Ligikaudu 4000 välismaal elavat eesti last õpib eesti keelt – üldharidus- ja pühapäevakoolides, seltsides ja lasteaedades, kokku 80 õpetuskohas. Emakeelepäev toob õpetajad igal aastal kokku, seekord Eestisse. Uurisime, kuidas neil läheb.

Emakeelepäeva kohtumiste traditsioon sai alguse üheksa aasta eest. Tartusse saabus kuuskümmend Euroopas tegutsevat õpetajat. Kokkusaamise korraldas Eesti Instituut koos HTM-iga. Külastati koole-lasteaedu, Eesti Rahva Muuseumi, kuulati ettekandeid ja vahetati kogemusi, sest just kolleegidega suhtlusest tuntakse kaugel üksi töötades puudust.

Petseris

Hiljuti arutleti telesaates, kas koolis peaks lugema „Tõde ja õigust”. Petseri lingvistilise gümnaasiumi eesti keele õpetaja Vally Tamme õpilane luges ja pärast, kui inspektor tuli kooli, rääkis, et talle Andres ei meeldinud, sest too ei armastanud oma naist.

„See noormees räägib oma emaga vaid vene keelt,” täpsustab Tamm, kelle Eesti riik läkitas kuusteist aastat tagasi Petserisse eesti keelt õpetama. Tamm unistab, et kõik oleksid nii usinad ja viitsiksid iseseisvalt õppida, sest tunniplaanis on eesti keele tunde jäänud vaid kaks. Kuni 2005. aastani oligi kool eesti õppekeelega, aga õpilasi jäi väheks ja kool muudeti venekeelseks. Siis hakkas õpilaste arv kasvama ja praegu õpib seal juba 202 last, neist eesti juurtega ainult 19.

„Vanemad on huvitatud, et lapsed tuleksid meie kooli,” kõneleb Tamm. Emad-isad leiavad, et kui laps oskab eesti keelt, on tal parem võimalus leida tööd näiteks giidina või piiriteenistuses.

„Meil on parem ja väiksem kool, turvaline,” sõnab Tamm. „Nagu vastuvõtt välja kuulutatakse, on kohad ühe päevaga täis.”

Eesti keel on kohustuslik õppeaine ja seda õpitakse 1.–11. klassini. Õpikuid saadab Eesti Instituut. Tamm proovib eesti keele seemet külvata ettevõtmiste-ürituste kaudu, õpilasi viiakse ekskursioonile Eestisse.

Edasi õppima lähevad Petseri lapsed Peterburi, Pihkvasse, aga ka Võru kutsehariduskeskusse, Räpina aianduskooli. Üle 20 on tulnud Eestisse ülikooli, on ka kiitusega lõpetanuid.

„Nad tahavad kooli iga hinna eest lõpetada ega soovi koju naasta,” täheldab Tamm. Ka Tammsaaret lugenud noormees jõudis Eestis magistrantuuri.

Ukrainas

Krimmiski töötas aastast 2002 Eestist läkitatud eesti keele õpetaja, kuid kui 18. märtsil 2014 algas Venemaa anneksioon, õppetöö katkes. Eesti keele huvilisi on aga hulganisti ja nüüd käiakse korra nädalas koos Kiievis Ukraina eesti seltsi juures.

„Tegime eesti keele ja kultuuri klubi, osa võtavad kõik, kes tunnevad ja armastavad Eestit või tahavad seda tundma õppida,” räägib Mare Litnevskaja. Nimekirjas on 23 inimest. Et seltsi ruumid on äärelinnas keldrikorrusel, kus on väga külm, on saatkond andnud võimaluse koguneda õppuritel enda ruumides.

„Õpetaja on lõpetanud Tartu ülikooli, võtab asja missioonitundega. Esimene asi on tema jaoks ikka grammatika,” ütleb Litnevskaja. „Materjalid on head, paljundame. Meil on au sees Eesti kirjanike tähtpäevad, õpime luuletusi, loeme teoseid.”

Kõige tublim õpilane Juri teab eesti kultuurist ja ajaloost rohkemgi kui eestlased ja on toonud palju ukraina tudengeid eesti keelt õppima. Kiievis on loodud isegi Tuglase selts.

„Eestlased on Ukrainasse sattunud tänu armastusele,” sõnab Litnevskaja, kes Ukrainas juba 1977. aastast. Ikka tänu armastusele.

Stockholmis

2002. aastast Rootsis elav Sirle Sööt on ametilt jurist. Tema kaelakaardil on aga kirjas: Stockholmi Eesti huvikooli juhataja, Rootsi eestlaste liidu esimees, keelekomisjoni eestvedaja. Need on Söödi pühapäevaametid.

„Hakkasin oma laste pärast kõike seda tegema,” lausub Sööt. „Tegutseme eesti kooli ruumes pühapäeviti. Meile tulevad lapsed, kes ei mahu eesti kooli või ei soovi seal käia. On ka neid, kes käivad eesti koolis, aga tulevad meie draamastuudiosse, et oma eesti keelt rikastada.”

Huvikoolis tegutseb ka beebikool. Söödi sõnul ongi kõige olulisem „töödelda” emasid, et nad räägiksid oma lastega eesti keeles. See on mitmekeelses peres kõige tähtsam otsus. Kui laps saab aastaseks, liigub ta edasi huvikooli mudilasringi. Seal lauldakse, meisterdatakse. Kõige tähtsam pole mitte õppetund, vaid see, et laps näeb: minusuguseid on teisigi.

„Nii lühikese ajaga ei jõua keelt õppida, aga vanem saab tuge teha kodus edasi tööd,” ütleb Sööt.

Lapsed saavad osaleda ka draamastuudios. Tänavu on juba kümnes etendus, „Lumivalgeke”. Õpitakse kaks aastat ja antakse ka Malmös külalisetendus, et Lõuna-Rootsi eesti lapsedki seda näeksid.

„Pärast läheme tivolisse, et oleks väike präänik,” ütleb Sööt. „Lapsed teeb uhkeks, et nad suudavad midagi nii suurt laval ära teha. Muide, tänu Lumivalgekesele teavad meil kõik, mis asi on solgipang! Teatriga omandad sõnavara, mida mujalt ei saa.”

Kui Sööt koos kaaslastega 11 aastat tagasi huvikooli lõi, oli tal mõttes: me pole tarbijad, vaid loome ise kultuuri. Lastele on see meeldima hakanud. Kui täiskasvanud tunnevad väsimust, ärgitavad lapsed veel tegema. Ka suvelaagreid.

Kopenhaagenis

Ka Kopenhaageni lasteklubi alustas kümne aasta eest vanemate initsiatiivil, et oma lastele eestikeelset tegevust pakkuda.

„Laste kasvades tekkis vajadus algkoolipõhise õppe järele ja lõime Kopenhaageni Eesti kooli ja lasteklubi,” kõneleb Helen Sørensen. Algkoolilapsed käivad koos laupäeviti, väikestega saadakse kokku kaks korda kuus. Algkooliosas käib 12 last, lasteklubis sama palju. Kui korraldatakse kultuuriüritusi, tuleb üle Taani 70–80 inimest.

„Tegutseme huvikoolina, anname teadmisi eesti keelest, kultuurist ja traditsioonidest,” kirjeldab Sørensen. „Kirjakeel on oluline algklassidest, väikestega teeme ringmänge ja laule. Tahame, et lapsed saaks vanavanematele Eestisse külla tulles hakkama. Et nad oskaksid lugeda ja kirjutada väiksemaid tekste ja ideaalis saaksid ka ülikoolis vahetusõpilasena hakkama. Ambitsioonid on meil suured.”

Lääne-Vantaas

Tiina Maripuu on õpetaja jalgrattal – tema tööpäev algab siis, kui Lääne-Vantaa põhikoolides õppivatel eesti lastel koolipäeva lõpp paistab. Nelja õpetaja peale on õpetada 700 eesti last, kaks tundi nädalas. Õpetajad vuravad ühest koolist teise, et lapsed, kes on võtnud Soome riigi pakutavad vabatahtlikud emakeeletunnid, saaksid need kätte.

„Soome süsteem on lausa paradiislik,” kiidab Maripuu. Kuidas tunde sisustada, on õpetaja enda teha. Eesti õpetajate siht on tagada keele maksimaalne säilimine, et lapsel oleks kodumaale tagasi tulekuks uks lahti.

„Vantaa linn toetab meid pisikese pearahaga, mida saame pruukida sõitudeks, ilukirjanduse ostuks. Oleme läinud seda teed, et laps peab lugema kas või ühe raamatu õppeaastas,” ütleb Maripuu. „Peame meelitama murdeealisi, kes hakkavad ühel hetkel küsima, miks tema tunniplaan on kahe tunni võrra pikem ja sõbrad saavad varem koju.”

Meelitusvahendiks ongi kevadine suur Eesti tuur, mida rahastavad Eesti riik, Vantaa linn ja lapsevanemad. Õpetajad on võtnud oma missiooniks näidata lastele suuremaid ja väiksemaid kohti kodumaal. Pole enam kõigil Eesti vanaemasid!

Üleilmakool

Väljaspool Eestit elavatel lastel on võimalik õppida aineid ka e-kursustel. Soomes registreeritud emakeelse hariduse selts alustas üleilmakooliga HTM-i rahvuskaaslaste programmi toel 2013. aastal Helja Kirberi eestvedamisel. Praegu saab õppida mitut ainet, nagu eesti keel ja kirjandus, ajalugu, matemaatika 3.–9. klassini.

Üleilmakooli üks siht on pakkuda pehmemat maandumist neile, kes plaanivad tagasi pöörduda. Kuid eestlasi elab ka paikades, kus polegi muud eesti keeles õppimise võimalust kui e-koolis. Õpetajaid on kaheksa, õpilasi 170, 20 riigist. Õpe käib HITSA Moodle’i keskkonnas.

„Oleme tuge saanud Soome koolist, kus selline võimalus juba paarkümmend aastat,” räägib Kirber. Soomlased alustasid kirja teel kursusega, aga nüüd saab välismaal elav Soome laps juba kõik kursused üleilmakoolis läbida.

Meie üleilmakool on väga kiiresti arenenud. Lisaks internetikursustele on ka individuaalsed Skype’i tunnid, mis on tasulised. Kasvuruumi on lõputult, õpetajaid leidub. Küsimus on rahas.

„Niisugune õppevorm ei sobi kõigile, see nõuab lapse ja pere motiveeritust. Meie poolt on materjal ja tugi,” lausub Kirber.

Õppureid on olnud Filipiinidelt, Austraaliast, USA-st, Marokost, Etioopiast. Kirberi südame teeb soojaks, et paljudele peredele on eesti keel tähtis. Mõnigi oskab eesti keelt väga hästi, kuigi pole Eestis lasteaias ega koolis käinud.

Kirber on juba mitu aastat korraldanud Soomes elavatele eesti lastele kirjutamisvõistlust „Minu maa”. Tänavu laekus 400 tööd.

„Vähemalt paarkümmend last kirjutas muu hulgas sellest, kuidas suvel on Eestis mõnus seeni korjamas käia. Nii et kukeseene kuulamise kunst elab,” muheleb Kirber.

 

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas käib eesti keele käsi välismaal?

 

Lea Kreinin, Eesti Instituudi eesti keele ja kultuuri välisõppe juht:

„Eesti keele õpet välismaal toetab HTM rahvuskaaslaste programmi kaudu, haridustegevusi aitab ellu viia Eesti Instituut. Umbes 4000 last saab eesti keele õpet organiseeritult, õpetuskeskusi on ligi 80. Spontaanselt tekkinud keelepesi võib rohkemgi olla. Mõnes koolis tegutseb kaks, mõnes kümme inimest. Kõik koolid pole rahvuskaaslaste programmilt toetust küsinudki. Ka Abu Dhabis ja Dubais õpetatakse eesti keelt, aga nemad pole raha saanud, vaid tegutsevad omal initsiatiivil.

Kaks korda aastas saab kandideerida haridusprojektide taotlusvoorus. Koolide, ringide, huvikoolide tegevuse toetamiseks annab raha Eesti riik. Summa pole suur. Väliseesti kogukondade õpetajad teevad tööd pigem entusiasmist.

Õppevara toetusvoor on maikuus. Igal aastal on ka suvekoolitus. Paljud õpetajad pole professionaalid, vaid on hakanud välismaal elades olude sunnil õpetama. Püüame neid koolitada. Nende jaoks on tähtis kokku saada.

Aasta-aastalt tõuseb igal pool õppijate arv. Kui paarkümmend aastat tagasi taheti ruttu välismaalaseks saada, siis praegu tuntakse, et eesti kultuur, keel ja isamaa on olulised. Inimesed ilmutavad initsiatiivi, et oma lastele eesti keelt edasi anda. Emad viivad lapsi käekõrval ringidesse, aga kui nad jõuavad teismeikka, muutub raskeks neid eesti koolis hoida. Video ja film on üks vahendeid, hoidmaks lapsi tegevuste juures.”

 

---

Loe ka Annika Poldre „Väike eesti kool Riias võlub ka lätlasi”