Lugesin hiljuti õpilaste vabal teemal kirjutatud kirjandeid ja olin meeldivalt üllatunud – nad kirjutasid sellest, mida ja kuidas õpivad. Kooli vilistlastega kohtudes läheb jutt pigem sellele, kuidas nad koolis omal ajal koerust tegid, õpetajale vastandusid. Täna tuleb aga kirjanditest välja, et õpilased ennast õpetajale ei vastanda ja kool on neile õppimise koht. Kibestunud hariduskommentaatoritel tasub ilmselt madalat profiili hoida.

See pole nii ainult meie koolis. Innove on uurinud gümnaasiumi panust ja kuuldavasti on sealtki tulnud välja koole, kus õpilased arutavad vabal ajal õppimisega seotut. Paistab, et oleme Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks jõudnud selleni, kuhu Peeter Põld ja Johannes Käis omal ajal üritasid jõuda. Millega seda seletada?

Õpetajate ja õpilaste suhe on muutunud. Näiteks hindeid meil põhikoolis enam polegi ehk üks pool ei pane teist poolt paika, vaid püüab selgitades anda suuniseid uute sihtide seadmiseks. Õpilast ei õpetata, vaid suunatakse õppima.

Ilmselt on ka interneti suhtluskeskkonnad positiivset mõju avaldanud. Seal ei lobiseta enam, vaid jagatakse üksteist huvitavat infot. Kõige põnevamad asjad toimuvad seal ja see tekitabki huvi õppida – huvi hoitakse vastastikku üleval. Koerustükid ei ole kusagile kadunud, neid tehakse lihtsalt mujal ja need ei sega kooli ja õppimist.

Kool toetab õpilase internetihuvi, pakkudes lego- ja drooniringe, programmeerimist jms. Matemaatikat õpitakse meie koolis näiteks Fox Academy programmide toel. Lapsed õpivad juba algklassides tunnis õpitule internetist põnevat lisamaterjali leidma.

Vanemad võiksid olla ettevaatlikud, kui lapsele arvutikeelu peale panevad. Eelnevalt tasub uurida, kellega ja mis teemadel laps internetis suhtleb. Arvutikeeld ei tohi õpihuvi lämmatama hakata.