Dagmar Normeti lastelood on elujaatavad, tulvil teadmisi ja elutarkust ning pole tänapäeval sugugi oma aktuaalsust kaotanud. Normeti fantaasiaküllast lasteloomingut saadab heale õpetajale omane osavus selgitada maailma asju lahti mitmes plaanis.

Lastekirjanik Dagmar Normet saanuks 13. veebruaril 97-aastaseks. Rääkida Normetist kui õpetajast kirjanikust on õigupoolest üsna meelevaldne, sest koolis lapsi õpetada jõudis ta väga lühidalt ning üsna ebatavalistel asjaoludel. Ometi saadab tema fantaasiaküllast lasteloomingut heale õpetajalegi omane osavus selgitada maailma asju lahti mitmes plaanis. Normet on end iseloomustanud sooviga näha inimeses rohkemat, kui loodus talle andnud, ja veendumusega, et kareda kesta all on peidus avastamata väärtused („Avanevad uksed”, lk 186). Need aga võiksid olla iga õpetaja lipukirjaks.

Tallinnas pisut pärast Eesti iseseisvumist sündinud ja üles kasvanud Dagmar Rubinstein oli rahvuselt juut, üpris jõukate vanemate ainus laps ning kõneles enne kooliminekut juba kolme kohalikku keelt: eesti, vene ja saksa. Ehkki oma mälestusteraamatus „Avanevad uksed” ta selget vastust keelte omandamise järjekorra kohta ei anna, võib oletada, et vanematega rääkis tüdruk esmalt vene ning esimese lapsehoidjaga eesti keelt. Kolmeselt võeti Dagmarile aga nimme sakslasest hoidja, et tüdruk saksa keelegi suhu saaks.

Dagmar Normet on rõhutanud, et ennesõjaaegne Eesti ühiskond oli väga avatud. Toona tegutsesid Tallinnas näiteks saksa, vene, rootsi ja juudi koolid. Erakordse demokraatlikkusega paistis Euroopas silma ka Eestis aastal 1925 vastu võetud kultuurautonoomia seadus, mis võimaldas kõigil vähemalt 3000 inimesega vähemusrahvuse kogukonnal korraldada emakeelset haridus- ja kultuurielu. Seejuures rahastati vähemuste avalikke koole riigieelarvest. Ka Normeti lapsepõlvemälestustest nähtub, et meie pealinn oli tookord üsna kosmopoliitne paik, kus elas ja tegutses väga erineva rahvusliku taustaga inimesi.

Kirjandi hinne – 5/2

Dagmar läks kooli esmalt Tallinna 23. algkooli, seejärel saksa tütarlastegümnaasiumi. Õpingute jooksul lisandusid keeltepagasisse veel inglise, prantsuse ja ladina keel. Neljateistaastasena siirdus tütarlaps saksa gümnaasiumist eestikeelsesse inglise kolledžisse.

„Ma tulin Inglise Kolledži kaheksandasse klassi ja mu eesti keele oskus oli saksa kooli kohta hea, aga eesti kooli kohta üsna kehv. Mu etteütluste vihikud nägid päris kirjud välja – seal oli õpetaja punast tinti samapalju kui minu sinist. Ning mu kirjandite all seisis mitu aastat kummaline murd: 5/2, mis tähendas, et sisu poolest on töö väga hea, aga selle ortograafia on lihtsalt puudulik. Nii see kestis kuni gümnaasiumini, kus joonealune hinne hakkas tasapisi ülemisele lähenema” („Avanevad uksed”, lk 178−179).

Väga hea sõnaga on lastekirjanik meenutanud toonaseid kolledži õpetajaid, kellest paljudest aimus tõelist pühendumust ja kutsumust. Mitmekülgselt andeka tüdruku hiilgavatest vaimuannetest annavad tunnistust gümnaasiumi katsed, kus Dagmar saavutas terves Tallinna linnas paremuselt neljanda tulemuse, esimeseks olevat tulnud aga tulevane poeet Ilmar Laaban. Terasust ja eruditsiooni õhkub Normeti tekstidest ka siis, kui need on mõeldud kõige väiksemale lugejale.

Kui Dagmar kevadel 1940 inglise kolledži lõpetas, oli tal väga kindel siht silme ees. Temast pidi saama legendaarse võimlemispedagoogi Ernst Idla eeskujul kehakultuuri õpetaja ning tema ideede tulihingeline propageerija. Idla oli kolmekümnendate Eestis loonud oma võimlemissüsteemi, tegelikult lausa terve koolkonna koos pühendunud õpilastega. Tema algatatud olid Eesti mängud, millest ajapikku kasvas välja üldrahvalik tantsupidu.

Normet sattus Idla võimlemisrühma 16-aastaselt ning vaimustus oma õpetajast ja tema õppemeetodist jäägitult: „Idla oli pedagoog Jumala armust ning ülimalt artistlik. Kui tema tunni alguses saali sisenes – hoogsal sammul, üleni valges – ja lõbusal ilmel meid seiras, siis kiirgas temast nakatavat tegutsemislusti ja elurõõmu. /…/ Oma õpilaste silmis oli Ernst Idla ideaalkuju õpetajast, kelles on ühendatud arsti teadmised, pedagoogi talent ja kunstniku mõttelend” („Avanevad uksed”, lk 214).

Niisiis asus tütarlaps sügisel 1940 õppima Tartu ülikooli juures äsja avatud kehalise kasvatuse instituuti. Kuid sarnaselt teiste vabas Eestis sündinutega muutis Normeti saatust puhkenud Teine maailmasõda. Vahetult enne Saksa vägede Eestisse jõudmist soovitas üks Normeti õppejõududest tal tungivalt Venemaale tagalasse evakueeruda. Tagantjärele võib öelda, et otsus tagalasse minna päästis tulevase kirjaniku elu.

Loomavagunis mööda saadetud 16 päeva järel jõudis neiu Volga kaldal asuvasse Uljanovski linna, kus ootas juba ees tema varem evakueerunud isa oma uue naise ja kasutütrega. Dagmari ema aga oli pärast lahutust kolmekümnendate aastate keskpaiku Riiga kolinud. Emal sakslaste toime pandud juutide tapatalgutest pääseda ei õnnestunud.

Uljanovsk−Moskva−Tartu

Eluolu sõjaaegses Uljanovskis erines seni kogetust nagu öö ja päev. Elati teiste evakueeritutega pead-jalad koos, süüa jagus äärmiselt kasinalt ning toidukaartide saamiseks oli vaja leida tööd. Nii juhtuski, et oma ristsed kehalise kasvatuse õpetajana sai Dagmar Uljanovski 10. kümneklassilises koolis.

Esiotsa ei olnud ruumegi, kus tunde läbi viia, ning õpetajahakatisel ei jäänud muud üle, kui klassiruumis koolilastele kehalise kasvatuse ajaloost jutustada. Seejärel leidis kool võimlale aseaine. „Esimene mulje on jahmatav: meie käsutusse antud tühi hoone on endine kirik! Mahajäetud, lagunev ja räpane. Tundub, et seda pole kasutatud revolutsioonist saadik, kui algas võitlus religiooni vastu, mis on ju teatavasti „oopium rahvale”. Kuidas selles peletavas ruumis juhatada tundi, mis peaks lastes äratama huvi ja armastust kehaKULTUURI vastu?” („Ainult võti taskus”, lk 331). Õpetajapõli jäigi üürikeseks, sest peagi asendati kehalise kasvatuse tunnid hoopis sõjalise ettevalmistusega.

1942 sai tütarlaps õpinguid jätkata Uljanovski pedagoogilises instituudis, kus otsustas õppida vene keelt ja kirjandust. Järgmisel sügisel siirdus ta spordiõpinguile Moskva kehakultuuri kesk­instituuti ning pärast sõja lõppu taas Tartusse.

Niisiis koolilastele Normet rohkem õpetaja polnudki. Spordipedagoogikaga tegeles ta aga kutseõppeasutustes, töötades 1945−49 Tallinna kergetööstuse tehnikumis kehalise kasvatuse ala juhatajana ning 1949−55 Tallinna kehakultuuritehnikumis õpetajana. 1956 sai temast juba kutseline kirjanik.

Kuidas aga ikkagi sai ühest juudi tüdrukust eesti kirjanik? Normet meenutab oma mälestustes, et 12. sünnipäevaks saadud päevikut hakkas ta pidama esmalt saksa, hiljem eesti keeles. Saksakeelsed on ka esimesed lapsepõlves loodud luuletused. Küllap kasvas Normet märkamatult eesti kultuuri sisse, suhtles eesti sõpradega ning vaimustus Idla rahvusliku suunitlusega võimlemismetoodikast.

Proosakatsetustega alustas tulevane lastekirjanik juba 3. või 4. klassis. Enda sõnul otsustas ta siis kirjutada romaani „Lend Kuule”. „Romaan pidi jutustama kolme minuealise (10-a) lapse seiklustest nende lennul maailmaruumi. Nad olid avastanud suure salapärase koopa Tallinna lähistel Viimsi poolsaarel ja selles „angaaris” hakkasid nad oma lennumasinat ehitama. Kuid mõne leheküljega mu romaanikirjutamine piirduski, sest ilmselt mul nappis tehnilisi teadmisi, et lennumasina ehitamine lõpuni viia” („Avanevad uksed”, lk 118).

Normet armastab oma lasteraamatutes fantaasiat, ümbritsev argireaalsus on vaid lähtepunktiks imepärastele seiklustele. Tema raamatute tegelased võivad võluväel sattuda vana kiiktooliga keset Lõunamerd või hoopis raidkivist portaali kaudu keskaegsesse Tallinna. Rännatakse nii ajas kui ka ruumis ning õpitakse seejuures alatasa midagi uut. 16. sajandi algusse sattunud noored kogevad nagu muuseas 1524. a Tallinna kirikutes toimunud pildirüüstet. Normet suudab erakordse osavusega ühendada seiklused ja teadmiste jagamise, lugemata seejuures moraali või kuivi õpetussõnu.

Kooliolustikku me tema raamatutes naljalt ei kohta, pigem leiavad seiklused aset suvevaheajal või väljaspool kooliseinu. Küll aga võime tema teoste lehekülgedel kohata õpetajakujusid, kes on noortele tegelastele autoriteediks ja eeskujuks. Näiteks ajaloolane Asko Ausmees alternatiivajaloolises lasteromaanis „Lõvi ja lohe”, kes Kodulinna klubis lapsi juhendab. Või hoopis ujumistreener Mari raamatus „Kümme ust”. Viimane on esmapilgul üsna karm ja kare, kui oma maja koolieelikuid ujumistrenni kutsub, kuid ilma konkreetsuseta oleks võimekat treenerit raske ette kujutada.

Normet armastab näidata sooje peresuhteid, kuid ei suhkrusta neid üleliia. Pigem iseloomustab tema raamatute peresid sõbralik aasimine, inimlikud nõrkused ja vead. Võtame või näiteks nukunäitlejast vanaema hüüdnimega Buratino raamatutest „Une-Mati, päris-Mari ja Tups” ning „Une-Mati rannakülas”. Buratino jääb alatasa hiljaks tööle nii teatrisse kui televisiooni ning halvimast päästab teda tema ema, st Mati vanavanaema, kes kõike koordineerib.

Vanaemad on üldse oluliste tegelastena kohal paljudes Normeti lasteraamatutes – alates delfiinivanaemast „Delfiinias” kuni manatark Leenoni „Lõvis ja lohes”. Küllap võib neis ära tunda ka midagi autorist endast. Muuseas, Normet on eesti keelde tõlkinud ka Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas”. Selliseid vanaemasid võib jällegi vaadelda arhailiste õpetajatüüpidena, kes järeltulijatele maailma asjadest aimu annavad.

Dagmarist ja tema abikaasast Leo Normetist lähtub terve tuntud inimeste dünastia. Nende poeg Ingo Normet on lavastaja, tütar Haldi aga rahvusringhäälingu armastatud saatejuht. Pojapoeg Mart Normetit teatakse hästi omakorda Eesti Laulu pikaaegse produtsendina.

Kas õpetajaamet on inspireeriv elukutse?

Tuleb välja, et mitmed tuntud kirjamehed ja -naised on saanud oma lugude kirjutamiseks inspiratsiooni just koolist – õpetajatööst ja koolist laiemalt. Kui heita pilk kirjanike elulugudele, selgub, et suur osa nendest on leidnud teenistust õpetajana. Kui mitte tavapärase kooliõpetajana, siis koduõpetaja või ülikooli õppejõuna. Nii ühel kui ka teisel juhul on olnud nende töövahenditeks sõna, sõnum ja teadmised. Nagu õpetajagi, nii on ka kirjanik teiste inimeste teavitaja, mõjutaja ja suunaja – seetõttu on need tegevusalad paljuski kattuvad.

Õpetajate Leht koostöös Eesti lastekirjanduse keskusega toob lugejateni näiteid Eesti kirjarahvast, kes on andnud oma panuse teiste õpetamisse ja kooliellu üldisemalt.