Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis (VVTTK) õpivad lisaks tavaõppuritele ka intellektipuudega noored. Lihtsustatud (LÕK) või toimetuleku õppekava (TÕK) järgi õppinud põhikoolilõpetanuid õpib mujalgi kutseõppeasutustes, Vana-Vigala eesmärke on toetanud ka maakond ja võimaldanud avada tööhõivekeskuse.
Raplamaa piirkondlike algatuste tugiprogrammis 2017–2019 kuulub kooli tegevus maakonna prioriteetide hulka ning selles osalemine võimaldab Euroopa regionaalarengu fondi toel kavatsusi ellu viia. Pilootprojektina hakati nelja aasta eest looma tööhõive- ja järelõppekeskust. Selleks ajaks oli koolil nii erivajaduste kui ka käitumisprobleemidega noorte õpetamise kogemus – kümne aasta eest hakati õpetama mõõduka intellektipuudega noortele kodumajandust. Keskus, mida alles luuakse, on mõeldud eelkõige lihtsustatud ja toimetuleku tasemel põhihariduse baasil kutset õppinute tööturule mineku toetamiseks ja nende jälgimiseks mõnda aega pärast kutsekooli lõpetamist.
VVTTK-s on õppimisvõimalusi nii kesk- kui ka põhiharidusega õppuritele nii tsükli- kui ka päevaõppes. Populaarsed on sepatöö ja autoremondierialad autodiagnostikust -maalri, -plekksepa ja -tehnikuni. Lihtsustatud õppekava võimaldab valida, kas õppida ametit ainult kutset või ka kutsekeskharidust omandades. Saab õppida autoerialasid, v. a autotehniku oma, ehitusviimistlust ja puhastusteenindust ning pürgida kokaks, kondiitriks või pagariks. Kui on piisavalt huvilisi, moodustatakse eraldi LÕK-õpperühm.
Kool pakub mitmeid võimalusi
Põhikooli toimetuleku õppekava läbinud saavad õppida puhastusteenindaja abiliseks ning järgmisest õppeaastast ka puukäsitööliseks. Kool annab ka haridusnõudeta kutseõpet ning võimaldab põhikooli katkestanuil õppida puidukäsitööd, jätkates 8. ja 9. klassi programmi omandamist Vana-Vigala põhikoolis TTK kõrvalmajas. Vana-Vigalas õpib ligi 300 noort, kes jagunevad laias laastus kolmeks: sadakond õpib sessioonõppes, sadakond on tavaõpilased ning kolmas sada õpib kas lihtsustatud või toimetuleku õppekava järgi. Praegu õpib 80 HEV-noort, neist 15 toimetuleku õppekava järgi.
Tööhõive- ja järelõppekeskuse juhataja Ülle Kiviste rääkis, et küpsemas on idee hakata TÕK-noortele õpetama aiandust, sh haljastust, muruniitmist jm aiatöid. Koolil on suur õunaaed, maad, mida kasutada, ning õpetajad, kes on võimelised aiandust õpetama.
Kiviste ütles, et kõik helged plaanid pole täitunud. Keskuse loomisel võeti kavva neli tasandit: leida koos õpilasega talle töö- ja vajadusel elamiskoht kooli lõpetamise ajaks ning pakkuda samasugust abi ka pärast kooli lõpetamist koostöös vilistlase jt inimeste või organisatsioonidega. Plaaniti abistada töö- ja elukoha leidmisel pärast kooli lõpetamist. Selleks kutsuda abivajaja lühikeseks ajaks tagasi täiend- või ümberõppele või töötreeningule, et luua alus töökoha saamiseks ning võimaldada sel ajal elada kooli juures. Uudne oli ka plaan anda lõpetanule võimalus kasutada kooli juures erihoolekandeteenuseid igapäevaelu ja töötamise toetamise või toetatud elamise näol seniks, kui keskus otsib talle tööd või iseseisvat toimetulekut.
„Mõte on heaks kiidetud töötukassas ja Raplamaa karjäärikojas, kuid võimalused meie kontseptsiooni ei toeta. Plaanile pole praegu rahastusmudelit,” ütles Kiviste.
Keskuse projekt on koostatud viie aasta peale, jäänud on kaks aastat. Kui Euroopast enam raha ei saa, siis pole selge, kuidas jätkatakse. Erivajadustega inimestega tegeleb nüüd aktiivsemalt kui varem ka töötukassa. Erinevus on selles, et kool tegeleb vaid oma lõpetanud TÕK-noortega eesmärgiga tagada neile võimetele vastav töökoht, jälgida nende toimetulekut, aidata lahendada sotsiaalseid probleeme kahe aasta jooksul pärast kooli lõpetamist.
Erilised ongi erilised
Erilised noored vajavad igaüks individuaalset kohtlemist. Esimene aasta koolis võib kuluda koolieluga harjumisele. Kooliaeg annab õppuritele ka sotsiaalseid oskusi, eluks vajalikke teadmisi ja kogemusi. Tööks HEV-noortega on Vana-Vigala õpetajaid koolitatud ning Kiviste ütleb, et õpetajad ja grupijuhendajad on imeliselt rahulikud ning kannatlikud.
Õpetaja ja eripedagoog-nõustaja Liina Kikas rääkis, et õpetajal on oluline märgata ning leida võimalused õppijat toetada, arvestades just tema vajadusi. „Õpetaja peab olema võtete kasutamisel leidlik,” rääkis Kikas. Õppematerjali õppijale kohandades on oluline toetuda tema tugevustele, näiteks kui käekiri on peaaegu loetamatu, saab ülesanded teha arvutis, vastata suuliselt, teha testi jne.
Töös HEV-õpilastega rakendatakse tugimeetmeid ja kaasatakse tugispetsialiste. Vajadusel õppematerjali lihtsustatakse, abiks on seegi, et õpperühmad on väiksed. Tööks HEV-õpilastega peavad õpetajad olema valmis, läheneda tuleb individuaalselt, pakkuda lisatuge, võttis Kikas jutu kokku. „Iga õppija on unikaalne ning tähtis on tema teekond lõputunnistuseni,” ütles eripedagoog-nõustaja.
Otsitakse partnereid
Keskuse tähtsaim ülesanne on otsida koostööpartnereid, kellele selgitada, mida tähendab erivajadustega õpilase praktikale või hiljem tööle võtmine ja milliseid soodustusi on võimalik töötukassalt selleks saada.
Kool korraldas ettevõtjatele koolituse, kus osales 28 tööandjat. Eesmärk oli leida juurde praktikabaase ja valmistada tööandjaid ette HEV-noori tööle võtma. Keskuse siht on saata kooli lõpetanud noor tööle, aga mitte töötukassasse abi järele. Sel aastal on kavas kolm koolitust.
„Ideaalne on, kui praktikant saaks kooli lõpetamise järel samasse tööle,” ütles Kiviste. Ent enamik LÕK- ja pea kõik TÕK-õpilased lähevad praktikale kodu lähedale, tihti maakohta, kus praktikavõimalused napid. Väike on ka võimalus kodukohas tööd saada, kui sealsed vähesedki tööandjad on väikeettevõtjad. „Aga õnneks on ka terve hulk TÕK-, rääkimata LÕK-vilistlasi, kes on leidnud jõukohase töö ja toreda tööandja, kes meiega koostööd teeb,” sõnas Kiviste.
Pool aastat pärast lõpetamist helistavad õpetajad lõpetanutele, et uurida, mis on neist saanud, sest töölesaamine ei tähenda veel töölejäämist. Andmed nii LÕK- kui TÕK-vilistlastest laekuvad tööhõive keskusesse, kus Kiviste nendega edasi tegutseb. Tema jälgib lõpetanuid kaks aastat pärast lõpetamist. TÕK-õppurite puhul on vahel hea seegi, kui nad saavad hooajatööd.
Küsimusele, kas on plaanis oma kompetentsust ja kogemusi veelgi erivajadustega õppuritele laiendada, vastas direktor Enn Roosi: „Tulevik võib tuua mitmesuguseid huvitavaid väljakutseid, aga kindlasti tahame ühe põhitegevusena jätkata, süvendada ja nüüdisajastada erivajadustega inimeste õpetamist, et olla kompetentne ja arvestatav erivajadustega inimesi õpetav kutseõppeasutus.”
Erivajadusega õppurid kutsehariduses
- 2015/2016. õa oli kutsehariduses 24 907 õppijat. Neist erivajadusega 968, sh intellektipuudega, kes läbinud põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lihtsustatud õppel, 543, sh intellektipuudega, kes läbinud põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava toimetulekuõppel, 7.
- 2016/2017. õa olid need arvud: 25 071; 968; 484; 5.
- 2017/2018. õa 24 143; 996; 430; 5.
- Erivajadusega noori õpib 24 kutseõppeasutuses.
Eesti töötukassa andmed töövõimereformi sihtrühma kuuluvate kutseharidusega noorte kohta, kel vanust 16–24: arvele tuli 282 inimest, tööle rakendus neist 207, s.o 73%. Arvud kajastavad inimesi, kes tulid arvele oktoobrist 2015 septembrini 2016 ja rakendusid töötamise registri andmetel 12 kuu jooksul tööle.
Juhendamine eeldab kannatlikkust
Raplamaal asuv autoremondiettevõte Reibal JRK on üks Vana-Vigala koostööpartnereid. Autoremondiosakonna juhataja Harri Jõessar, kes on kutsekooli õppurite praktika juhendaja, rääkis, et puuetega noortele tuleb tööülesandeid mitu korda selgitada. „Nendega on rohkem tööd kui tavaõpilastega,” sõnas Jõessar. „Nad teevad lihtsaid vigu, mida ise ei märka.” Kuid kui rääkida mitu korda, siis saab töö tehtud. Juhendades peab jätkuma kannatlikkust, sest kord juba õpitud töövõtetega mõne aja pärast uuesti alustades on taas vaja juhendamist. Jõessare sõnul püüavad noored nii palju, kui suudavad, aga nende tehtud töö tuleb üle kontrollida. Enamasti on tema praktikandid õppinud automaalriks ja teevad kõige lihtsamaid ettevalmistustöid. Üks VVTTK õppur, kes lõpetas kolm aastat tagasi, on jäänud firmasse tööle.
Tasemeõppesse lisandub eelkutseõpe
Vastab haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna peaekspert
Mari Tikerpuu.
Noorte üleminekul ühelt kooliastmelt teisele ja karjäärinõustamisel (Rajaleidja, töötukassa) dubleeritakse andmeid ja tegevusi ning puudub terviklik juhtumikorraldus. Kas institutsioonid võiksid teha koostööd, et dubleerimine kaoks ja tekiks võimalus paremateks lahendusteks?
Riik otsib probleemile lahendust juba mõnda aega. Paar aastat tagasi kogunes sotsiaalministeeriumis töötukassat, sotsiaalkindlustusametit, Eesti puuetega inimeste koda jt asutusi koondav töörühm, mis keskendus probleemide väljaselgitamisele ja lahenduste pakkumisele erivajadusega õppijate üleminekul ühelt haridustasemelt teisele. Samuti käivitub sotsiaalministeeriumi koordineerimisel peatselt projekt, kus uuritakse kolmes Eesti piirkonnas kõiki õppijale osutatavaid hariduse tugiteenuseid ning sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna teenuseid. Eesmärk on saada pilt teenuse kasutusest ning sellest, mil määral teenused kattuvad.
Kutsehariduse puhul on üks oluline algatus koostöö kirjeldamine Astangu kutserehabilitatsiooni keskusega, mis on metoodiliselt väga pädev erivajadusega inimestele kutseoskusi õpetama ning kus teatakse, kuidas rehabilitatsiooniteenuseid parimal moel õppega siduda.
Astangu keskus korraldas kutseõppeasutuste seas küsitluse, millist tuge neilt oodatakse, ning selgitas täpsemalt välja teenused, mida on valmis pakkuma. Seda eeskätt sihtrühma lõikes, kellega töötamisel on pikaaegne kogemus: intellekti-, liikumis-, kuulmispuudega, autismispektri häiretega, peaajutrauma läbi elanud ja vaimse häirega õpilased.
Teenused hõlmavad nõustamist teemadel, mis seostuvad erivajadusega õppijatele õppimisvõimaluste pakkumisega (sh vastuvõtu korraldamine, õppe sisu kohandamine, õppe metoodika kohandamine), nõustamisega seoses praktika ja tööga, õppekeskkonna füüsilise kohandamisega, üldiste õpiraskuste määratlemisega ning õppeprotsessis nendega arvestamisega.
On tõsi, et karjääriteenuste osas on võimalik pöörduda nii SA Innove Rajaleidja keskuste poole kui alates 16. eluaastast ka töötukassasse. Vastutuse jaotus karjääriteenuste pakkumisel selgineb kahe ministeeriumi koostöös. Indiviidi tasandil on olukord pigem hea: teenuseosutajat saab valida. Põhikoolilõpetajatele toimub Astangul 20. aprillil SA Innove ja Astangu keskuse koostöös üle-eestiline HEV-õppijate infomess.
Esimese taseme kutseharidust ei anta enam aastast 2014. Miks see tase kaotati ja kas nähakse vajadust seda taastada?
Enne 2013. aasta kutseõppeasutuse seaduse muudatust õppeliigid kvalifikatsiooniraamistiku tasemetega otseselt seotud ei olnud. Jõustunud muudatusega kirjeldati õppeliigid Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 2.–5. tasemel. Eri taseme õppekavade puhul eristub peaasjalikult õppija iseseisvuse ja vastutuse ulatus. Esimesel tasemel kutseõpet tõesti ei korraldata, mis on tingitud kutseõppe ja tööturu tihedast seotusest. Tööandjad ei ole näinud ette ametite kirjeldamist madalamal tasemel kui lihttööline. See aga ei tähenda, et üksikute oskuste õppimine ja õpetamine ei võiks olla teema ka kutseõppes.
Käimas on kutseõppeasutuse seaduse muutmine, ühe muudatusena on plaanis tuua eelkutseõpe tasemeõppesse. Eelkutseõppe õppekava oleks suunatud neile, kes ei ole eriala õppeaasta alguseks valinud, ka põhikooli, gümnaasiumi või kutseõppeasutuse katkestanuile ning neilegi, kes konkursi korras soovitud erialale sisse ei saanud. Eelkutseõppe õppekava koosneks praktilisest erialasid tutvustavast õppest (ka tööpraktikast) ning vajadusel tasandusõppest üldainetes. Individuaalse õppekavaga on õppe käigus võimalik omandada ka üksikuid pädevusi. Teist aastat on käimas programm „Valikuaasta”, 2017/2018. õppeaastal Tartu kutsehariduskeskuses, Tallinna teeninduskoolis ja Räpina aianduskoolis.
Variraport toob esile mured
Eesti puuetega inimeste koda (EPIK) koostas ja avaldas hiljuti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraporti „Puuetega inimeste eluolu Eestis” (vt Tiina Vapper, „Variraport annab ülevaate puuetega inimeste elust Eestis”, ÕpL 09.03).
Artikkel 24, mis käsitleb haridust, tõdeb: „Intellektipuudega õppurite valikud kutseõppeks on piirkonniti ja erialati väga piiratud. Intellektipuudega ja toimetuleku õppekaval põhikooli lõpetanud inimeste valikud kutsehariduses on ahtad, piirdudes 2. kutseõppe tasemel kahe võimalusega: puhastusteenindaja abiline või abiaednik. Puudega õppijad vajavad kutsehariduse omandamiseks sageli lisaaega, mida riiklik rahastus ei võimalda. Puuduvad õppimisvõimalused Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kutseõppe esimesel tasemel, mis võimaldaks kaasata kutseharidusse enam puudega õppijaid.”
Eesti kvalifikatsiooniraamistikus on kutseharidus jaotatud 2.–5. tasemeni. Nii on see alates 2013. a 1. septembrist, kui kaotati kutsehariduses 1. tase, mis eeldas toimetuleku õppekava lõputunnistust.
EPIK tegevjuhi Anneli Habichti sõnul vastaks 1. tase toimetuleku õppekaval neile põhikoolilõpetanutele, kellele 2. tase käib üle jõu. EPIK arvates võiks esimese taseme kutseõppele järgneda näiteks pikaajaline kaitstud töö. Intellektipuudega noored, kes lõpetavad põhikooli toimetuleku õppekaval, on tavaliselt eakaaslastest aeglasema arenguga ja vajavad enne kaitstud tööle suundumist õppimist, mis kinnistaks oskusi, aga sillutaks ka üleminekut haridusest tööellu.
Käsitledes hariduse kättesaadavust mitmesuguste puuete puhul, tõstab variraport heade näidetena esile Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli, kus nii õppehoone kui ka õpilaskodu on renoveeritud ligipääsetavaks liikumispuudega õppijatele, ja Astangu kutserehabilitatsiooni keskust viipekeele tõlketeenuse kättesaadavuse, intellektipuudega õppijate erialase õppe korraldamise ning õpikeskkonna ja õpilaskodu ligipääsetavuse poolest.
Raport soovitab koostada puuetega inimeste õiguste kaitse ja edendamise riikliku strateegia osana juurdepääsetava ja kaasava hariduse strateegia ning tegevuskava, tagamaks puuetega inimeste õigus haridusele kõigil haridusastmetel ja elukestvas õppes. Samuti laiendada intellekti- ja nägemispuudega inimeste õppimisvõimalusi kutsehariduses.
Variraporti artikkel 27 tööst ja tööhõivest esitab võtmesoovituse: sidustada hariduse, töö ja sotsiaalvaldkonna karjääri- ja tööturuteenused terviklikuks puuetega inimesi tõhusalt toetavaks ja jõustavaks süsteemiks ning korraldada andmebaaside ristkasutus.
Raporti üks koostajaid ja toimetajaid, EPIK tegevjuht Anneli Habicht kirjeldas praegust olukorda: põhi- ja kutsekoolid ning Rajaleidja ja töötukassa karjäärinõustamine ei ole omavahel seotud, tegevused on dubleeritud ja puudub terviklik juhtumikorraldus. „Kui need asutused hakkaksid tööle koos, n-ö noore ümber, siis oleksid võimalikud paremad lahendused,” arvas Habicht.
Variraportis on viidatud ka 2016. aastal tegutsenud töörühma kokkuvõttele „Erivajadusega noorte sujuv siirdumine üldharidussüsteemist kutseõppesse ja haridustee lõppemise järel tööturule”. Sotsiaalministeeriumi veetud töörühmas osales Habicht koja esindajana. Kuigi valminud poolteist aastat tagasi, kajastab kokkuvõte hästi ka praegust olukorda.
Ka see dokument vihjab, et „erivajadusega noorele pole tagatud pidev juhtumikorraldus, mistõttu on tal reaalne oht muutuda mitteaktiivseks ehk noor ei õpi, ei tööta ega ole muu tegevusega aktiivselt seotud. Info noore mitteaktiivsusest ei jõua eri registritest (nt sotsiaalteenuste ja -toetuste register, hariduse infosüsteem ja töötamise register) kohaliku omavalitsuse töötajani, et paremini sihitada noori aktiveerivaid teenuseid.”
Kuid on muudki infot, mis ei liigu. Näiteks teave õppuri tervislikust seisundist ei jõua kutsekoolist praktikakohta ega tööandjale. Põhjuseks isikuandmete kaitse, mille tõttu ei või infot edastada. Nii ei saagi tööandja teada, kuidas vaimupuudega või psüühikahäirega praktikanti või töötajat kohelda või millistest ohtudest hoiduda.
Raport viitab ka riigikontrolli auditile riigi tegevusest töövõimereformi ettevalmistamisel, kus öeldakse, et tööandjate valmisolek töövõimekaoga inimesi palgata on väike – ligi 44% tööandjatest ei näe selleks võimalust. Üheks põhitakistuseks peavad tööandjad asjaolu, et töövõimekaoga inimeste oskused ja kvalifikatsioon ei vasta vajadustele, lisaks pole osa neist harjunud tööd tegema.
Tööandjad ootavad ka puudega töötajalt, et töö oleks tehtud kiiresti ja kvaliteetselt. Neid ootusi suudab täita vaid osa intellektipuude või psüühikahäirega tööealisi. Enamasti vajavad need inimesed kas pika- või lühiajalist kaitstud töö teenust. Esimest pakub sotsiaalkindlustusamet, teist töötukassa.
Kaitstud töö on mõeldud eelkõige neile, kes ei ole kohe või üldse valmis avatud tööturule asuma, sest ei suuda töötada tavapärastes töötingimustes ning vajavad töö leidmiseks ja tööle asumiseks pidevat juhendamist. Nad saavad teha võimetekohast tööd jõukohases tempos erivajadusi arvestavas töökeskkonnas, kus neid juhendatakse ja aidatakse. Kaitstud töö teenusepakkuja saab iga teenuse saaja juhendamise eest pearaha, teenuse saaja saab esimeses etapis stipendiumi ja sõidutoetust ning edaspidi tasu tehtud töö eest.
Kui töötukassa valmistab puudega inimest ette tööle saamiseks avatud tööturul ning toetust saab alustaja tööleasumisel ja töötamise alguses, siis edasi peab ta riigi abita toime tulema ja konkureerima nagu iga teine tööotsija. Intellektipuudega inimesele annab lühiajaline kaitstud töö, kus tehakse sise- ja väliskoristust, käsi- ja puidutööd, abitöid köögis ja aias, pestakse ja triigitakse pesu, pakendatakse jmt, küll kindlustunnet ja lisaaega tööga kohanemiseks, kuid kõik ei ole ka pärast seda valmis avatud tööturule asuma ning neile võib sobivaks alternatiiviks osutuda pikaajaline kaitstud töö.
Mõlemat teenust finantseerib Euroopa sotsiaalfond. Rahastus lõpeb 2020. aastal ning selleks ajaks peab selguma, millisel kujul suudab Eesti seda teenust jätkata.
Annika Poldre
Lisa kommentaar