Mis on kunst? Mis on kunsti roll? Kas igaüks meist võib olla kunstnik? Mida kunst vaatajale edasi annab? Need on küsimused, millele on 20. sajandi kunstimaailmas vastust otsinud nii kunstiteoreetikud kui ka kunstnikud ise. Ühe maailmakuulsa kunstnikuna on selle teemaga oma loomingus tegelnud John Baldessari. Tema 1971. aastal valminud videoteost „Ma teen kunsti“ saab näha sel sügisel Tartmusi projektiruumis.

Kuid millist kunsti tehti samal ajal Eestis? Kas ka siin otsiti lahendusi kunsti rolli puudutavatele küsimustele? Vastuseid leiame teistel muuseumis avatud näitustel, mis räägivad lugusid 20. sajandi teise poole Eesti kunstist.

Muuseumi kahel korrusel on avatud Eesti abstraktse ekspressionismi elava klassiku Lola Liivati näitus „Vaimu vastupanu“. Tema loometee sai alguse nõukogude ajal, mil ametlik kunstikaanon oli sotsialistlik realism. Kuid vaid ühest kohtumisest Ameerika abstraktse ekspressionismiga sündis kunstniku elukestev armastus selle kunstivoolu vastu. Järgnenud katsetused abstraktsuse suunal viisid isikupärase maalilise käekirja väljakujunemiseni.

Kuid millised olid võimalused teha ja eksponeerida sellist kunsti tolle aja ühiskonnas? Kuidas ametnikud ja publik selle vastu võtsid? Lola Liivati elu ja loomingu näitel on võimalik ilmekalt kirjeldada seda bipolaarset maailma, mis valitses külma sõja perioodil, kus ühel pool oli vabadusi ja iseseisvust deklareeriv USA ning teisel pool raudse eesriide taha sulgunud Nõukogude Liit. Sellel poliitiliselt pingestatud perioodil ei saanud ka kunst jääda neutraalseks ja poliitikavabaks, vaid see kaasati mõlemalt poolt ideoloogilisse võitlusse ja propagandasse.

Läänest alguse saanud kunstivooluga on seotud ka kolmas muuseumis avatud näitus: „Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis“. Hüperrealism sündis 1960-ndate lõpu Ameerika Ühendriikides ja jõudis 1970-ndate keskel raudse eesriide taha. Pärast aastatepikkust võitlust läänelike kunstinähtustega, mis eemaldusid maailma tõepärasest kujutamisest, kohtus nõukogude kunstimaailm maalidega, mis olid realistlikumad kui kunagi varem. See oli ka põhjus, miks hüperrealism sotsialismimaades kiiresti kohanes, kuid omandas kohalikust eripärast tingitud variatsioone.

Näitustega kaasnev haridusprogramm kutsub vanemaid õpilasi arutlema kunsti ja poliitika seotuse üle, nooremaid avastama mänguliselt abstraktset kunsti ja katsetama põnevat savitööd.

Tulge kunsti tegema!