Rubriigis „Stanfordi sõnumid“ tutvustab USA-s Stanfordi ülikoolis külalisteadlasena töötav Margus Pedaste Eesti õpetajatele Stanfordi haridusteadlaste ja ülikooli külastavate teadlaste töid ja tegemisi.

Paljud meist on kuulnud midagi Stanfordi ülikoolist. Mõned teavad, et see jagab Times Higher Educationi 2018. aasta ülikoolide järjestamise skaala alusel Oxfordi ja Cambridge’i järel kolmandat kohta California tehnoloogiainstituudiga. Eriti kõrgelt on hinnatud Stanfordi teadustöö taset ja selle viitamist teiste teadlaste poolt.

Üks enam kui 70 000 korda viidatud haridusteadlastest on emeriitprofessor Lee Shulman, kes on põhjalikult uurinud õpetajate professionaalset arengut ja toonud muuhulgas välja, et õpetamiseks on vaja aru saada mingile pedagoogilisele mudelile omastest mõistetest ja põhimõtetest.

Eelmisel kevadel rääkisin Tartus õpikogukondade foorumil tema ideedele tuginedes, kuidas ja kellega koos võiksid õpetajad õppida. Muuhulgas küsisin, kui paljud foorumi enam kui kahesajast osalejast on lugenud midagi Lee Shulmani töödest. Saalis tõusis kaks kätt. Samas näitab TALIS, et 92% eestikeelse õppega koolide õpetajatest täiendab end tööalase kirjanduse lugemise abil.

Ma ei tea uuringut, mis täpsustaks, mida meie õpetajad loevad, aga sellest ajast on mind kummitanud mõte, et nii õpetajakoolituse üliõpilased kui ka tegevõpetajad peaksid pühendama palju enam aega teaduskirjanduse regulaarsele lugemisele. Eesti keeles on hea võimalus jälgida Eesti Haridusteaduste Ajakirjas (http://eha.ut.ee/) ilmuvat. Nüüd juba oma kuuendat eluaastat alustavas veebipõhises vaba juurdepääsuga ajakirjas on lisaks Eesti autoritele igas numbris ka tõlkeartikkel välismaiselt tippteadlaselt ja ühe põneva raamatu tutvustus.

Sellest jääb aga ilmselt väheks. Nii sündiski idee, et kui pühendun pool aastat Ameerika Ühendriikides Stanfordi ülikoolis teadusele, toon teadussõnumeid ka Eesti õpetajateni. Teie ees on Stanfordi teadlaste ja külaliste teadusmaailma seeria sissejuhatus.

Stanfordi ülikool on eraülikool, mis asutati alles 1885. aastal, et arendada uuringutele tuginedes inimkonna heaolu. Ise tõstavad nad esile esimesena Stanfordis toimunud kopsu-südame siirdamist, arvutihiire kasutuselevõttu, aga ka digimuusika arendamist. Hoolimata ülikooli suhteliselt lühikesest ajaloost, on Stanfordi teadlastele antud juba üle 50 Nobeli preemia ning käesoleval sajandil on seda juhtunud rohkem kui üheski teises maailma kõrgkoolis – seitsmel korral. Nende mõju on olnud suur ka hariduse vallas. Näiteks professor Linda Darling-Hammond juhtis president Barack Obama meeskonnas hariduspoliitilisi uuendusi.

Stanfordi ülikool asub California osariigis San Francisco ja San Jose vahel Palo Alto linnakeses. Ülikoolis on umbes 16 000 üliõpilast, 2180 töötajat ja 1800 järeldoktori tööd tegevat noorteadlast. Stanfordiga seotud ettevõtete (sh Google, Instagram, Nike, HP jt) aastatulu on rohkem kui 2,7 triljonit dollarit.

Stanfordi ülikool on jagatud seitsmeks teaduskonnaks. Üks neist on haridusteaduskond (School of Education). Lisaks sellele on Stanfordis loodud mitmeid interdistsiplinaarseid üksuseid. H-STAR-i instituudis (Human Sciences and Technologies Advanced Research Institute) alustan oma tööd ka mina. Selles instituudis lahendatakse probleeme, mis on liiga laiad ühe teaduskonna jaoks. Nii tuuakse kokku teadlased ja sageli ka ärimaailma inimesed, kes asuvad inimkonna heaolu suurendama – nagu Leland ja Jane Stanford ülikooli asutamisel lootsid. Millised need teadussaavutused haridusvaldkonnas on, sellest räägin aga juba edaspidi.