Eesti Tervishoiu Muuseumi asutamise üks selge eesmärk 1920. aastatel oli lisaks museaalide kogumisele „selgitavate väljapanekute abil […] tervishoiu küsimusi näitlikuks ja huvitavaks teha, arvestades tegeliku elu nõudeid ja teaduse edusamme“. Märkimisväärselt käsitles 1980. aastatel NSV Liidus taas avatud muuseumi interaktiivne ekspositsioon ja tegevus muuhulgas soolist arengut, rasedust ning suguhaiguseid. Pidades silmas inimese füüsilist ja vaimset terviklikkust, on muuseumi identiteedi südames püsinud soov kõnelda lihtsal ja kaasaval viisil avameelselt meie kehast.

Inimese seksuaalsust puudutavad teemad on ühelt poolt loomulikult seotud bioloogiliste protsessidega, aga teisalt on need alati läbi põimunud kultuurist. Seksuaalsus on tänaseni õrn teema ja sellest valehäbita kõnelda pole alati lihtne, kuid teha seda tuleb. Seetõttu on muuseum viimastel aastatel arendanud I–III kooliastmele mõeldud murdeeaga tegelevaid muuseumitunde, mis on lõimitud riikliku õppekavaga ning vastavad WHO ja Euroopa seksuaalhariduse standarditele.

2.–6. klassi õpilastele suunatud tund keskendub peamiselt keha muutustele ja hügieenile. 7.–9. klassi tund on seksuaalsusest, selle sotsiaalsetest ja kultuurilistest mõjuritest ning juhitud arutelu täpsem fookus seatakse lähtuvalt noorte endi huvist.

Siinkohal peegeldub muuseumi haridustegevuse planeerimise ja tundide läbiviimise üks peamine väärtus – üksteisega arvestav avatud arutelu, mille keskmes on õpilane. Miks mitte lähtuda sellisest põhimõttest ka institutsionaalsel tasandil? Üks peamine siht sel õppeaastal on töötada välja sobilikud eel- ja järeltegevused, mida õpetajad kasutama hakkaksid, kuna käsitletavad teemad ei peaks jääma vaid muuseumi. Igapäevatöös näeme ja suhtleme aktiivselt õpilastega, kuid õpetajate väärtuslik kogemus meieni nii vahetult ei jõua. On selge, et pole mõtet püüdlikult lõimida igaüks omaette, töötavate lahendusteni jõutakse eelkõige üheskoos.

Kaasaegne muuseum, mis püüab jõuda kaugemale oma füüsilisest ruumist, takerdub aeg-ajalt nii infosulgu kui ka aeglaselt muutuvatesse (riiklikesse) regulatsioonidesse. Ei pea aga eeldama, et tegu on ületamatu takistusega, vaid probleemiga, mis vajab lahendust. Positiivse poole pealt on haridusmaastikul näha aga muutusi, millele viitab ka käesolev väljaanne. Me teame, et muuseumis saab õppida, kuid niigi piiratud õpiaja kõige mõistlikumaks kasutuseks peaksime astuma ühte sammu, „arvestades tegeliku elu nõudeid ja teaduse edusamme“.