Tuleval aastal ilmub eesti kirjakeele normi aluse, õigekeelsussõnaraamatu uus, uuendatud trükk. Ja nagu sellisel puhul ikka, pälvivad kõige rohkem tähelepanu ja tekitavad kõige rohkem elevust sõnaraamatusse jõudnud uued sõnad. Ajakirjanduses ongi juba juttu olnud näiteks sõnadest „orsoto” (risotolaadne kruubiroog), „proteoomika” (geneetika haru) „sologaamia” (abielu iseendaga) ja „baarikärbes”.

Too viimane on Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute peatoimetaja Margit Langemetsa sõnul üles korjatud Charles Bukowski filmi pealkirjast. „Baarikärbes”, inglise keeles „Barfly” (1987) räägib Los Ange­lese joogikohtades aega veetvast Henry Chinaskist, kes on joomahimulise Bukowski alter ego.

„Baarikärbes” ongi kujundlik, täpsemalt metafoorne väljend inimese kohta, kes tiirutab mööda baare. Inglise keeles, olgu täpsustuseks öeldud, on see kujund siiski märksa vanem kui Bukowski film; näiteks 1930-ndate lõpus tegutses Ameerikas vokaalkvartett Bartlesville Barflies ja 1969. aastal esitles sama maa skulptor Luis Jiménez sotsiaalkriitilist taiest nimega „Barfly”, mis kujutab Vabadussammast ülekaalulise õllejoojana. Mõne sõnaraamatu järgi kasutati seda sõna juba 19. sajandi lõpus.

Barfly’ga seoses meenuvad veel inglise sõnad barhopper (baarist baari hüpleja, baaritirts) ja pub crawler (pubist pubisse liikuja, pubiroomaja). Needki tähistavad kedagi, kes külastab hulka joogikohti, aga mitte tingimata igapäevase alkohoolikuna, vaid ühe õhtu ja öö jooksul seltskondliku sihipärase ürituse (barhop’i või pub crawl’i) käigus.

Kui barfly’d asendab eesti keeles tõlkelaen „baarikärbes”, siis barhopper’it ja pub crawler’it kõlbaks ehk „kõrtsikammijaks” nimetada. Mihkel Mutil on sellise nimega romaan, „Kõrtsikammija”, kus oma peatsest surmast kuulnud peategelane asub hüvastijätuks lemmikkõrtse läbi kammima – üks õhtu, kümme kõrtsi, igaühes üks kann heledat õlut.

Kelleks aga nimetada inimest, kes on juba liig pikalt kõrtse kamminud? Eks ikka kõrtsikakerdajaks.