Riigikogu tänasel istungil oli olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti keel kui riiklik taristu” arutelu, kus räägiti eesti keele olukorrast koolides ja kõrghariduses ning eesti keele hoidmise tähtsusest.

Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liige Krista Aru tõi oma ettekandes välja, et eesti keele kasutamine on eesti keele ja kultuuri loomine, misläbi on kõik eesti keeles kõnelejad eesti keele hoidjad. Aru osutas, et keel vajabki kõige enam seda, et tal oleks kasutajaid.

„Kui mõtleme keelele kui võimalusele, kui vahendile, kui struktuurile, mis loob meie elu iga päev, siis saame väga hästi aru, et eesti keel riigikeelena on meie riigi tugisammas. On see tugisammas, mis hoiab toimimas asutused, mis hoiab toimimas meie parlamendi, mis hoiab koos meie koolivõrgu ja mis viib kogu seda elu siin kindlasti edasi,” kõneles Aru.

Selgitades, mida tähendab eesti keel kui riiklik taristu, ütles Aru, et sellel on oma institutsioonid ja asutused, nagu koolid, kõrgkoolid, eesti keele instituut ja keeleinspektsioon, aga ka hulk funktsioone, näiteks keelekorraldus, keele ökoloogia, keeleõpe, keele uurimine ja keele arendamine tervikuna. Taristu vajab Aru sõnul hooldust, arendamist, korrastamist ja ehk ka muutmist, milleks on Eestis riiklik keelearengukava.

Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev käsitles oma ettekandes eesti keelt läbi eesti kirjanduse. Ta toonitas, et hoides emakeeleõpet, omakeelset kõrgharidust ja omakeelset kirjandust, hoiame oma vaimset identiteeti. „Nii hoiame seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab, ja milles ehk Eesti riigi mõte ongi,” rääkis ta.

„Eesti autorid soovivad luua tipptasemel kirjandust,” lausus Aleksejev. „See on nende panus eesti keele püsimisse ja edasiarenemisse ja selle läbi ühiskonda laiemalt, sest kirjandus on midagi enamat kui lihtsalt üks loomevaldkond. Kirjandus on mälu, kultuuri elujõud ja läbi selle ka kultuuri tulevik – ilma keele ja kultuurita ei ole riigil kestvust. Aga säärane autorite üritus kaotab mõtte, kui puuduvad lugejad või kui lugejate arv pidevalt langeb.”

Aleksejevi sõnul võiks laiemalt ette võtta kirjaniku, kirjandusteadlase või tõlkija kooli esinema kutsumise projekti, sest lugejaid tuleb hoida ja kasvatada. „Tugevatest lastest saavad kord kodanikud, kellelt on oodata analüüsivõimet ja vastutustunnet, kellega ei ole võimalik manipuleerida,” rõhutas Aleksejev. „Kui tahame, et omakeelne kirjandus säiliks ja areneks, tuleks toetada ka Eesti autoreid,” lisas ta ja nimetas kaks meedet: kirjanikupalga projekti laienemine ja laenuhüvitise tõstmine.

Kõrgharidusest rääkides toonitas Aleksejev, et ülikoolide ülesanne on omakeelset haritlaskonda kujundada. „Tuleb vältida mis tahes eriala täielikku võõrkeelestumist,” ütles Aleksejev. „Maailm muutub ja meil ei õnnestu ingliskeelset teadust ukse taga hoida, ja selles ei olegi vajadust, aga ülikoolil on vastutus omakeelse haritlaskonna kujundamisel.”

Tartu plikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala kõneles oma ettekandes eesti keele olukorrast alus- ja üldhariduses. Üks suurim probleem Eesti koolides on tema sõnul keelelõhe.

Professor märkis, et keeleliselt eraldatud koolisüsteemil on rohkem miinuseid kui plusse: emakeeles õppimine on stressivabam ja toetab etnilist identiteeti, kuid vene koolide õpitulemused on nõrgemad, eesti keele õppimine on seal vaevalisem ja keeleliselt eraldatud kool taastoodab keeleliselt eraldatud ühiskonda. „See on minu arvates üks tõsisemaid Eesti julgeolekuohte keskpikas perspektiivis,” lausus Ehala.

Sidusa ühiskonna poole jõudmise seadusandlikest lahendustest rääkides ütles professor, et rändetaustaga lapsed peaksid saama valida õppimiseks eesti õppekeelega munitsipaalkooli või erakooli. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekeelt puudutavat paragrahvi tuleks Ehala sõnul muuta nii, et see välistaks ingliskeelse õppe võimaluse munitsipaal- ja riigikoolides.

Ehala toonitas, et Eesti üldhariduse keelelõhe tuleb ületada, kusjuures lahendus peab olema paindlik, kultuuriliselt pehme ja üles ehitatud pigem lastevanemate motiveerimisele, mitte sunnile. „Üleminek peaks algama väikselt ning kasvama kogemuse ja ressursside lisandudes,” lausus Ehala. „Vaja on põhimõttelist otsust: see keelelõhe tuleks ületada.”

Tartu ülikooli rakenduslingvistika osakonna juhataja professor Birute Klaas-Lang rääkis eesti keelest kõrghariduses.

Professori sõnul on ülikoolide ja Eesti kõrghariduse ülesanne ühelt poolt rahvusvaheline teadustegevus ja teaduse kaudu õpe, aga ülikooli üks põhifunktsioon on ka maailma ja Eesti paremaks muutmine tippintelligentsi kasvatamise kaudu. „Ülikoolid kasvatavad spetsialiste, kelleta Eesti riik ei saaks sellisena eksisteerida, nagu ta on eksisteerinud,” sõnas ta.

Klaas-Lang avaldas muret selle üle, et eesti keele roll kõrghariduses ei leia viimastes haridusdokumentides mainimist ning neis on tähelepanu pööratud vaid kõrgkoolide rahvusvahelistumisele. Ta lisas, et kõrgkoolide rahvusvahelistumise seisukohast on viimase kümne aasta jooksul toimunud ingliskeelse õppe osakaalu suurenemine kõrghariduses positiivne nähtus, kuid kõrghariduse ingliskeelestumine mõjutab ühiskonda palju laiemalt.

Mõnest kasutusvaldkonnast, näiteks kõrgharidusest või eesti keelest teaduse keelena kõrvale jäämine võib professori sõnul eesti keelt ohustada. „See, mis keeles me ülikoolis õpetame, jõuab koolipinki, aga jõuab ka kogu meie ellu,” rõhutas Klaas-Lang.