Olen „Noored kooli“ programmi vilistlane. Kümme aastat tagasi sai minust õpetaja ja pärast seda pole ma haridussüsteemist enam välja saanud – süda pole lubanud lahkuda, kuigi ahvatlevaid pakkumisi teistest valdkondadest on tulnud.

Ilma „Noored kooli“ programmita oleksin praegu arvatavasti jurist, sest just selle eriala lõpetasin esialgu. Taipamine, kui suurt rolli on minu karjäärivalikus ja elus üldiselt mänginud „Noored kooli“ kogemus, tekitas huvi, kas sama kehtib ka teiste programmis osalenute kohta. Küsimust, kuivõrd jätkavad „Noored kooli“ vilistlased haridusse panustamist ning kuidas nad oma edasisi karjäärivalikuid põhjendavad, uurisin magistritöös, mille kaitsesin möödunud kevadel Tartu ülikoolis koolijuhtimise eriala lõpetades.

Kõikide esimese kuue aasta vilistlaste karjäärivalikute statistiline analüüs kinnitas, et „Noored kooli“ toob teiste elualade inimesi haridusse kauemaks kui kaheks aastaks. Viis aastat pärast programmi lõpetamist töötab u 2/3 vilistlastest endiselt haridusvaldkonna ametites. Näiteks kolmandal programmijärgsel aastal oli veidi üle neljandiku kõigist lõpetanutest endiselt õpetajad, ligi kümnendik töötas kooli- või õppejuhina, ca viiendik mujal hariduses (nt ametniku, õppejõu, vabaühenduse töötajana), pea viiendik oli lapsepuhkusel ning veidi vähem kui veerand oli lahkunud teistesse valdkondadesse.

Samal ajal ilmnes, et mida rohkem aega on „Noored kooli“ programmist möödas, seda vähem osalenuid jätkab õpetamisega: kohe pärast programmi üle poole, viiendal aastal umbes veerand – ning üsna suur osa on vahetanud kooli. Vaid umbes kuuendik oli jäänud samasse kooli vähemalt viieks aastaks.

Intervjuudest 12 mitmesuguse karjääri valinud programmi vilistlasega sai selgeks, et inimeste karjäär on olnud väga individuaalne ning iga karjääriotsuse taga on mitme teguri kombinatsioon. Sellest hoolimata saab intervjuudes kordunud motiivide põhjal teha järeldusi, mis on iseloomulik „Noored kooli“ vilistlaste kogemusele, ning anda soovitusi, kuidas soodustada nende, aga ka teiste alustavate õpetajate koolijäämist.

Kõrgem palk ja uus koolimaja?

Intervjuudest ei ilmnenud, et „Noored kooli“ vilistlaste edasine karjäärivalik oleksid seotud kooli või õpetatavate klasside suurusega, sest haridussüsteemi jääjaid ja lahkujaid oli nii suurtes kui ka väikestes koolides ning nii suuri kui ka väikseid klasse õpetanute seas. Ühelgi juhul ei toodud füüsilisi töötingimusi välja kui karjäärivalikute mõjutegurit ja ainult üks inimene põhjendas õpetajatöölt lahkumist madala palgaga. Ka n-ö probleemsete õpilaste suur hulk polnud õpetajatööle jäämisel ja lahkumisel oluline.

Huvitaval kombel ei selgunud, et õpetaja kontakttundide arv esimestel tööaastatel oleks hilisemaid karjäärivalikuid mõjutanud. Enamik intervjueerituid tajus oma töökoormust suurena, nii need, kelle iganädalane tunnikoormus oli 27, kui ka need, kes andsid nädalas alla 20 tunni. Sarnaselt oli nende puhul, kes hindasid oma töökoormust mõistlikuks, tunnikoormus väga erinev: 16–28 tundi nädalas. Oluline on, kui suurena õpetaja oma töökoormust tajub ja kas tal on olnud võimalik oma koormust soovi korral muuta.  

Mis tegelikult loeb?

Esiteks on oluline kutsekindluse mõjutaja koolikultuur ehk see, kuivõrd kooli väärtused, tööpõhimõtted, normid ja suhtlus kolleegide ning juhtkonnaga noorele õpetajale sobivad või kui hästi ta ennast organisatsioonis tunneb.

Näiteks jutustas üks vilistlane, kuidas ta sai kooli vahetades aru, miks mõned tema kaaslased ei tahtnud õpetajaks jääda: „Kui me teist aastat lõpetasime, siis minu jaoks ei olnud üldse küsimus, kas ma õpetajana jätkan. Ma ei kujutanud üldse ette, et võiksin midagi muud teha. Aga praegu ma ju enam koolis ei ole. Sain kogemuse, mis tunne on, kui sa oled nii üksi ja teha on nii palju ja tähele pannakse ainult seda, mis läks halvasti.“

„Noored kooli“ õpetajad hindavad uuendusmeelset ja koostöist koolikultuuri, kus tuntakse, et nad on osa ühiste eesmärkide nimel töötavast meeskonnast.

Teiseks on märkimisväärne algaja õpetaja tugisüsteemi roll: kõik intervjueeritud, kelle hinnangul ei tundnud nad tugisüsteemis millestki puudust, on praeguseni tööl hariduse vallas, enamik neist koolis.

„Noored kooli“ tugisüsteemi peamiste elementidega – tuutori ja ülikooli ainedidaktiku tunnivaatlused ning tagasiside, regulaarsed koolitused ja supervisioon ning lennukaaslaste võrgustik – oldi valdavalt rahul ning leiti, et need võiksid olla kõigil algajatel õpetajatel. Kooli tuge hinnati enamasti juhuslikuks, nõrgaks või suisa olematuks ning oodati, et algaja õpetaja oleks koolis rohkem hoitud või et vähemalt kooli juhtkond tunneks tema tegevuse vastu huvi. Räägiti, et juhtkonnast käidi tunde vaatamas üksikutel kordadel või mitte üldse. Kui tunnis käidi, ei järgnenud sellele tagasisidevestlust, mis oleks toetanud algaja õpetaja professionaalset arengut.

Algajate õpetajate edukaks toetamiseks koolis ei piisa sellest, kui mõni kogenum õpetaja mentoriks määratakse. Oluline on, et mentor oleks algaja õpetaja toetamiseks pädev, et kooli töökorraldus mentorsuhtet soodustaks, näiteks tunniplaan seataks nii, et mentori ja algaja õpetaja vastastikused tunnivaatlused oleksid võimalikud, et mentori ülesannetega arvestataks tööaja ja palga arvestuses.

Kahjuks esinesid „Noored kooli“ vilistlaste lugudes mentorsuhet kirjeldades pigem sellised lood, nagu jutustas üks õpetajatööst loobunu: „Mulle määrati mentoriks keskealine meesõpetaja, kes polnud ise õpetajaks õppinud. Aga ta ei olnud selline suhtleja, et ta oleks mulle päriselt toeks olnud. Ta käis korra vaatas mu tundi ja ütles, et tal pole siin midagi teha.“

Kolmandaks ootavad „Noored kooli“ õpetajad pidevaid väljakutseid ja võimalust end arendada – tahetakse saada juurde uusi ülesandeid või ühitada õpetajatööd teiste rollidega hariduse vallas. Vilistlased, kelle puhul kool neid võimalusi pakkus või kes need ise enda jaoks õpetajatöö kõrvale leidsid, on jäänud haridussüsteemi.

Tähelepanuväärselt suur osa „Noored kooli“ vilistlastest on liikunud kooli juhtkonda, juhivad projekte ja ainesektsioone. Õpetajatööd jätkanute seas on ka õpikute ja muude õppematerjalide autoreid, õpetajate koolitajaid, haridustehnoloog ja IT-juht. Kui aga töö koolis muutub rutiinseks, minnakse mujale, vaheldust ja uusi väljakutseid otsima.

„Noored kooli“ mõju osalejatele

Eranditult kõik intervjueeritud ütlesid, et „Noored kooli“ programmis osalemisel on olnud neile väga suur mõju. Oli neid, kes ütlesid, et see pole mõjutanud mitte ainult nende karjääri, vaid tervet elu, sest on muutnud nad enesekindlamaks, parandanud suhtlemisoskust ja muutnud isiklikke väärtushinnanguid.

Räägiti, kuidas „Noored kooli“ kogukonnas on võimalik leida oma ideedele mõtte- ja tegevuskaaslasi ning saada teistelt tööalast tuge. Toodi välja, et see on viinud neid kokku haridusuuenduste teemaga ja tekitanud huvi hariduspoliitika vastu. Öeldi, et programmis osalemine on avardanud nende maailmapilti ja andnud lisaks õpetajatöö kogemusele ka laiema tunnetuse haridusvaldkonnast.

Eranditult kõik intervjueeritud kinnitasid, et õpetajatöö meeldib neile väga. Öeldi, et see on vaheldusrikas, praktiline, tähenduslik ja pakub pidevat arengut. Enamik tõi intervjuudes esile, kuidas nad õpetajana tundsid, et teevad olulist tööd, et neist sõltub väga palju ning õpilased vajavad neid. Ometi on mõned neist sellest maailma parimast tööst loobunud.

Keegi lahkujatest ei välista tulevikus haridusse naasmist juhul, kui leiavad endale sobiva kooli, kusjuures kolmandik intervjueeritutest ongi pärast lühiajalist muus ametis töötamist kooli tagasi läinud. Koolilt oodatakse toetavat ja koostöist koolikultuuri, õppijakeskset õppetöö korraldust, selget ühist visiooni ja eesmärke, töötajate tunnustamist.

Õpetajatööga võrreldes tõid väljaspool haridusvaldkonda hõivatud vilistlased oma praeguse töö eelisena välja paindliku töökorralduse ja tööaja, samuti väljakutseid ja arenguvõimalusi pakkuva töö sisu.

„Noored kooli“ meeskonnas oleme mõistnud vajadust teha koolidega edaspidi veelgi tihedamat koostööd, seda nii osalejate kui ka õpilaste parima toetamise nimel. Tahame töötada koos koolidega, mille juhtkond on avatud muutustele ning valmis „Noored kooli“ osalejaid toetama ja usaldama.

Leitud järeldusi maksab tähele panna ka koolijuhtidel ja hariduspoliitika kujundajatel, et algajate õpetajate tugisüsteem muudaks mitte ainult „Noored kooli“ vilistlased, vaid kõik alustavad õpetajad kutsekindlamaks.

Sandra Fomotškini magistritöö „Noored kooli“ vilistlaste karjäärivalikutest pälvis tänavusel kasvatusteaduslike uurimistööde konkursil magistritööde kategoorias teise preemia.