa. Mis te arvate, kuidas on lugu nende laste usaldusega maailma vastu, turvatundega, rõõmuga, oskusega nautida õppimist ja muid tegevusi? Kuigi nende puhul pole tegu diagnoositud probleemiga, võib lapse mure ja nõutus olla nii suur, et õpetaja erikohtlemise, toetuse ja tähelepanuta ei saagi nad koolitööga hakkama. Igal lapsel on vaja, et temast peetaks lugu, temaga arvestataks, et tal oleks koolis tore käia ja mõnus õppida. Keegi ei taha tunda koolis hirmu teiste õpilaste ees.

Mõni õpilane, kes tuleb koolis hästi või keskmiselt toime, kuid näeb, kui palju tegeldakse „mitte nii tavaliste” õpilastega, ongi teinud järelduse, et tundi segades on võimalik pälvida palju rohkem õpetaja ja klassikaaslaste tähelepanu. Õpetaja pingutab, et kõigile individuaalselt läheneda, kuid paraku nõuab HEV-õpilane ressurssi teistest rohkem ning kui abiõpetajat pole, toimub see kaasõpilaste arvelt.

Sotsiaalseid oskusi saab õppida ja õpetada

Jõuangi turvalisuse teemani. On ilmselge, et lasteaias ja koolis tuleb tagada kõigi õpilaste ja töötajate turvalisus. Ootamatu hoop tooliga, esimene ettejuhtuv kellegi pihta visatud ese, ropp sõnavaling, karjumine, löömine, uste paugutamine, ning mis veelgi raskem taluda – pidev ohutunne, ilmselgelt turvalisse õppetööks sobivasse keskkonda kuuluda ei tohi. Ka lihtsalt klassiruumis viibimine ja ebameeldiva olukorra pealtnägemine tunnis on teiste laste jaoks hirmutav, kruvib pingeid üles ning alandab töövõimet. Isegi sel juhul, kui koolis on ametis sotsiaalpedagoog, eripedagoog või psühholoog, kes kriitilises olukorras appi tuleb, on juhtunu juba kõigile mõju avaldanud. Olen pidanud rahustama poisse, kellel pärast juhtunut õhtuni jalad värisesid, sest koolivenna raev ja selle väljendumine šokeeris neid nii tugevasti.

Emmaste põhikoolis püüame tegeleda võimalikult palju ennetusega. Õpetajad ja tugispetsialistid vahetavad jooksvalt infot ning korraldame ümarlaudu, et lapsi veelgi tõhusamalt toetada. Teeme koostööd lapsevanematega ja Hiiumaa Rajaleidja keskusega.

Koolis on üleüldine kokkulepe, et õpilase lubamatu käitumise puhul ei kõnni keegi lihtsalt mööda, vaid iga täiskasvanu sekkub koheselt. Õpilased teavad, et abi on vajadusel olemas ja julgustame neid seda küsima – sellega loome turvalist õhkkonda. Algklassipoistele on suhtlemis- ja eneseväljendusoskuste arendamiseks suhtlemisring, kus muu hulgas õpitakse teisi kuulama, oma järge ootama ning seda, et iga õpilane ongi isemoodi. Kool on liitunud TORE-liikumisega. Mõnikord oleme rakendanud tugiisikuna olemasolevaid pedagooge, vahel on selle rolli kanda võtnud lapsevanem ise.

Väga raske on kõigi nende tegevuste tulemuslikkust objektiivselt mõõta, kuid usun, et kasutegur on olemas ja liigume õiges suunas. Ei saagi eeldada, et lapsed suudaksid täiskasvanu moel ja ootustele vastavalt erinevaid olukordi lahendada. Püüame ise eeskujuks olla ja lapsi kasvamise keerulisel teekonnal juhendada.

Kahtlemata on sotsiaalseid oskusi ja eneseregulatsiooni võimalik õpetada ja õppida, aga see võtab palju aega. Tugiisikuid ja abiõpetajaid, keda HEV-õpilased enda kõrvale vajaks, on koolides ilmselgelt liiga vähe. Kaasav haridusmudel on kantud heast eesmärgist, kuid selle terviklikuks ja kõiki õpilasi arvestavaks rakendamiseks on ressursse juurde vaja.