Üks esimesi sõnu, millest siinses veerus räägitud sai, oli „luusur“. Ehk mäletate – unarsõna, millel pole mingit pistmist „luuseriga“, vaid mis seostub hoopis „(töö)-luusiga“. Kui „(töö)luus“ tähendab mõjuva põhjuseta töölt puudumist, luuslangi löömist, siis „luusur“ on isiku- või tegijaliite -ur abil käändsõnast tuletatud tegijanimi, mis tähistab kedagi, kes (töö)luusi teeb.

Eesti keeles on muidugi terve hulk ur-liitelisi tegijanimesid, paljud neist igapäevased ja kõigile teada. Näiteks vastavast tegusõnast on tuletatud tegevusele või elukutsele osutavad „hulkur“, „lendur“ ja „kaevur“ ning tegevusvahendit märkivad „kulgur“, „pidur“ ja „vedur“. Vastavast nimisõnast on tuletatud jällegi tegevust või elukutset tähistavad „kalur“, „rattur“ ja „sõdur“, omadussõnast aga omadust rõhutavad „julmur“, „rikkur“ ja „vanur“.

Sarnaselt „luusuriga“ mitte eriti tuntud – ja seetõttu meile praegu ka huvipakkuvam – on aga vahva ur-liiteline tegijanimi „juttur“. See ei osuta jutupaunikule või lobamokale, nagu mõni ehk arvata võiks, vaid hoopis jutuvestjale. Muidu väga harvikut sõna on poeemis „Tuhat aastat“ lausa mitu korda kasutanud Friedebert Tuglas. Ka „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ näitelause on võetud sealtsamast poeemist: „Ohvrihiies, sõjaleeris, meresõidul tõstis laulik häält, juttur lugu pajatas.“

„Sünonüümisõnastik“ pakub „jutuvestjale“ muu hulgas selliseid vasteid nagu „jutupuhuja“, „jutusuu“ ja „jutumeister“. Mõnusalt lühikest ja ses mõttes iseäranis hästi mitte just ülemäära jutukatele inimestele sobivat „jutturit“ sealses valikus ei ole, aga ehk millalgi lisandub. Jutuvestjaid on meil ju kõvasti, palju rohkem kui neid, kes kuulata viitsiks, ja sestap kulub üks lühem, rohkem suu järgi sõna kunagi austusväärse ameti moodsatele esindajatele osutamiseks igatahes ära.