Järjest rohkem on lapsi ja noori, kel elupinged käivad üle jõu ja meeleolulangusest kasvab välja depressioon. See häire tabab kogunisti viiendikku teismelistest. Kuidas depressioonis lastega koolitunnis toime tulla? Kas õpetaja saab paranemisele kaasa aidata? Depressiooni tagamaid ja soovitusi õpetajaile jagas intervjuus Õpetajate Lehele Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults.

 

Viimasel ajal on eri koolide õpetajailt kuulda sarnast kurtmist: nii palju depressioonis lapsi pole varem olnud. „Minu seitsmenda klassi 24 õpilasest lausa kolmel on diagnoositud depressioon, kusjuures põhjused on erinevad,” kirjeldab üks kogenud õpetaja, kes seni on oma tööga hästi hakkama saanud, kuid nüüd tunneb, et vajab nõu. Mis on lahti?

Viimasel ajal diagnoositakse depressiooni rohkem ilmselt seepärast, et oskame varasemast paremini märgata ja lapsi suunatakse arsti juurde rohkem. Kui diagnoos pandud, avaneb võimalus saada ravi, ja see on hea.

Õpetaja jaoks on oluline teada, et erinevalt täiskasvanutest, kel depressioon avaldub kurvameelsusena, võib lapse- ja noorukieas selle haiguse sümptomiteks olla hoopis ärritatavus, huvipuudus, madal energiatase. Seepärast ei pruugi me depressiooni lastel kohe ära tunda.

Depressioonil on erinevaid põhjusi ja see võib kaasneda ka mõne teise diagnoosiga. Näiteks ärevushäirete, söömishäiretega. Või käia kaasas õpiraskustega, sest kui ikka pidevalt tajud, et ei saa hakkama, tunned end väärtusetuna.

Depressioon võib olla tingitud keskkonnast ja kodustest suhetest – näiteks kui lapsel on kodus konfliktid, pole küllalt tuge või ei tunneta ta suhteid piisavalt soojade ja lähedastena. Keerulised segased suhted ja kõiksugused kaotused süvendavad depressiooni.

Depressioon võib ilmneda ka iseenesest – lapse elus on kõik hästi, aga ikkagi tekib. Seda nimetatakse endogeenseks ehk iseeneslikuks depressiooniks.

Lapseeas kogeb depressiooni umbes 2% ja teismeeas isegi 20% lastest. Seega võib 24 õpilasega klassis olla depressioon rohkem kui kolmel lapsel.

Mida peab õpetaja sellises olukorras arvestama?

Õpetaja ei pea ravima, vaid õpetama. Küll aga on oluline õpetades teada ja arvestada, et depressioon põhjustab kehas muutusi.

Lapsel pole tuju ja ta ärritub kergesti. See ei soodusta suhtlemist ega head läbisaamist, mistõttu suhted klassikaaslaste ja õpetajatega võivad minna äkitselt sassi. Kui nii on olnud pikemat aega, ei pruugi me seda tähele panna ega seostada muutust depressiooniga. Halvad suhted genereerivad aga depressiooni säilimist.

Põhjuste üle tasub mõtiskleda ka siis, kui seni on laps tundnud huvi paljude asjade vastu ja äkki muutunud apaatseks. Kas huvikaotus tuleb tüdinemisest, sest teismeikka jõudnule ei paku varasem enam pinget, või on see märk depressioonist?

Õpetaja ei pea hakkama lapses tingimata huvi tekitama, küll aga võiks ta konsulteerida tugispetsialistidega.

Depressiooniga kaasneb keskendumisvõime vähenemine. Kui see on napp, väheneb õppimisvõime. Vahel hakkavadki depressiooni esimese sümptomina silma kehvemaks läinud hinded. Muidugi võib see kokku langeda õppekava raskemaks muutumisega ja nii ei pruugi me seost haigusega märgata.

Depressioonis laps ei jaksa tunnis enam kuulata, ülesannet lõpuni lahendada, tegeleb kõrvaliste asjadega ja ärritub, kui õpetaja juhib sellele tähelepanu. Võime seda pidada hoopis käitumisprobleemiks.

Õpetaja peab arvestama ka sellega, et depressioonis lapse keskendumise aeg on lühem, seega jaksab ta vähem süvitsi minna ja edukalt õppida. Laps väsib, kodused ülesanded võivad jääda pooleli või tegemata. Kui keskendumisvõime on halvem, on ka info töötlemise võime pinnapealsem ja sellisel ajal õpitu on hiljem kehvemini kasutatav, tekivad aines lüngad. Õpetaja võiks sel perioodil õpitut hiljem üle õpetada ja meelde tuletada.

Kui palju tohib õpetaja õpilasele selgitada temas toimunud muutusi, et laps iseennast paremini mõistaks?

Piir tuleneb kahest asjast. Esiteks sellest, millised on õpetaja teadmised haigusest. Mõnel õpetajal on need väga põhjalikud ja päevakohased. Teiseks tuleneb see sellest, milline on isiklik suhe õpilasega. Kui see on olnud usalduslik ja õpilane tahab end avada, tuleb õpetaja selgitus vaid kasuks.

Neljasilmavestluse raske koht on, et depressioonis laps keskendub enamasti negatiivsele. Positiivset on tal väga raske meenutada. Õpetaja saab osutada sellele, mis lapsel hästi välja tuleb, ja niiviisi püüda tema väärtusetunnet tõsta. Mõttemustrite muutumisel on haigusest ülesaamisel tähtis osa. Seepärast tuleb iga päev osutada asjadele, mis tulevad lapsel väga hästi välja.

Õpetajad kuulevad mõne õpilase suust paraku sedagi, et ei taha enam elada.

See on tõsine avaldus ja õpetaja peab mõtlema, kuidas sellele reageerida. Meie koolides on olnud juhtumeid, kus õpilane sooritabki enesetapu.

Ütlus, et enesetapust rääkija ei tee ähvardust teoks, ei pea paraku paika. Enamik neist, kes on teoni jõudnud, on sellest varem rääkinud.

Õpetajal võib olla raske adekvaatselt reageerida. Kuigi see võib heidutada, on kõige olulisem säilitada rahu. Paanikasse ei tohi minna. Kui ei tea, mida peale hakata, on hädatarvilik konsulteerida kellegagi, kes teab teemast rohkem ja oskab anda juhendeid.

Psühholoogidel on kontrollküsimustik, et teha kindlaks, kas enesetapujutt on vaid mõtte tasandil või kaalubki ähvardaja selle teoks tegemist. Aga psühholoog ei pruugi seda kuulda õpilase suust. Seepärast on hea, kui õpilasel on keegi, kellega ta saab vabalt rääkida.

Õpetaja ei pruugi teadagi, et laps põeb depressiooni, ja peab seda hoopis tujukuseks. Kuidas ikkagi vahet teha?

Päris kindlat näitajat ei ole ja õpetaja ei peagi vahet tegema, ta pole arst. Aga on mitmeid asju, mida saab klassis märgata: keskendumisraskused, mälu halvenemine, huvi kaotus, apaatsus, varasemast kehvemad hinded. Kui need asjad on koos, võiks õpetajal tulla pähe, et midagi on lahti.

Õpetaja võiks vaadata, kas tal õnnestub õpetamistegevusi muuta, et soodustada õppimist, korrigeerida õpetamiseks kuluvat aega, et laps ei jääks teistest maha. Kui on teada, et lapsel ongi depressioon, ei suuda ta tõenäoliselt kaaslastega samas mahus kontrolltöid, eksameid teha. Vaja on individuaalset lähenemist. Õpetaja saab kõike seda korraldada.

Asja võib keerulisemaks muuta, kui õpetaja ütleb: õpilane manipuleerib minuga. Vahel üritabki mõni õpilane pugeda diagnoosi taha ja ütleb, et ei saa sellepärast õppida. Kuid manipuleerimine saab alguse sellest, et õpilasel on raske, ta ei saa hakkama ning üritab tekitada endale keskkonda, kus ta paremini hakkama saaks. Õpetaja võiks mõelda, mis on manipuleerimise põhjus.

Õpetaja saab seda enda huvides kasutada ja öelda näiteks: ma tean, et praegu väsid kergesti, seepärast saadki kodus teha ühe ülesande vähem kui teised, aga tee see korralikult ära.

Vaimuga seotu on vanema põlvkonna jaoks tabuteema, nooremate jaoks on pigem moodne sellest rääkida. Kas õpetaja peaks klassiga rääkima kaaslase haigusest?

See on delikaatne teema, mida ei võeta jutuks ilma vajaduseta. Vajadus võib olla see, kui õpetaja on sunnitud tegema erandeid õpetamises ning see hakkab kaaslastele silma. Aga klass võib olla ka mures, et kaaslane on hakanud varasemast teistmoodi käituma.

Esmalt peaks õpetaja endalt küsima, miks teemat klassiga käsitleda, ja vastavalt sellele valima fookuse – millest ja kui süvitsi rääkida. Igasuguse häire puhul on mõistlik rääkida pigem asjaoludest kui inimesest ja isiksuse omadustest, pigem teemat üldise ja kuivana käsitleda. Võib kutsuda ka spetsialisti rääkima.

Küll aga on mõistlik ennetada kuulujuttude levikut ja anda adekvaatset infot pigem varem kui hiljem.

Lastepsühhiaatreid on vähe, järjekorrad nende juurde pikad. Läheb kaua aega, enne kui laps arsti juurde jõuab.

Siin pole muud lahendust, kui et lastega tegelevaid psühhiaatreid on vaja juurde või tuleb saata nende juurde vähem lapsi. Mitte saata lapsi, kel vaja vaid paberit nõustamiskomisjonile sobiva õppevormi määramiseks.

Iseenesest on väga hea, et märgatakse ja suunatakse. Noorukieas ravimata jäänud depressioonil on suur tõenäosus hakata korduma. Kui probleemi on märgatud, depressioon diagnoositud ja seda ravitud, on suurem tõenäosus, et see ei kordu.

Kas õpetajad on hakanud paremini märkama? 2004. aasta uurimus viitab, et meie õpetajad on pigem ainele fookustatud ja võrreldes Norra kolleegidega teavad laste depressioonist vähe.

Vestlustes õpetajatega on kõrva jäänud, et õpetajad kurdavad jätkuvalt õppekava ülekoormatuse üle, mis osaliselt näitab, et fookus on aine äraõpetamisel. Teiseks muutuvad õpetajad järjest paremateks märkajateks seetõttu, et periooditi räägitakse-kirjutatakse mitmesugustest häiretest ja see teritab nende silma. Näiteks on olnud periood, kus õpiti ATH-d märkama. Äsja oli ja võib-olla veel praegugi kestab pervasiivsete häirete (autism, Aspergeri sündroom jt) periood. Kui ühel hetkel hakatakse rohkem rääkima depressioonist, muudab seegi õpetaja silma teravamaks.

Eesti õpetaja on haritud ja teab, kuidas käitub tavaline laps, aga ka seda, kuidas on käitumine aja jooksul muutunud. 20 aastat tagasi käitusid lapsed koolis teistmoodi kui praegu. Õpetaja märkab tekkivaid erisusi. Peaasi, et ta oskab nende põhjal järeldusi teha ja hakkab tegutsema. Kui märkamisele järgneb vaid isekeskis mõtete vahetamine, on sellest vähe kasu.

 

---

Kuidas hoida ja kaitsta õpetaja vaimset tervist? Korra kuus vastab teie küsimustele TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults.

Palun saatke oma pärimisi ja mõtteid e-aadressil sirje@opleht.ee.