Sarnassõnad ehk paronüümid – need on sõnad, mis kannavad küll erinevat tähendust, kuid sarnanevad üksteisega väliselt, häälikulise koosseisu poolest, ja mida just seetõttu kiputakse omavahel pahatihti segi ajama.

Võtame kas või eksitavalt sarnase palgega, aga siiski erisisulised võõrsõnad. Kui tihti olen kuulnud räägitavat näiteks „adressandist”, „anaalidest”, „basiilikust” ja „metroloogiast” „adressaadi”, „annaalide”, „basiilika” ja „meteoroloogia” asemel! Kõnelejal juhtub.

Kuid turvaliselt ei maksa end tunda ka omade hulgas; on küll ja küll omasõnu, mille erinevast sisust hoolimata tülikas samanäolisus hälvitab neidki, kellele meeldib end pidada eesti keele asjatundjaks. „Ohter järelliidetega tuletamine on ühelt poolt eesti keele rikkus, aga teiselt poolt ka koorem, sest nii paneme tekstis keerlema ühed ja samad sõnatüved ning tekitame rohkesti tähenduselt segiminevaid sõnu,” kirjeldab paronüümiprobleemi Tiiu Erelt raamatus „Terminiõpetus”. „Eesti keele käsiraamatust” võime lisaks lugeda: „Eriti tülikad on tähenduslikult lähedased paronüümid, sest sõnade väliskuju sarnasuse tõttu on väikeste tähendusvahede hoidmine väga raske.”

Sellised väikeste, vahel väga raskesti hoomatavate tähendusvahedega paronüümid on eesti keeles näiteks „alaline” ja „alatine”, „eestindama” ja „eestistama”, „enamik” ja „enamus”, „hävima” ja „hävinema”, „jäänus” ja „jäänuk”, „kestus” ja „kestvus”, „loendama” ja „loetlema”, „tõlk” ja „tõlkija”, „käsitlema”, „käsitama” ja „käsitsema” … Jätkates saaks vabalt ühe väiksemat mõõtu sõnaraamatu.

Mõnest nimetatud paronüümipaarist on „Keelekastes” juba põhjalikumalt juttu olnud („tõlgi” ja „tõlkija” kohta vaata näiteks „Püha Hieronymuse pailapsed”, Õpetajate Leht, 6. oktoober 2017) ja paljudest tuleb ehk juttu edaspidi, seekord aga peatuksin pikemalt aktuaalsel sõnakolmikul „õhkama”, „õhkima” ja „lõhkama”.

Me elame närvilises ja agressiivses maailmas ning päris tihti on siit-sealt lugeda või kuulda, et keegi õhkas kusagil pommi, olgu kujundlikult või otsesõnu: „Naissoost enesetaputerrorist õhkas Pakistanis politsei kontrollpunkti ees pommi”, „Päästjate pommirobot õhkas Vabaduse väljakul pommi”, „Poisikesed õhkasid parkimismajas pommi”, „Levadia õhkas Euroopa liigas üllatuspommi” ja nii edasi. Keelelises mõttes on traagika selles, et pomme mitte ei õhata, vaid lõhatakse.

Õhkamine tähendab peamiselt ohkamist, kurtmist, kaeblemist („eestlased õhkavad oma rasket saatust”), aga ka välja kiirgamist, levitamist, õhkumist („jää õhkab jahedust”), samuti õhetamist, punetamist („päike pani põsed õhkama”). Väljendit „taga õhkama” kasutame tähenduses ‘taga igatsema, taga kurtma’, „õhkamismärk” öeldi vanasti aga grafeemi kohta, mida tänapäeval nimetatakse hüüumärgiks.

Pommikonteksti sobib suurema tõenäosusega lõhkamine, mis tähendab lõhkema panemist, lõhkeainega purustamist. Veel kolmas sarnane sõna, „õhkima”, märgib aga kellegi või millegi lõhkeaine abil purustamist, õhkulaskmist. Need tähendusvahed selged, on ju arusaadav, kui absurdne on kõnelda näiteks sellest, et „poisikesed õhkasid parkimismajas pommi”. Tahtes õhata keelelist kompetentsust, tuleks meil ikka öelda, et „poisikesed lõhkasid parkimismajas pommi” või – juhul kui see sai parkimismajale saatuslikuks – „poisikesed õhkisid parkimismaja”.

Umberto Eco, keda teatakse peamiselt semiootiku ja romaanikirjanikuna, on kirjutanud ka lastejutte, millest ühes tõstavad pommide sisse pandud aatomid sõjakihus kindrali vastu mässu ja põgenevad pommidest. Kui kindral sõda alustab ja pommid linnadesse pillab, ei juhtu muidugi midagi – aato­meist tühjad raudkestad ei plahvata. Inimesed võtavad pommikestad kasutusele hoopis lillepottidena ja ebaõnnestunud kindralist saab hotelli uksehoidja; see on ainus amet, kuhu ta oma ilusas tressidega mundris tööle passib. Pommid jäävad lõhkamata, linnad jäävad õhkimata ja inimesed õhkavad kergendatult.