Nii mõnigi koolmeister oskab heast naljast lugu pidada või sellest tuge leida. Mõni on koguni nii jultunud, et osutub naljameheks. Seda muidugi hea mõttes.

Ei saa salata, et kool on pingeline ja stressirohke paik nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks. Paradoksaalsel kombel on see aga üks põhjus, miks läbi aegade on tehtud kooli teemal palju nalja.

Õpetaja: „Need, kes õpivad neljadele ja viitele, satuvad paradiisi, aga need, kes kahtedele ja kolmedele, põrgusse.” Hääl tagumisest pingist: „Aga kas kooli on võimalik lõpetada ka elusana?”

See kild pärineb Heiki Raudla (selle kirjatüki autori nimekaim) koostatud ja tänavu üllitatud naljakogumikust „Rõõmus inimene”, kus koolile on pühendatud peatükk „Kool võib olla ka cool”. Kogenud õpetaja, kirjamees ja mitmekülgselt aktiivne Heiki Raudla on veendunud, et paljutki, mida koolis õpetatakse läbi pisarate, tuleks õpetada nalja abil.

Raudla möönab, et õpetajale tuleb naljasoon kasuks. „Õpetaja saab õpetada siis, kui teda kuulatakse,” selgitab ta. „Nali aitab õpetajal end kuuldavaks teha. Nali aitab ka kasvatamisel ja konfliktide lahendamisel.”

Kõik pruudid said mehele

Raudla meenutab seika, kus naljasoon aitas teda keerulisest olukorrast välja: „Kord, kui üks pikka kasvu ja sihvakas tüdruk oli saanud füüsikas kontrolltöö hindeks kolme, tuli ta minu laua juurde, pani käed puusa ja küsis: „Kas te panete näo järgi hindeid?” Lasin pilgu üle tema sihvakate jalgade ja ütlesin: „Tavaliselt jah, aga teie puhul teen erandi.” Rohkem küsimusi ei olnud.”

Ta tunnistab, et temast endastki on nalju tehtud. Neid kuuleb ta kooli kokkutulekutel endistelt õpilastelt ikka, aga meelde jääma need ei kipu. Kord rääkis ta 12. klassis viimase koolikella päeval, et tal on olnud hea maitse, sest kõik vanad pruudid on saanud mehele. Selle peale kostis üks tüdruk: „Ilmselt neil ka!”

Nali paelus Heiki Raudlat juba keskkoolis. Ta kogus aforisme ja lõbusaid lugusid ning tegi karikatuure. Viimases klassis andis ta koos Lydia Retteriga välja seinalehte Carikare, ülikooli ajal võttis osa karikatuurinäitustest ja -võistlustest.

Ta tunnistab, et anekdoodid jäävad talle hästi meelde. „Kui mitu korda läbi räägin, püsivad kaua meeles,” nendib kirja- ja naljamees. „Kindlasti on mõni aga ka kaduma läinud, pealegi on igal ajal ka omad naljad.”

Toome siinkohal veel ühe näite Heiki Raudla varamust: Õpetaja rääkis klassijuhatajatunnis õpilastele pikalt elu mõttest ja inimese elu eesmärkidest ning küsis siis: „Öelge, mida te tahaksite, et inimesed teie matustel ütleksid?” Helmut: „Soovin, et nad ütleksid minu kohta, et ma olin suurepärane arst ja päästsin paljude inimeste elu.” Õpetaja: „Tubli, Helmut, aga sina, Malle?” Malle: „Ma tahaksin, et öeldaks, et olin suurepärane naine, ema ja vanaema ning et kõik armastasid mind.” Õpetaja: „Tubli, Malle! Ja sina Jaak?” Jaak: „Loodaksin, et keegi lausub: „Vaadake, ta liigutab!”

Rohkem kui üks mees

Jaak paistab olevat umbes samasugune naakmann nagu Juku, kellest on kirjutatud palju anekdoote ja muid naljalugusid. Juku-lugusid kirjutab muuseas ka Õpetajate Lehe veergudelt autorina tuttav pedagoog ja psühholoog Toivo Niiberg, kelle hiljuti ilmunud artikkel erivajaduste teemal tuiskas veebis Õpetajate Lehe loetavamate lugude tippu ja pälvis ohtralt vastukaja, peamiselt küll tunnustust.

Niiberg möönab, et ka Juku on erivajadustega. „Juku on kindlasti veidike aia taha läinud andekas koolipoiss, nagu seda oli omal ajal ka Toots,” usub ta.

Hiljuti ilmus Toivo Niibergi ja Ivo Ivari aforismide ja maksiimide raamat, kust võib muuseas lugeda, et kool on elutee peauks, mida läbides saame võtmed ülejäänud ustele. Nii seisab ühes kooliteemalises maksiimis. Neid on veel, näiteks: „Koolihirm sünnib mõne päevaga, kooliarm aastatega.”

Maksiimid on Niibergi sõnul sisukamat laadi mõtteavaldused, mis on ise välja mõeldud ega ole seotud konkreetse teksti või raamatuga, nagu seda on aforismid. Ivo Ivari on Niibergi kirjanduslik alter ego, kes sündis 1975. aastal, kui Niiberg liitus EPA klubis tegutseva luuleteatriga Radajad. 1987. aastal sai ta vabariikliku „Luulekevade” ja 1982. aastal samuti vabariikliku „Kuldse kaselehe” laureaadiks, aga esimesena hakkas teda avaldama ajaleht Eesti Kirik. Praeguseks on tema sulest ilmunud mitu luulekogumikku.

Juku botaanikaaias

Juku on käinud juba kordi loomaaias, aga mitte ühtegi korda botaanikaaias. Mida sa seda rohelust ikka raha eest vaatad! Jukul kogu majaümbrus puid ja põõsaid täis, maltsa ja nõgest nii, et tapab … Võiks seda ise ka raha eest näitama hakata.

Bioloogiaõpetajal Pillel on kinnis­idee viia kogu klass kevadel botaanikaaeda – ja ei mingit kobinat. Kambast ei puudu ka klassijuhataja preili Vares. Jukut lohutab ainult teadmine, et pärast maltsandust lubati ka teletornis ära käia.

Tallinna jõudes tabab ekskursante paduvihm ja sellepärast piirdutakse botaanikaaia kasvuhoonete sondeerimisega. Jukut paeluvad esmapilgul suured ja uhked palmid. Ja nii ta sätibki ennast nende alla istuma. „Nüüd on siis hea ka teistele rääkida, et olen palmi all suvitamas käinud,” mõtiskleb poiss ja suleb silmad. Kogu idülli killustab klassijuhataja kraaksatus: „Juku, see on eksponaat, mitte kaisukaru!” Jukut tabab tunne, nagu oleks ta palmi otsast alla kukkunud. „Ei tea, kas Aafrikas ka vareseid on?”

Küll on ikka igasuguseid kaktuseid: mõned on nagu suured siilid ja teised nagu okkalised maasse torgatud kurikad, kolmandad näevad välja nagu üksteise otsa lükitud rohelised pannkoogid. Kaktuste maja vahekäik on kitsas ja liikudes peab olema ettevaatlik, et torkamisest pääseda. Nii juhtubki, et preili Vares pillab vahekäiku prillitoosi ja pugejalik Juhan kummardab seda krapsakalt üles võtma. Kogu järgneva võiks videosse võtta, aga naerukrampides vaevleval Jukul on tegemist enda talitsemisega, et telefoni mitte käest pillata.

Juhani tagumik käib suure laksatusega vastu pannkookkaktust, mida giid oli tutvustanud kui ämmakeelt. Juhan omakorda põrutab suurest valuehmatusest pea ees preili Varese üska. Preili Vares vehib oma tiivakestega, otsides tuge sealt, kus seda saada ei ole, potsatades keset suurt siilkaktust. Kaktustiku kahjud piirnevad kolme eksponaadi mõrvaga. Turvateenistus kõrvaldab mõlemad laamendajad ja preili Vares siirdub pikaks ajaks sinisele lehele. Juhan aga eelistab koolitunnis istumisele seismist. Nii täitub Juku ammune salasoov: „Et tal kaktus …”

Nüüd jõutakse häbeliku mimoosi juurde. „Mõelda vaid, et ka taimedel on hing ja tunded, aga mõnel inimesel ei ühte ega teist. Seda taime võiks ka taimetoidulistele näidata, siis ei jääks neil muud üle kui kive ja liiva järada. Kahju ainult, et taimset toitu eelistav Juhan sellest tõehetkest saatuse tahtel osa ei saa,” mõtiskleb Juku. Ta mõtleb tänutundes nii seale kui ka kapsale, kes tema pärast peavad oma ihu ja hinge kaotama.

Kasvuhoone lae all ripuvad mingid imelikud hallid tuustakad, nagu kulunud pesukäsnad. Ei potti, mulda ega vett. Need pidavat olema taimed, mis toituvad tolmust ja koguvad õhust kasvamiseks vajalikku niiskust. Jukul tekib kohe hea mõte: „Milleks Eestis kasvatada tomateid, kurke ja tilli? Vaat, selliseid tolmuõgardeid võiks hoopis massilisemalt kasvatama hakata!” Salamisi näpistab ta väikese võsu ja surub selle hellalt tasku kui tulevase elukindlustuse, helge pensionipõlve neljanda samba.

Kokkuvõttes jääb Juku botaanikaaia külastusega vägagi rahule, sest isegi loomaaias ei täitu korraga nii palju unistusi.

Toivo Niiberg / Ivo Ivari