Kohtume Kajamaa põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Piibe Tammemäega tema kodus Tallinnas Männiku mändide all. Külakostiks olen kaasa võtnud rammusa koogi, kuid peagi selgub, et sellest ei hooli meist kumbki, sest mõlemal on käsil väiksemat sorti suhkruvaba dieet. Piibe lõikab seetõttu imeväiksed koogitükid, teeb kõrvale taimeteed. Istume köögilaua taha ja alustame vestlust.
Räägime natuke orienteerumisest – spordialast, mida oled aastaid kirglikult harrastanud. Kuidas selgitaksid inimesele, kes pole kunagi orienteeruma sattunud, selle spordiala sisu?
Kõige lihtsamalt selgitades on see kaardi abil liikumine metsas või mõnel muul maastikul, näiteks linnas, läbides maastikule paigutatud kontrollpunkte. Kõige kiiremini kontrollpunktid läbinu on võitja.
Kui palju varustust selline spordiala nõuab, on seda kallis harrastada?
Orienteerumise harrastamiseks ei ole vaja teha kuigi suuri väljaminekuid. Alati saab muidugi osta endale tippvarustuse, kuid harrastamiseks piisab esialgu täiesti tavalistest spordiriietest ja -jalatsitest. Lisaks võiks olemas olla elektrooniline märkevahend, kuid seda saab ka kohapeal rentida. Võistlustel ja päevakutel osalemine veidi maksab, kuid mitte rohkem kui teistel rahvaspordiüritustel.
Kuidas sa orienteerumiseni jõudsid?
Enamik inimesi jõuab selleni oma perekonna või sõpruskonna kaudu. Minu isa tegeles orienteerumisega ülikooliajal, hiljem avastas ta orienteerumise uuesti ning võttis lapsed kaasa. Nii ma orienteerumas käima hakkasingi. Meil on väga sportlik perekond.
Olid vist algusest peale üpris edukas?
Ei olnud. Ma olin küll hea kaardilugeja, kuid pigem käisin jalutamas, mitte võidu peale jooksmas nagu mitmed teised tüdrukud. Võistlusmoment tuli hiljem, sest ega mulle meeldinud kaotada. Kui ei tahtnud viimaste seas olla, tuli rohkem pingutada.
Praegu räägitakse koolides üha enam, et võistlusmoment ja numbriline hindamine pole olulised. Märksa olulisem on õpilase isiklik areng. Mis sa sellest arvad?
Usun, et võistlusmoment on edasiviiv jõud – olgu see siis võrdluses kellegi teise või iseendaga. Samas tuleb aru saada, et mõned lapsed lihtsalt ei ole kehaliselt kuigi võimekad. Kõik ei saa olla meistersportlased, kuid see-eest on nad võimekad milleski muus. Oma tunnis tunnustan eeskätt isiklikku arengut, kuid pean ka võistlusmomenti oluliseks. Elus tuleb osata kaotada, sedagi tuleb õppida. Keegi meist ei ela vati sees.
Sa oled noor ja tegus inimene, kindlasti saaksid kõigega hästi hakkama, mis ette võtad. Miks otsustasid õpetajaameti kasuks?
Olen tahtnud saada õpetajaks juba väiksest saati. Ülikoolis kehakultuuri õppides avanes võimalus asuda osalise koormusega õpetajana tööle. Sain kiiresti aru, et teen seda tööd, naeratus näol. Õpetajaamet annab inimesele palju.
Mis sind orienteerumise juures paelub?
Orienteerudes on alati ääretult põnev. Mulle meeldib lahendada etapivalikuid ja ülesandeid, mis orienteerumine pakub. Orienteerumise kaudu õpib ka iseennast tunnetama, analüüsima oma tegevust ja liigutusi.
Sa tegeled lisaks orienteerumisele ka seiklusspordiga. Seiklussport on karm ala – meist enamiku jaoks tundub neli tundi või ööpäev jooksmist midagi ilmvõimatut. Miks sa ennast niimoodi piinad?
Seiklusspordi teeb põnevaks alade vahetus, meeskonnatöö ja taktika. Alati on põnev ennast proovile panna ja näha, kuidas pingeseisundis ja suure väsimuse foonil meeskonnas käitud. Selline eneseületamine on omamoodi nauditav.
Praegu võibki öelda, et olen seiklusspordiga rohkem seotud kui orienteerumisega, kuid ka seiklusspordi võistlustel on enamasti orienteerumiselement. Vigastasin mõni aasta tagasi oma põlve ja pidin tegema pikema võistluspausi. Sain aru, et orienteerumisjooksu tippu ma enam pürgida ei taha, ja otsisin uut väljundit.
Kuidas sa pikad võistlused, treeningud ja töö ühte päeva mahutad?
Spordile kulutan nädalas 5−12 tundi, laagrites enamgi. Lisaks sportimisele korraldan linnaorienteerumise päevakuid, mis toimuvad Tallinnas kevadest sügiseni esmaspäeva õhtuti, ja juhendan Eesti orienteerumiskoondise noori. Kuidagi olen suutnud need asjad oma nädalaplaani mahutada ja saan kenasti hakkama.
Miks soovitad lastel orienteerumist proovida?
Orienteerumine on põnev seiklus. Ükskõik, mida sa seal metsas ei tee, vaimse ja füüsilise töö ühildamine on väljakutse. Orienteerumine ei tähenda, et peab kiiresti jooksma ja fantastiliselt hästi kaarti lugema. Päevakule võib tulla ka niisama kõndima, isegi kaarti ei pea oskama lugeda – korraldajad teevad selle huvilistele kohapeal selgeks.
Ka täiskasvanud võiksid orienteerumist proovida. See on suurepärane viis, kuidas töömured ära unustada. Orienteerudes pole lihtsalt aega muule mõelda, peab lugema kaarti ja mõtlema, kuhu järgmisena liigud. Tööpäeva lõpus on see hea – lülitab igapäevarutiinist välja.
Kus orienteerumist õppida?
Üle Eesti toimuvad orienteerumispäevakud, tavaliselt on need esmaspäevast neljapäevani ja õhtupoolikutel. Päevakud on ilmselt kõige parem võimalus end orienteerumisega kurssi viia. Kohapeal on olemas inimesed, kes teevad põhitõed selgeks ja vajadusel abistavad. Ja kui mõni sõber tegeleb orienteerumisega, siis saab alati ka temalt abi paluda.
Mina kutsun kõiki seda imelist spordiala järgi proovima. Eesti eri kohtades toimuvate päevakute kohta leiab infot aadressil paevakud.ee.
Mis on seiklussport?
Seiklussport on võistkondlik kestvusspordiala, kus võistlejatel tuleb looduses kaardi järgi navigeerides läbida ettenähtud aja jooksul (kolm tundi kuni mitu nädalat) võimalikult palju kontrollpunkte. Sageli kasutatakse ühe võistluse jooksul spordivahendeid: jalgratast, kanuud, suuski, rulluiske jms.
Ka orienteerumises tuleb läbida kontrollpunkte, kuid see sport on individuaalne, kasutatakse valdavalt ühte liikumisviisi, läbitakse lühemaid distantse ja punkte üksnes ettenähtud järjekorras.
Võrreldes orienteerumisega on seiklusspordiks vaja soetada üksjagu varustust, mis teeb selle spordi harrastamise mõnevõrra kulukamaks. Seiklusspordiga saab Eestis algust teha Xdreami (www.xdream.ee) sarjas, kus on jõukohase pikkusega radasid kõigile.
Meelde jäänud seik
Venemaa seiklusspordivõistlusel RedFox olime jõudnud pärast 35-tunnist võistlust vahepunkti, kus tuli sooritada ronimisharjutus. Kahe kalju vahelises lõhes rippus õhus punkt ja ühelt kaljult tuli laskuda õigele kõrgusele, meeskonna abiga kaljulõhest punkt võtta ja teiselt kaljult jälle üles ronida. Kuni meeskonnakaaslased tutvusid ülesandega, avastasin mina end kalju serval püsti seistes magamas. Olin ju seal, et mõelda läbi need käigud, kuidas see enda jaoks keerukas ronimispunkt läbida.
Piibe Tammemäe
Lisa kommentaar